Aimar Ventsel: venelast pole olemas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Riina Litov /ERR

Kui sa tahad leida Eestist venelast, kes ütleb, et teda pole kunagi diskrimineeritud ja et kõik on hästi, siis sa ta ka leiad. Kui sa tahad aga leida venelast, kes väidab, et Eestis kehtib fašistlik apartheidirežiim, siis leiad ka sellise, kirjutab Aimar Ventsel.

Niipalju kui mina mäletan, on taasiseseisvunud Eesti Vabariigis olnud keskseks teemaks integratsioon. Seda juhul kui elada eestikeelses inforuumis. Integreeritakse "venelasi", ehk siis enam kui sajasse etnilisse rühma kuuluvaid inimesi, kelle peamiseks kommunikatsioonivahendiks ja tihti ka esimeseks keeleks on vene keel.

Vahepeal tundub, et "vene kaardi" ümber on kõik nagu soiku jäänud, aga siis juhtub jälle midagi. Näiteks esineb venelane Roosiaias paljusid ärritava kõnega. Või kandideerib venelane presidendiks ja selgub, et tal on vale vereliin. Mõni võetakse kinni kui Venemaa spioon ja vahetatakse siis välja. Siis on tükk aega vaikust.

Ma kunagi töö tarbeks kogusin arvamusartikleid, mida eestikeelne meedia avaldab, kui venelaste teema on jälle päevakorda tõusnud. Huvitav, kas keegi on märganud, et seal on enamasti jutt üheselt ja üldistavalt "venelastest". Niimoodi kirjutavad Mihkel Mutt ja Artemi Troitski. Ivan Makarov õnneks vaatab eestivenelastele diferentseeritumalt.

Kusjuures venelasi peavad ühtseks massiks nii nende õiguste eest seisjad (kasvõi Yana Toom), kui ka siis need, kes esindavad vastaspoolt.

See kõik on nagu õpikujuhtum nähtusest nimega orientalism. Selle kontseptsiooni defineerimise au kuulub Palestiina päritolu USA teadlasele Edward Saidile, kui ta analüüsis seda, kuidas Euroopas kujutatakse Idamaid. Võõra, eksootilise ja homogeense nähtusena.

Orientalism on ka väited, et venelased mõtlevad teatud moodi, vene mentaliteet on kindlalt defineeritav või see, et kõik venelased armastavad Vladimir Putinit (viimast väidab kirjasõnas tihti Troitski ja siis Yana Toom läheb oma Facebooki-lehel reeglina selle peale leili).

"Venelase" konstrueerimine ühtse massina on mugav kõigile osapooltele. Tegelikult on eestivenelaste seas eksisteeriv arvamuste mitmekesisus hämmastav. Ma pakun välja, et pole ühtegi küsimust või teemat (peale otseselt eksitentsialislike muidugi), mille kohta me saame väite, et "venelased arvavad niimoodi".

Vene keel kui teine riigikeel

Kui keegi mäletab, siis millalgi 2000. aastate alguses kerkis korraks üles teema vene keelele teise riigikeele staatuse andmisest. Mina olen oma tutvusringkonnas selle kohta kohanud kolme arvamust.

Esiteks, et vene keel peaks tingimata olema Eesti Vabariigis teine riigikeel.

Teiseks, et pole mingit vajadust teise riigikeele järele.

Kolmandaks, et võib ju olla, aga kunagi kauges tulevikus, praegu pole selleks veel õige aeg.

Või kui jälle muutub aktuaalseks venekeelsete koolide sulgemine ja hulk kohalikke aktiviste selle vastu võitlevad, siis kohtan ma alati ka mõnda kohalikku venekeelset inimest, kes leiab, et tegelikult peaks kõik venekeelsed koolid radikaalselt kinni panema, sest siis saab ükskord ka sellest jutust lahti, et venelased saavad keskmiselt vähem palka kui eestlased.

Huvitaval kombel ei ole need arvamused kuidagi seotud sellega, kas või kui hästi too vene emakeelega inimene eesti keelt valdab.

Kui lugeda Narva internetifoorumeid, siis nende teemade juures, kus räägitakse hallide passide kaotamise vajadusest ning sellest, et kõik kodakondsuseta isikud peaksid saama automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsuse, on ka palju vastuhääli.

Kui ma õigesti aru saan, siis väga tihti on vastasteks inimesed, kes on ise läbinud naturalisatsiooni kadalipu. Sellist lähenemist võib muidugi pidada inimlikuks kadeduseks, aga ei saa väita, et venekeelse elanikkonna seas valitseb ühene arusaam Eesti Vabariigi kodakondsuspoliitikast.

Kui akadeemilised uurimused tõestavad, et Eesti Vabariigis linnades toimub linnaositi vabatahtlik etniline segregatsioon, siis samad uurimused näitavad, et noored vene emakeelega inimesed eelistavad elada linnaosades, kus eestlased on ülekaalus. Näiteid on veel.

Tüdimus pidevast integreerimisest

Kui minult Venemaal küsitaks, et kuidas elavad venelased Eestis, siis ma tavaliselt vastan: "Kui sa tahad leida venelast, kes ütleb, et teda pole kunagi diskrimineeritud ja et kõik on hästi, siis sa ta ka leiad. Kui sa tahad aga leida venelast, kes väidab, et Eestis kehtib fašistlik apartheidirežiim, siis sa leiad ka sellise." Reaalses elus olen ma mõlemaid arvamusi kohanud.

Enam kui kümme aastat tagasi kuulsin ma ühes Raadio 4 vestlussaates huvitavat mõtet. Nimelt väideti, et peamine põhjus, miks Eestis pole vene parteid, on see, et pole probleeme, mis põletaksid Eesti venekeelset elanikkonda võrdselt. See kõik teeb muidugi raskeks nii venekeelsete inimeste õiguste eest võitlemise kui ka integreerimise. Seda enam, et pole olemas ka selget arusaama integratsiooni sisust.

Enamik eestlasi näivad arvavat, et venekeelse elanikkonna integratsiooni peamine vorm on see, kui nad õpivad ära eesti keele ja sooritavad edukalt kodakondsuseksami. Eestivenelaste eesti keele oskused paranevad järjest, isegi Narvas üritatakse mind (teinekord täitsa edukalt) teenindada eesti keeles, ent teema "integratsioon" ei kaota oma aktuaalsust.

Ma saan väga hästi aru, et kui on üks asi, mis ühendab Eesti venekeelset kogukonda, siis see on tüdimus pidevast integreerimisest. Ajal, mil Eesti Vabariik oleks napilt saanud oma ajaloo esimese venelasest presidendi, on pehmelt öeldes ülepingutatud väide, et ligi kolmandik elanikkonnast on probleem.

Ent see lähiajaloo fakt on nüüdseks unustusse vajunud, kusjuures vist mõlemal pool keelebarjääri. Seega on olemas kõik eeldused, et integreerimine jätkub, vähemalt veel minu eluajal.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: