Ühenduse Parempoolsed loomine on kaasa toonud valulisi reaktsioone, mis näevad selle manifestis küll läänelikest väärtustest "maailmarevolutsiooni" kasuks loobumist (Peeter Espak) või kõrvale hiilimist kristlikest väärtustest (Urmas Viilma).

Need süüdistused ärgitasid küllap nii mõndagi endalt küsima, mis need läänelikud või ka kristlikud väärtused siis õigupoolest on ja kuidas oleks kohane näha nende vahekorda.

Manifestist võib lugeda, et "Eesti peab kindlaks jääma läänelikele väärtustele". Hoiatavalt on nimetatud ka mure, et mitmed riigid on teelt kaldunud, et toimunud on arengud, mis läänelike väärtustega ei ühti. Selle punkti ja mure väljendamise pärast väärib Parempoolsete manifest minu hinnangul kiitust ja tunnustust, olgu siis inimene erakond Isamaa liige või mitte, olgu ta siis kristlane või mitte.

Meie aeg on täis muutusi ja väljakutseid – seda nii inimeste kooselu, majanduse, tervishoiu, kommunikatsiooni, kliima, tehnika kui globaalse poliitilise olukorra osas. See tähendab uusi võimalusi, kuid ka ebakindlust ja orienteerumisprobleeme.

Kindlasti on selles olukorras neid, kes arvavad, et inimõigustele tuginev, õigusriiklik ja vabaduslik demokraatia ei suuda enam lahendusi pakkuda, vaid on ise osa probleemist. Seetõttu on vaja tõepoolest läänelikke väärtusi teadvustada ja ikka ja jälle keskmesse seada.

Läänelikud väärtused ja universaalne inimväärikus

Kuidas võiksime läänelikke väärtusi mõista? Ajalooliselt on läänelikel väärtustel juured antiikses kreeka-rooma kultuuris ja kristlikus religioonis. Olulist rolli nende kujunemisel mängis nt vaimuliku ja ilmaliku võimu või sfääri eristamine, inspireerides hiljem uusaegset võimude lahususe ideed (de Montesquieu), aga ka kristlik inimese jumalanäolisuse idee, inspireerides inimväärikuse ja inimõiguste ideid.

Arusaamas, et inimesed on seaduse ees võrdsed, kumab ajaloolise taustana läbi mõte, et inimesed on Looja ees võrdsed.

Läänelike väärtustena võib näha vabadust ja võrdsust, inimväärikust ja inimõigusi, õigusriiki ja võimude lahusust, mis koos moodustavad aluse vabaduslikule, demokraatlikule riigikorrale. See ei tähenda muidugi, et need läänelikud väärtused läänes kohe läbi lõid.

Läänelikke väärtuseid ei ole kohe ja lihtsalt lääne kultuuris jaatatud, vaid tee nendeni on olnud pikk ja vastuoluline. Ka ei ole läänelike väärtuste tõlgendus kõikjal ühetaoline, vaid tegemist on pluralistliku, erinevaid poliitilisi kultuure ja kogemusi hõlmava ja siiski ühtse väärtusruumiga.

Läänelike väärtuste aktsepteerimine tähendas, et poliitika orienteerus kollektiivsetelt suurustelt ja valitsejate-alamate loogikalt üksikisikule ja tema inimväärikusele. See ei tähenda, et sotsiaalsus ja solidaarsus poleks tähtsad. Inimene elab ja demokraatia toimib alati sotsiaalsetes suhetes ja institutsioonides, mis vajavad kujundamist ja toetust.

Nii on ka solidaarsus oluline läänelik väärtus ja puudutab inimväärikuse südamikku. Panustamine kodanikuühiskonda ja tegutsemine ühise hüve, mitte ainult enda huvide nimel, on demokraatia oluline eeldus ja osa.

Samuti ei tähenda see, et riik, rahvus, kultuur või keel kaotaksid väärtuse. Küll tähendab see, et viimased peaksid olema inimõigustega ja inimväärikusega ühildatavad ja inimlikkuse teenistuses, mitte elama selle arvelt.

Eestis on näiteks rahvusest rääkimine omandanud probleemse värvingu iseäranis viimastel aastatel, kui seda on hakatud tõlgendama välistavalt ja isegi agressiivselt, läänelikele väärtustele pigem vastandudes.

Ka kristlikud väärtused on üldinimlikud väärtused

Läänelikud väärtused nagu inimväärikus, vabadus ja võrdsus taotlevad üldinimlikku kehtivust. Mis on aga kristlikud väärtused?

Ka kristlikke väärtusi peaks nägema üldinimlike väärtustena, isegi kui nende teadmiste allikas on kristlikule religioonile erilisel moel (aga mitte ainult) piibel. Piibelliku ja kristliku põhiväärtusena võib näha armastust – mõjusalt avatud halastaja samaarlase loos või ka Jeesuse armastuskäsus.

Sellega sisemiselt seotud on aga sellised väärtused nagu inimväärikus, vabadus, vastutus, õiglus, andestus ja hoolivus. Kõik need peaksid tegelikult olema iga inimliku elu pärisosa ja on sellisena üldinimlikud väärtused. Kristlik religioon näeb aga nende süvamõõtmena jumalikku nõuet ja andi.

On õige, et kristlikeks või piibellikeks väärtusteks on peetud ka mingeid konkreetsemaid ühiskonnakorraldusi. See ei tee neid aga sisult veel piibellikuks ja kristlikuks.

Ka Uues Testamendis leitav nõue, et naised peavad koguduses vaikima, on teatud mõttes "piibellik", aga samal ajal ka sügavalt ebapiibellik – see ei ole kooskõlas piibli põhilise sõnumi ja väärtustega.

Sarnaselt ei ole palju asju, mida on läbi ajaloo nimetatud piibellikeks või kristlikeks väärtusteks, kuidagi eriliselt kristlikud – need võivad olla inimlikud ja liigagi inimlikud elukorraldused, mis vajavad kriitilist hindamist ja muutust.

Naiste valimisõigust ja inimõigusi on nähtud kristlike ringkondade poolt pahatihti ebakristlikuna ja piibliga vastuolus olevana. Praegu on paljud kirikud aga veendunud, et need kuuluvad piibellikel ja kristlikel väärtustel põhineva ühiskonnakorralduse juurde.

Piibellikke või kristlikke väärtusi võib näha niisiis muutumatutena – inimlikkus ei ole mõeldav ilma armastuse ja hoolivuseta. Samas tähendavad kristlikud väärtused aga ka jätkuvat ülesannet tegeleda muutuvaga, suhestuda ajaloos muutuva tunnetuse ja olukorraga. Kristlikud väärtused tähendavad ülesannet kujundada elu ja poliitikat ikka ja uuesti armastuse tingimatu nõude ja tingimusetu kingituse valguses.

Kristlikud ja läänelikud väärtused – seos ja pinge

Just kristlike väärtuste taustalt on põhjust ka läänelike väärtuste eest seista. Nagu ülal mainitud, võib inimväärikuse, inimõiguste, vabaduse ja võrdsuse ideedes näha ka kristlikku pärandit, küll praeguseks valdavalt ilmalikult mõistetuna.

Kristlik religioon võib näha läänelikes väärtustes suurusi, mis vastavad suures osas selle enda maailmanägemisele – seda tundlikest tõlgendusprobleemidest hoolimata. Halastaja samaarlase lugu ei ole orienteeritud "rahvusele", vaid võõrale hädalisele, tema inimväärikusele.

Ka demokraatliku, õigusriikliku, pluralismi jaatava riigikorralduse puhul on taustal kristlik mõju nii võimude lahususe, inimväärikuse kui vabaduse väärtustamise suhtes – need kõik on ajalooliselt seotud ka kristliku vabaduse impulsiga.

Demokraatlik elukorralduski on muidugi inimlik ja mitte perfektne. See on tõestanud ennast aga parima võimalikuna, mida hetkel kujutleda oskame, olles muu hulgas kriitika- ja õppimisvõimeline.

Samas on vajalik ka pidev korrektuur ja pinge. Kristlike väärtuste taustalt tuleb läänelikke väärtuste tõlgendust ja realiseerimist ikka ja alati kriitiliselt hinnata.

Kas läänelikke väärtusi ei mõisteta vildakalt või ühekülgselt? Kas ühiskonnas seistakse ikka nõrgemate eest ja kas igaühe inimväärikus on kaitstud ja hoitud? Kas ühiskond tõepoolest lähtub sellistest väärtustest nagu vabadus ja võrdsus? Kas ei anna suunda ja tooni hoopis teised jõud ja dünaamikad? Milline roll on ühiskonna kujundamisel armastusel, kaastundel, andestusel?

Läänelikud väärtused võivad aga toimida kriitilise korrektiivina kristlike väärtuste suhtes. Kirikute pikk tee demokraatia ja inimõiguste jaatamisele annab põhjust mureks, seda eriti seoses uuemate arengutega Ungaris ja Poolas.

Valjusõnaline kristlike väärtustega propageerimine ei taga seda, et need tõesti ka au sees on või et neid asjakohaselt mõistetakse. Siin võib just ka läänelike väärtuste poolt lähtuv kriitika aidata taas kristlikke väärtusi paremini mõista ja hinnata.

Väärtuste lihtsus ja raskus

Kas läänelikele või kristlikele väärtustele on lihtne orienteeruda?

Orienteerumine väärtustele on ühekorraga nii lihtne kui keeruline. See võib olla lihtne, kui ollakse armastuse või inimõiguste vaimust haaratud, samal ajal aga keeruline, tõlkides seda vaimu ja hoiakut ühiskonna ja elu konkreetsesse kujundamisesse. Rääkimine lihtsusest ilma keerulisuseta kaldub fundamentalismi, mingite konkreetsete eluvormide puuslikeks tegemisse.

Seetõttu on väärtustest rääkimise puhul vastutustundlik rääkida alati ka väärtuste tõlgendamisest. Inimlik vastutus, dialoogiline ja diskursiivne pingutus on möödapääsmatult vajalikud, et jäävad väärtused – õigemini elu universaalsed reaalsused või dünaamikad nagu inimväärikus ja armastus – võiksid leida kohase väljenduse.

Väärtused on alati seotud tõlgendusülesande ja dialoogilise tõlgendusruumiga. Nii võib seal, kus ühed kurdavad väärtuste kadu, tegemist olla hoopis tõlgenduse vajaliku ja asjakohase muutusega.

Teine probleem on nimetatud väärtuste ja tegelikkuse konflikt. Tihti valitsevad meie elu hoopis teiselaadsed väärtused – näiteks egoism, võimuiha, hedonism, tarbijamentaliteet ja edukultus. Ameerika empiirilise väärtusuurimise pioneer Ronald Inglehart rääkis "materialistlikest väärtustest" nagu saavutuslikkus, edu ja elustandard.

Võimalik on ka, et taolised egoistlikud hoiakud esinevad sõnade all, mida selliselt tõlgendama ei peaks ega tohiks – vabadus muutub näiteks nartsissilikuks ainult iseenda eluprojektide realiseerimiseks, unustades vastutuse ja hoolivuse, kristlik armastus muutub südametuks, mingite ajalooliselt problemaatiliste ühiskonnavormide läbisurumiseks või kristlik eetika taandub neurootiliseks seksuaalmoraaliks. Kõiki selliseid nihkeid tuleb kriitiliselt avada.

Seetõttu tuleb ikka ja jälle küsida, mis on läänelike väärtuste tõeline sisu ja mis on kristlike väärtuste tõeline sisu. Enesekriitiline hoiak kulub siin ära nii ühiskonnale laiemalt kui ka kirikutele.