Urmas Viilma: väärtusetud väärtused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Viilma.
Urmas Viilma. Autor/allikas: ERR

Kuidas orienteeruda erinevate väärtusmanifestatsioonide vahel nõnda, et ei avastaks end ühel hetkel olukorras, kus teatud avalikke sõnumeid usaldades märkad oma südametunnistuse väärtuskompassi alarmeerivalt märku andmas, küsib oma essees Urmas Viilma.

Kestva sajandi esimestel aastakümnetel on Eestis väärtustega žongleeritud väga oskuslikult. Esmapilgul tundub, et euroopalikud, läänelikud, kristlikud ja demokraatlikud väärtused on kõik sama hulktahuka erinevad tahud.

Kõigi loetletud väärtuste lätteks on antiikfilosoofia ja kristluse sünteesina kujunenud demokraatlik ühiskonnakorraldus, millega samas paketis on kristlikud ja demokraatlikud väärtused ja ideaalid. Neile lisanduvad Eesti riigi toimemehhanismi ja ühiskondlike suhete vormijana spetsiifilised rahvuskultuurilised põhiseaduslikud väärtused.

Väärtuste defineerimine on muutunud keerulisemaks

Viimase paari aastakümnega on väärtuste defineerimine muutunud üha keerulisemaks. Alalhoidlikuma hoiakuga inimesed on veendunud, et väärtused tähistavad hea ja halva kriteeriume, mis on jäädavalt muutumatud ning neid piiritleb konkreetne raam, nt kristlus õpetuslik-moraalse maailmavaatena, Euroopa kultuurilis-geograafilise piirkonna või riikide ühendusena, põhiseadus oma preambuli ja paragrahvidega, jne.

Tegelikult on pilt oluliselt keerulisem. Tegutsemas on kord varjatult, kord varjamatult "ühiskondliku jätkusuutliku arengu propageerijad", kes on ametis väärtuste muutmisega endale (erakonnale, huvigrupile, jne) vajalikus suunas.

Segaseks muudab olukorra see, et kasutatakse manipuleeritud väärtuste defineerimiseks nende väärtuste seniseid tähistusi. Kui kunagi olid kristlikud väärtused sünonüümiks piibellikele väärtustele, siis nüüd see enam paljudes maailma paikades nii ei ole.

Kristlikud väärtused võivad oluliselt erineda sellest, mida piiblis teatud asjadest on kõneletud. Kui kunagi tähistasid euroopalikud, läänelikud ja demokraatlikud väärtused sama õhtumaist ühiskonnakorraldust ja ühiskondlikke suhteid, siis tänapäeval sõltub nende väärtuste omavahelise kattuvuse ulatus sellest, millises "õhtumaises" riigis neid termineid kasutatakse.

Euroopas muutuvad nende väärtuste tegelikud tähendused sellest, kuhu suunas vaadata – põhja või lõunasse, itta või läände. Nõnda näeme Euroopa piires riikide erinevat suhtumist rändeteemasse, tööjõu liikumisse riikide vahel või kolmandatest riikidest, rahvuslike huvide osakaalu erinevust riigiti, erinevate vähemuste (keele-, rahvus-, seksuaal-, usu-, jne) elu seaduslikku korraldamise viisis, ja paljus muus.

Üht huvitavamat arutelu euroopalike väärtuste tähenduse üle Brüsselis, millel osalesin, mäletan 2017. aastast. Euroopa Komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi ja Euroopa Parlamendi esimese asepresidendi Mairead McGuinnessi juhitud kõrgetasemelisel Euroopa usujuhtide kohtumisel osalenud moslemi usujuhid väljendasid täie veendumusega seisukohta, et euroopalikud väärtused sisaldavad iseenesestmõistetavalt kristluse kõrval islamistlikku maailmavaate ja ühiskonnamõistmise komponente arvestades islami sajanditepikkust mõju traditsioonide ja kultuuri kujundamisel Lõuna-Euroopas, eriti Hispaania teatud piirkondades.

Nõnda ei ole euroopalikud väärtused kõikjal Euroopas enam omajagu aega kõigi jaoks üheselt mõistetavalt ainult judo-kristlikud.

Mulle tundub, et euroopalike väärtuste teisenemine erinevates nüanssides süveneb ajas veelgi, kui mõtlen sellele, et nii Venemaal kui ka Türgil on siin omad huvid mängus. Euroopa erinevate riikide majanduslik-poliitiline seotus nimetatud riikidega või nendest maadest pärit valimisõigusega inimeste mõju tuleviku otsustele, ei saa jääda märkamatuks. Uue olukorra teatud euroopalike väärtuste taasmõtestamisse toob ka Brexit.

Muteerunud arusaam ligimesearmastusest

Olen märganud, et ka Eestis ei ole euroopalikud väärtused tähistanud suure osa poliitikute jaoks sugugi mitte kristlikke väärtusi, nagu see võiks eelduslikult olla, vaid pigem sekulaar-humanistlikke väärtusi.

See väljendub muuhulgas inimindiviidi heaolu eest seismises ja üksikisiku õigustest (mitte tingimata vastutusest ja kohustustest) kõnelemises. Postulaat kõlab: riik ja kogu ühiskond peab indiviidi toetama.

Viimasel paaril-kolmel aastal on lisandunud indiviidi kõrvale keskkond. Kuid seegi inimindiviidi huvidest lähtuvalt: et minul, minu lastel ja lastelastel oleks puhas elukeskkond! Mitte, et maailm võiks olla puhas kellegi teise pärast või maailma kui loodu enese huvides.

Üksteisega arvestamist ja ligimesearmastust on samuti pahatihti tõlgendatud pigem selles võtmes, et teine (ühiskond, seadus) peab tegema mulle seda, mida mina soovin. Ohvrit ei pea tooma ja sammu tagasi teise huvides astuma mitte mina, vaid seda peab tegema keegi teine.

Muteerunud arusaam ligimesearmastusest, mis tuleneb Kristuse armastusekäsu vildakast tõlgendamisest, st lähtumine sellest, mida sa tahad, et sulle tehakse (isiklik huvi), mitte sellest, milline on teise vajadus ja soov (üldine ja ühiskondlik huvi), on aidanud kaasa ühiskonna lõhestumisele ja paljudele vastandumisetele. Kõik püüdlevad selle poole, et nende isiklikud huvid peavad olema tagatud ja domineerima üldiste huvide ja ühiskonna üle.

Omakultuuri, eesti keele, rahvusriigi püsimine ei ole enam väärtused omaette, millest sobiks kõneleda erakondade üleste väärtustena. Kui kõneled rahvusriigist või eesti keelest, saad külge ühe konkreetse erakonna toetaja sildi. Rahvusriik ei olegi enam justkui väärtus omaette.

Riigil on väärtust ainult niivõrd, kuivõrd ta suudab oma seadusi painutades ja väänates muutuda vajalikuks tööriistaks iga üksiku indiviidi huvi ja tahte täielikuks täitmiseks. Riik oma seadustega peab olema nagu mobiilirakendus, mis kodaniku pöidlalibistusele nutitelefoni ekraanil reageerides täidab koheselt kõik soovid.

Küsimus on vaid, milline erakond või koalitsioon suudab riigi panna toimima kõige rohkem ja paremini üksikisiku pöidlalibistusi täitma?

See kõik ohustab meid siis, kui väärtused devalveeruvad ja muutuvad vaid sisutühjadeks või muutuva tähendusega sõnadeks.

Kui euroopalikud väärtused ei põhine enam meile seni tuttava Euroopa loonud ja kujundanud kristlikule ühiskonnakorraldusele... Kui kristlikud väärtused ei toetu enam piiblile... Kui humaansusest, mis vaatab ligimese suunas saab hoopis enesearmastus...

Inimeste, kodanike, valijate, poliitikute käes, kes lasevad sellel toimuda, muutub Eesti riik kratiks, kes tassib tema peremehele koju isegi naabrimehe talvevaru. Naaber ju armastab ligimest! Naabrimees teeb oma naabrimehega omakorda sama, sest temagi teeb teisele, nagu temale tehakse. Pealegi, kõigil on nutitelefonis samasugune e-riigi krati rakendus.

Kristlikud väärtused ja läänelikud väärtused

Üsna hiljuti kuulsime Isamaa erakonna sees tekkinud uuest Parempoolsete ühendusest, mille üheks eesmärgiks on seista läänelike väärtuste eest Eesti poliitikas. Kuidas mõista seda, et Isamaa on oma kodulehel erakonna maailmavaate aluspõhimõtetena nimetanud muuhulgas ära kristlikud väärtused, kuid jätnud nimetamata läänelikud väärtused.

Uus ühendus on toiminud vastupidiselt, jätnud nimetamata kristlikud väärtused ja võtnud kasutusele läänelikud väärtused.

See ei ole juhuslik mäng samu väärtusi tähistava kahe sünonüümiga. Valija saab sõnumi, et Isamaa sees mõistetakse väärtusi erinevalt, vastavalt olukorrale või väärtustest kõnelevale isikule (st valijaga manipuleerides).

Traditsioone ja alalhoidlikkust hindavatele inimestele esitleb Isamaa erakonna sees tegutsev Kristlik Ühendus kristlikke väärtusi kui erakonna maailmavaate üht alust.

Progressiivsele valijale, kellele kristlik-demokraatia ja rahvuslik-konservatiivsus tunduvad anakronistlikud, esitleb sama erakonna Parempoolsete ühendus sekulaar-humanistlikke väärtusi kui uut arusaama Isamaa põhikirjas sätestatud alalhoidlikust maailmvaatest. Ise nimetavad nad neid väärtusi läänelikeks.

Kas kristlikud väärtused on läänelikud väärtused? Kindlasti on! Kuid, kas saab ka küsida sama vastust oodates teistpidi: kas läänelikud väärtused on kristlikud väärtused? Ma ei tea, kuidas Parempoolse ühenduse loojad sellele küsimusele vastavad. Mulle tundub, et ka selle ühenduse asutajad ise vastavad sellele küsimusele erinevalt.

Miks siis ikkagi kasutada sellist ujuvat määratlust väärtustest kõneldes? See on märk sellest, et elame ajas, mil väärtused muutuvad väärtusetuks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: