Tallinna külje all Harku vallas elab aasta alguse seisuga 15 248 inimest. Valla selle aasta eelarve kogumaht on 34,7 miljonit eurot, millest kavatsetakse kulutada kõige rohkem haridusele ja sotsiaalvaldkonnale, muuhulgas uute koolikohtade loomisele, et mahutada ära valglinnastuvast Tallinnast valda sisse rändavate perede lapsed.

Eesti teises otsas Valga vallas elab 15 549 inimest ning valla eelarve kogumaht on tänavu 21,1 miljonit eurot. Selleski vallas neelab lõviosa kuludest sotsiaalteenuste pakkumine ja haridusvaldkond, kuid erinevalt Harkust on surve vastupidine – kui Tallinna ümbruse kadakastele karjamaadele kerkib järjepanu uusi koolimaju ja ikka veel jääb väheks, siis lõuna pool tühjenevad klassiruumid aasta-aastalt ning koole on järjest raskem üleval pidada.

Kuigi elanike arvult on vallad peaaegu võrdsed, siis Harku kasvab ja Valga kahaneb. Seejuures majandab Harku 13,6 miljonit eurot suurema eelarvega, ehkki teenuseid tuleb valdadel pakkuda samale hulgale elanikele. Harkus elava palgatöötaja keskmine brutotulu on 1708,6 eurot kuus, Valga elanik aga teenib igakuiselt keskmiselt 1035,7 eurot. Üks vald on rikas, teine vaene.

Raha ja rahulolu

Ilmselt pole mõtet hakata kõrvutama, kummas vallas on elu ilusam ja inimesed õnnelikumad. Kus pakutakse kvaliteetsemaid teenuseid, ehitatakse ja investeeritakse rohkem, on paremas seisus teed ja tänavad, ilusamad-uhkemad koolid ja lasteaiad, haridustöötajatel kõrgemad palgad jne. Milleks võrrelda võrreldamatut?

Näib, et rahandusministeerium on seda siiski vajalikuks pidanud, sest värske veebikeskkond "Minu omavalitsus" just sellise kõrvutamisega tegelebki. Põhjaliku metoodika alusel on hinnatud omavalitsuste põhitegevuse 16 eri valdkonda, uuritud elanikkonna rahulolu ning viimase suhet sissetulekutega. Tulemused ei üllata – tõesti, Harkus on elu parem kui Valgas.

Segadust ei tekita mitte põhjaliku uuringu tulemused, vaid eesmärk ja rakendus. "Minu omavalitsuse" kodulehel on kirjas, et ministeeriumi eesmärgiks on paremad kohalikud teenused üle Eesti ning selle saavutamiseks annab koduleht ülevaate iga omavalitsuse olukorrast ning võimaldab seda võrrelda teiste omavalitsustega. Kui ühe või teise omavalitsuse mahajäämuse põhjuseks oleks siiras teadmatus sellest, mis valdkond neil parasjagu lohiseb ja kuidas teistel paremini läheb, siis oleks rakendusest muidugi kasu.

Aga üldiselt teavad omavalitsused siiski päris hästi, milleks kõigeks neil raha ei jätku ja riiklike paremusjärjestuste koostamine alavääristab vaesemaid valdu. Eriti ääremaade valdu, mis vaatamata pealinna välja rändava elanikkonna tõttu aasta aastalt kahanevale eelarvele peavad siiski tagama allesjääjatele samaväärsed teenused.

Olukorra parandamine on riigi, mitte omavalitsuste kätes

Valikud, mida ühe eelarve raames teha ja mida tegemata jätta, lähevad aina raskemaks ning kraanide kinni keeramisel suureneb elanike rahulolematus nii vallajuhtimise kui ka elukeskkonnaga. Rahulolematus toob kaasa valdade poliitilise ebastabiilsuse, see omakorda vähese järjepidevuse olulistes otsustes.

Madalad palgad lisaks sellele – pole ime, et valgalane unistab Harku elustiilist ning rändab võimaluse tekkides põhja poole. Kes ei tahaks paremini elada! Hiljuti avaldatud Inimarengu aruanne 2019/2020 näitas üheselt, et kasvab ainult Tallinna ja Harjumaa elanikkond, kogu ülejäänud Eesti kahaneb, nii linnad kui ka maa. Inimestega koos liigub raha ning piirkonnast lahkuva rahaga kahanevad omavalitsuste võimalused pakkuda oma elanikele head elukeskkonda.

Seejuures pole kahanevatel ja vaesuvatel valdadel mingeid erilisi võimalusi oma olukorra parandamiseks, sest Eesti regionaalpoliitikas piirkondlikele erisustele hea pilguga ei vaadata ning kohalikke ise otsustama ei usaldata. Nii on omavalitsuste võimalused tulu teenimiseks ja rahakoti kasvatamiseks üsna piiratud, ehkki leidliku lähenemise korral võiks kohalike maksude kehtestamine või investeeringute meelitamiseks eritingimuste loomine osutuda päästerõngaks.

Piirkondlikke erisusi ei maksa karta

Valgas visati nalja selle üle, kui kasumlik oleks kehtestada teemaks lühikesele piiriäärsele teelõigule, mida läbisid kõik Tartu ja Pärnu poolt tulevad autod, mis piirikaubanduse hiilgeajal Lätis alkoholi järel käisid.

Kehtiva maksusüsteemi kohaselt aga puudub omavalitsustel vabadus ise reguleerida, milliseid makse oleks kohapeal mõistlik koguda ning milliseid ettevõtluse ergutamiseks kogumata jätta või koguda riigi keskmisest määrast väiksemas mahus, et luua piirkonnale konkurentsieelis.

Kui aga kogu Eestit juhitakse Tallinna-keskselt, pole midagi imestada, et kõik hüved ja elanikud just sinna koonduvad. Poliitikaid kujundatakse tsentraliseeritult, lüües omavalitsusi ühe vitsaga, ehkki elu ning vajadused erinevad Harkus ja Valgas samavõrd, kui näiteks Ruhnus ja Jõhvis. Enesekorraldusõiguse puudumine tingibki selle, et ääremaade vallad jäävad oma olude ohvriks.

Suvel algatas riigihalduse minister Jaak Aab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) muutmise, kavas on seadus esimest korda ligi kolmekümne aasta jooksul koost lahti võtta ning kaasajastada.

Kuuldavasti ongi revisjoni üheks eesmärgiks anda haldusreformi järel suuremaks ja võimekamaks muutunud omavalitsustele rohkem võimalusi oma elu paremaks korraldamiseks. Siiski ei saa KOKS-i vaadata lahus teistest seadustest, mis kohalike omavalitsuste toimetulekut mõjutavad, näiteks maksusüsteemist.

Uut värsket vaadet vajab regionaalpoliitika tervikuna, sest Eestimaa eri piirkonnad vajavad suuremat paindlikkust ja vabadust kujundada ise oma tulevik. Alles seejärel on mõtet teha edetabeleid, kes ja kuidas sellega toime tuleb.