Andres Põder: rahvahääletus kui sõnavabaduse lakmuspaber ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andres Põder
Andres Põder Autor/allikas: Urmas Roos / EKN

Jälgin murega, kuidas küsimus abielu mõiste defineerimisest rahvahääletuse kaudu võib muutuda vaba eneseväljendamise ja sõnavabaduse küsimuseks. Järjest enam kohtab seisukohti, mis kutsuvad kellegi suud sulgema, kirjutab Andres Põder.

Ats Joorits leiab, et Eesti olevat sekulaarne riik, kus,"avalikkust puudutavates küsimustes, üldiseid inim- ja kodanikuõigusi puudutavates küsimustes, nagu naiste õigus abordile või see, kuidas perekonda ja abielu defineeritakse, neis küsimustes peaks eeldama vabadust usu survest."(Ats Joorits: abordiküsimus? Jumalal on sellest savi).

Küsimuses õiguskantslerile 22. septembril leidis ka riigikogu liige Maris Lauri, et "meil on ilmalik riik" ja kuskil peaks religioonile panema piiri. Kas ka mitte marksismile ja ateismile?

Õnneks pole Eesti õiguslikult sekulaarne ega ilmalik (seda oli NSVL), vaid demokraatlik riik, kus võrdne võimalus ühiskonna elus kaasa rääkida on nii nendel, kes toetavad mõnd usutunnistust kui ka nendel, kes seda ei tee.

Leidub ka kavalamaid, enesetsensuurile õhutavaid katseid. Toomas Jürgenstein hirmutab ristirahvast paganlusega (Toomas Jürgenstein: abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!). Nimet olevat paganlik toetada "kristlike väärtustega" kooskõlas olevate õigusnormide vastuvõtmist. Õige kristlane peaks järelikult toetama ikka usuvastaseid seadusi. Aga miks siis mitte ka paganlikke?

Kummaliselt kõlab ka Jürgensteini manitsus, et traditsioonilise abielu toetajad ei tohiks lõhestada ühiskonda. Kas abielumõiste osas on siis tõesti olemas mingi ühiskonda haarav üksmeel? Kuni dubleeriva abieluvormi kehtestanud kooseluseaduseni oli abielu küll päris üheselt määratletud, lausa sõnaraamatute tasemel. Juhtisin sellele ühes riigikogu komisjonis tähelepanu, sain aga vastuseks, et riigikogu võib "abielule" hoopis teise sisu anda. Ka musta võib ju valgeks nimetada, kui vaid jõudu jätkub.

Aprillis 2014 riigikogule kooseluseaduse eelnõu kohta saadetud arvamuses juhtis Eesti Kirikute Nõukogu tähelepanu asjaolule, "et kooseluseaduse vastuvõtmine on kujunenud tõsiseks julgeolekuriskiks, kuna lõhestab veelgi Eesti ühiskonda." See hoiatus on osutunud tõeks. Kas nüüd tahetakse taas lõhet "ületada" kellegi vaikimise hinnaga? Enamuse vastuseisust kooseluseadusele kõnelesid sotsioloogilised küsitlused ju ka kuue aasta eest.

Lausa avalikuks üleskutseks sõnavabaduse piiramisele on Andrus Karnau Postimehes ilmunud kirjutis "Vihakõne ja sõnavabadus". Ta alustab tüüpilise demagoogiaga: "Sõnavabadus ei tähenda, et sõnu võib kasutada alandamiseks, häbimärgistamiseks ja haiget tegemiseks." Tõsi! Kuid selliselt subjektiivselt aluselt ei saa sõnavabadust piirata ega "vihakõne" kriminaliseerida, nagu igatseb autor.

Kui oleksin õrnahingelisem, ütleksin, et Karnau on oma sõnavõttudes mind ja mu mõttekaaslasi pidevalt alandanud ja häbimärgistanud. Mida siis nüüd teha? Kas loeme üle, millisel huvigrupil rohkem hääli on?

On üldine tõdemus, et terrorismi ja koroonapandeemia tuules on inimõiguste ja -vabaduste olukord halvenenud. Mitmed riigid nii idas kui ka läänes on vihakõne keelustamise sildi all sisuliselt kehtestanud tsensuuri. Häbiväärseks näiteks on naabermaal Soomes endise siseministri Päivi Räsäneni vastu tema vaadete põhjal algatatud nõiajaht. Kuuldavasti, millele viitab ka Karnau, nõuab Euroopa Liit jätkuvalt ka Eestilt "vihakõne" kriminaliseerimist.

Kaheksa aasta eest, kui selline teema tõusis, saatsin tollasele justiitsminister Kristen Michalile kirja ("Teisitimõtlejad ja opositsioon võivad sattuda ohtu", Kesknädal), milles rõhutasin, et "inimväärikuse möödapääsmatuks eelduseks on õigus omada ja väljendada arvamusi ja veendumusi, teades, et "kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele."(Eesti Vabariigi Põhiseadus)". Usun, et just ajakirjandus peaks seda arusaama toetama.

Rääkisin ka sellest, kui olulised on sammud, millega püütakse suurendada kodanike au, väärikuse- ja ja turvalisuse kaitset ja vähendada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist. Kõige olulisemaks on siin siiski pedagoogilised ja moraalsed meetodid, kogu vaimne kultuur, mida toetab ka kirik.

Kehtiv karistusseadustiku säte, mis piirab sõnavabadust vaid juhul, kui sellega põhjustatakse ohtu isiku elule, tervisele või varale, on igati tasakaalustatud ja vastab demokraatliku ühiskonna põhimõtetele.

Iseseisva ja vaba riigina peaks Eesti oma seadusloomes ka tulevikus lähtuma liberaalsest põhimõttest, mille olevat sõnastanud juba Voltaire: "Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma seda, mida sa ütled." Kui me nõnda ei talita, võime lõpuks ka ise olla sunnitud vaikima. Nõukogude ajal elanud inimesena soovitan selle vastu allergiline olla. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: