Mina olen maakas. Mis siis, et ma töötan Viljandi südames ja elan kõrges korrusmajas. Me kõik teame, kust läheb linna piir. Noh, enam-vähem. Kümmekond aastat tagasi jooksis see lennujaama juurest, nüüd veidi kaugemalt, aga põhimõtteliselt ikka samast kandist. Nii oli juba nõukogude ajal.

Kui Tallinna sugulased meile külla tulid, ei mõelnud nad kunagi "linna mineku" all seda, et lähme lossimägedesse või uitame Viljandi vanadel tänavatel. Ei, linnu oli Eestis ainult üks – Tallinn.

Ma ei heida seda üldse tallinlastele ette. Iga inimene on ikka oma maailma naba. Erinevalt eraisikutest ja ehk isegi firmadest ei tohiks aga riik endale samasugust suhtumist lubada. Tallinn ei ole ju vana Rooma, kus kogu ülejäänud impeerium oli allutatud Linna huvidele.

Eelmisel nädalal riigikogu ees esinedes õhutas president Kersti Kaljulaid parlamenti, et omavalitsustele antaks korralik eelarve, mis võimaldaks neile pandud ülesandeid hästi täita ja ise valikuid langetada. Presidendi meelest tuleks suurem osa maksutulust määrata otse linnadele ja valdadele, selmet seda jagada pealinna ministeeriumides ja ametiasutustes, kus kohalik tasand paistab üsna hägune.

See on väga hea mõte. Muidugi jääb avaliku sektori rahapott laias laastus ikkagi samaks ja ära tegemist vajavad asjad samuti. Suurem otsustusõigus oma eelarve üle annaks aga omavalitsustele võimaluse elanike pärast tõeliselt konkureerima hakata, seejuures Tallinnaga.

Lõviosa omavalitsuste rahast tuleb teatavasti üksikisiku tulumaksust. Linnad ja vallad saavad sellest tänavu endale 11,96 protsenti ehk 0,03 protsenti enam kui mullu.

Teiseks oluliseks allikaks on maamaks. Seega täidab elatustaseme tõus automaatselt ka valdade ja linnade kukrut. Eriti peaks rõõmustama Viljandimaa, kus keskmine palk on viimasel ajal olnud maakondade pingerivi ülemises otsas.

Paraku on püsitulud enamasti vältimatute püsikuludega nii ilusasti kaetud, et üle ei jää praktiliselt midagi. Selle ilmekaimaks näiteks võib Viljandist tuua paari aasta taguse Vaksali ja Riia tänava ristmiku remondi, mille käigus parandati ka kõrval asuva kalmistu müüri. Kõik oli igati ilus, ainult et viimase tosina müürimeetri korda tegemine lükkus rohkem kui pool aastat edasi, sest linnal polnud võimalik selle eest maksta 5000 eurot.

Tõsi, kui hiljutised kriisi mõjud kõrvale jätta, on pinge Viljandi rahakotis sellest ajast saadik mõnevõrra järele andnud, kuid veidigi suuremaid investeeringuid suudab linn teha vaid siis, kui riik oma toetusprogrammidest mõne miljoni leiab. Nende miljonitega kipub asi olema aga just nii, nagu presidentki oma kõnes viitas: ehkki otsesõnu seda iga kord välja ei öelda, näivad rahalaevad nii mõnigi kord kandvat ühe või teise partei lippu ja tipp-poliitiku nime.

Riigipead on juba jõutud süüdistada, et omavalitsuste kaitseks väljaastumine lõhnab eelseisvate presidendivalimiste järele, mille valimiskokku mineku korral oleks valdade ja linnade esindajatel väga oluline roll.

Kahjuks see kõne Kaljulaidile muidugi ei tule, kui ta kandideerida otsustab. Ent tõtt öelda pole teemale tähelepanu juhtimiseks ühtegi muud põhjust vajagi kui see, mille president riigikogu ees välja tõi: kui Tallinna jõukuse tase on 135 protsenti Euroopa Liidu keskmisest elujärjest, siis ülejäänud Eestis vaid 55.

Raha ja võimu pealinna koondumist on pikka aega peetud paratamatuks, kuid kätte on jõudnud uus masinate ajastu. Seni kehtinud reeglid muutuvad sellise tempoga, et me suudame muutusi fikseerida alles tükk aega tagantjärele ja sedagi vaid siis, kui toimunu hoolega analüüsides mitu korda silme eest läbi laseme. Noh, umbes samamoodi nagu "Tenetit" soovitatakse vaadata.

Mõelgem kasvõi sellele, kuidas muutis koroonakevad valgekraede suhtumist töösse. Muidugi, kui eriolukord läbi sai, tormasime kõik rõõmuga tagasi kontoritesse, sest sunnitud isolatsioon ei meeldi kellelegi. Samal ajal jäi meie mällu ka teadmine, et suure osa tööst võib väga edukalt ära teha lipsu ja triiksärgi juurde auklikke dressipükse kandes.

Veebikohtumiste pakutav suurim vabadus ei seisne muidugi riietuses, vaid ajas ja ruumis. Just tänu tehnoloogia arengu ja mõttemallide muutumise kokkulangemisele võivad maapiirkonnad esmakordselt võistelda suurlinnadega intellektuaalse töö tegijate pärast.

Tõelise konkurentsi tekkeks on aga vaja, et omavalitsustel oleks ressursse teha valikuid ja arendada enda juures just neid külgi, mis võiksid olla nii praegustele kui tulevastele elanikele meeltmööda. See toob välja iga valla ja linna eriilmelisuse ja suutlikkuse.

Mulle meeldib Tallinn. Sama toredaid kohti on aga kõikjal Eestis. Aeg on lõpetada paremate töökohtadega kaasnev sunnismaisus, sest maakas on tegelikult päris tore olla.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.