Enne kooliaasta algust oli segadust ja infomüra palju. Õpetajad ja lapsevanemad ootasid juhiseid, kuidas hakkab kooliskäimine uuel õppeaastal välja nägema ja millistel juhtudel tuleks arvestada distantsõppega. Lõpuks tuli haridusministeeriumilt juhis, mis pani paika järgmised üldised põhimõtted: kui klassis tuvastatakse üks nakatunu, jääb karantiini terve klass.

Kui aga koolis on nakatunuid juba kümnendik õpilastest, jääb distantsõppele terve kool. Ja juurde rõhutas haridusminister: me peame distantsõpet koolides viimase võimaluseni vältima, koolid peavad toimima võimalikult normaalselt ning vajadusel kehtestatakse ühiskonnas muid piiranguid, et seda võimalikult kaua tagada. Need olid konkreetsed mõõdikud, mis saadeti muuhulgas pealinna koolidele laiali.

Tallinna linn lisas omalt poolt veel "kollase" ja "punase" stsenaariumi, mis seadis meetmed sõltuvusse nakatunute suhtarvust populatsioonis, kuid ministeeriumi juhised jäid samuti kehtima. Pealinna "kollane" stsenaarium näeb ette õpilaste hajutamist nii, et klassi täituvus ei ületaks 50 protsenti ja kontaktõpe oleks tagatud eeskätt põhikooli I ja II astmes.

Mis aga tegelikult juhtuma hakkas?

Lapsed said vaevu nädala koolis käia, kui korraga teatas Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart: me oleme küll veel "rohelises" stsenaariumis, aga nakkuslik olukord pealinnas teeb muret, mistõttu võtame kasutusele "kollase" stsenaariumi ning üldjuhul alates 8. klassidest hakkab toimuma järk-järguline distantsõpe. Seda olukorras, kus üheski Tallinna koolis pole tuvastatud nakatunuid, ühtki klassikomplekti pole saadetud lähikontaktsetena tervikuna karantiini, rääkimata ulatuslikest puhangutest mõnes koolis!

Samal pressikonverentsil teatas aga Tallinna abilinnapea Aivar Riisalu selle otsa rõõmusõnumist vanalinna toitlustusasutustele: selleks, et nende hinnakiri muutuks kohalikele elanikele jõukohasemaks ja nad oleksid motiveeritud vanalinna lokaalides käima, alandatakse linna pindadel tegutsevatele rentnikele üürihindu 80 protsenti ja väliterrasse võib avada täitsa tasuta!

Mis sõnumi Tallinn sellega saatis? Et koolis käia on ohtlik, ent ettevõtluse toetamiseks tuleks rohkem vanalinnas söömas-joomas käia.

Kui allakirjutanu selle skisofreenilise sõnumiga uudise avaldas, sai ta abilinnapealt sõimukõne, kus muuhulgas ähvardati maksumaksja rahakotil tegutseva ERR-i eelarve kallale minna. Me ei saavat siin üldse aru, kuidas majandus toimib ja miks Tallinn seda teeb ja pahatahtlik olevat neid kaht sõnumit kõrvutada.

Piirangud tervetele lastele

Kui jutt käib uutest piirangutest, armastatakse öelda, et koolid on autonoomsed, igaüks ise otsustab, kuidas ja mida teeb. Ent piirid, milles tegutseda, annab ikka omavalitsusjuht kui koolipidaja ette. Nii on koolidele jäetud näiliselt vabad käed, kuidas uusi käsulaudu ellu viia. See on aga tinginud muuhulgas erakordse pakazuhha.

Mõni kool jõudis oma lapsevanematele juba detailselt teada anda, et alates 8. klassist hakkavad lapsed ühe päeva nädalas distantsõppel olema. Teistele on teatatud, et õppetöö hakkab toimuma põhimõttel "nädal koolis, nädal kodus". Olukorras, kus kõik lapsed on terved kui purikad! Sest haiged jäävad niikuinii koju, sõltumata viiruse tüübist.

Mitte mingit teaduslikku põhjendust sellisel näitemängul ei ole – kas siis viirus levib vähem, kui terved lapsed veedavad ühe päeva või nädala kodus, selmet koolis käia?

Nii jätkates oleme me peale kasvatamas põlvkonda, kes süstemaatilist ja juhendatud kooliharidust enam ei saa. Need PISA-testide ülikõrged tulemused on saavutatud senise koolihariduse süsteemi baasil, mis ei ole loodud ise kodus pusimiseks. Õppekavad ei ole veel sedasi ümber tehtud, et omapäi õppides sama kvaliteetset haridust omandada.

Kui tänapäeval torkab sotsiaalmeedias silma hariduseta tüüpe, kes nimetavad oma kooliks "eluülikooli", siis praeguste arengute tulemusel valgub meil mõnede aastate pärast tööjõuturule põlvkond, kes võib oma hariduseks märkida juba "elukooli". Haridussüsteem kui oma olemuselt üks konservatiivsemaid süsteeme ühiskonnas ei ole kohanenud nii kiirele ja kardinaalsele muutusele, mida meie juhid praegu ellu kutsuvad.

Meie lastel on põhiseaduslik õigus haridusele, aga seda ei kaitse praegu keegi. Koolid alluvad omavalitsustele, kel on laiad volitused nende toimimist suunata. Praegu näeme aga pesuehtsat võimu kuritarvitamist - Tallinna linnapea, konsulteerimata terviseekspertidega, on iseenese tarkusest otsustanud hakata laste õigust kooliharidusele piirama. Miks? Sest ta saab.

Valitsuse peamise nõuandja, teadusnõukoja juht, viroloogiaprofessor Irja Lutsar ütles selle otsuse peale kohe, et Tallinn reageerib üle. Selline otsus ei ole praeguse viroloogilise olukorra juures põhjendatud.

Haridusministeeriumist kostab aga kõrvulukustav vaikus. Kuhu jääb haridusminister Mailis Repsi jõuliselt tauniv avaldus Tallinna isetegevuse aadressil? Kes kaitseks Tallinna laste õigust süsteemsele kooliharidusele ja lapsevanemate õigust käia tööl, muretsemata, kuidas laps üksi kodus õppetöö, toidutegemise ja üksindusega hakkama saab?

Kool ei ole üksnes haridusasutus, sel on täita veel üks äärmiselt oluline roll: arendada ja toetada laste sotsiaalsust. Me oleme karjaloomad. Just neljapäeval avaldas vaimse tervise küsimustega tegelev Peaasi.ee uurimuse, mille järgi kevadine koroonaaeg tõstis inimeste, iseäranis noorte inimeste depressiivsust. Lapsed ei taha ega suuda nädalate kaupa ihuüksi olla, isegi kui see mõne lapse võimet uusi teadmisi omandada esialgu parandab.

Meil on käimas korraga kaks eksperimenti: nii hariduse taseme kui ka laste vaimse tervisega. Siin on palju kaalul, aga keegi ei vastuta, kui tulemused ootustele ei vasta. Meil puuduvad teadusuuringud, kuidas selline lähenemine pikaajaliselt laste tulemuslikkusele ja vaimsele tervisele mõjub.

Veel üks näide koolide autonoomiast, kuidas kujunenud olukorda loominguliselt tõlgendatakse.

Ühes Tallinna koolis otsustas üks õpetaja teha nüüd sügisel tagantjärele lastele hindelise kontrolltöö kogu eelmise õppeaasta materjali peale. Lastel on ettevalmistusaega kümme päeva. Neil pole küll enam selle aine õpikuid ega seda ainetki selle õpetajaga tunniplaanis, ent kontrolltöö tuleb, ja see on selle õpetaja soolo.

Lisaks distantsõppele, kus lapsed peavad üksi pusima jooksvate ainetega, tuleb leida aega ka möödunud õppeaasta ühe aine materjali ülekordamiseks. Justkui soovitaks lapsi tagantjärele karistada selle eest, et nad kevadel kolm kuud omapäi õppima olid sunnitud.

Ma lapsevanemana enam ei tea, kuhu ja kelle poole selles ahastuses pöörduda. Ühe õpetaja isetegevuse vastu, ühe linnapea isetegevuse vastu, meie lastega tehtava halvamaigulise haridusliku ja vaimse tervise eksperimendi vastu.

Tallinna koolilastega pered on jäetud selles absurdses olukorras täiesti omapäi ja tulemuste eest vastutavad üksnes need süsteemi kõige nõrgemad lülid - meie lapsed. Hinnetega, mida selles olukorras tuimalt edasi laotakse jumal teab mille alusel. Kahju on neist.