Tõenäoliselt on lugejale tuttav nn valetaja paradoks. Klassikalisel kujul on selle väidetavalt sõnastanud filosoof Epimenides Knossoselt (VII sajandil e.m.a.): kui kreetalane ütleb "Kõik kreetalased valetavad alati", siis ta peab oma sõnade kohaselt valetama, mistõttu ta ise ei tohiks olla valetaja. Aga kui nii, siis räägiks ta ju justkui tõtt ja peaks seetõttu ikkagi olema valetaja.

Seda paradoksi on võimalik sõnastada ka rangemalt, aga ülalesitatud kujul on ta hõlpsasti kummutatav. Piisab, kui eitada sõna "kõik" või "alati" ja see laguneb koost, lakkab olemast paradoks. Kui te tunnistate kohtus: "ma kontrollin alati, kas uks on lukus", aga tegelikult teete seda vaid 99 protsendil juhtumitest, siis te olete vandunud valet.

Loogikas nimetatakse selliseid piiravaid sõnu kvantoriteks. Kõnealune kreetalane võib valetada, kui teab, et mõned kreetalased valetavad alati ja kõik valetavad mõnikord — nagu ka tema ise parasjagusel juhul.

Suur osa XX sajandi loogikast ongi nende kvantorite problemaatikale pühendatud. Praktilises arutelus aga näib kehtivat endiselt vana vaade — tõde või vale on jagamatu ning mingeid kvantoreid tema kohta kasutada ei saa.

Informatsiooni ülekülluse ajastul võimenduvad sellisest vaatest tekkivad vead eriti kiiresti. Maailm muutub järjest keerulisemaks, aga selle kirjeldused järjest lihtsamaks. Polariseerumine ja ideoloogilised vaatekomplektid lihvivad maha viimasedki nurgad ja nüansid.

Tulemuseks on ruum, kus dialoog on võimatu. Märksa tulemuslikum oleks arutelu siis, kui kasutaksime nii meile sümpaatsete kui ka ebameeldivate gruppide meelsust hinnates ka selliseid kvantoreid nagu "kõik", "enamik", "mõned" ja "vähemalt üks". Sest ei ole nii, et kui leidub vähemalt üks teatavat väidet esitanud isik teatavas grupis, siis nõustuvad sellega tingimata kõik grupi liikmed.

Teadus ja rass

Pean kahetsusega tõdema, et leidsin sellist probleemsust ka kolleegi Mihhail Lotmani hiljuti laiemat vastukaja äratanud blogipostituses Black Lives Matter-liikumise teemal (vt: "Lühiülevaade rassismist, orjapidamisest ja kolonialismist. I" ja "Lühiülevaade rassismist, orjapidamisest ja kolonialismist. II").

Küsitavat leidub selles tekstis nii mõndagi, aga siin tahaksin tuua esile viisi, kuidas Lotman laiendab kõigile BLM liikumise pooldajatele hoiakuid ja vaateid, mis esinevad mõnel end sellega solidariseerinud isikul.

Liikumiste puhul, mis ei ole hierarhilised ja struktuurilised, on üldse probleemne rääkida nende kui tervikute meelsusest, sest nende osalised on oma arvamustes täiesti vabad, erinevalt näiteks erakondade või usuliste koguduste liikmetest.

Ei saa kirjutada, et "BLM liikumine on meelestatud "euroopaliku" teaduse vastu ja eriti puudutab see loodusteadusi", kui see käib tegelikult võib-olla vaid mõnede BLM-i pooldajate kohta.

Samuti ei saa viidata selle väite toetuseks CSU valgenahalise õppejõu artiklile, milles räägitakse rassistlike vaadete esitamisest mineviku bioloogide poolt ja sellest, et mustanahalised on tänini teadlaskonna seas alaesindatud.

Need viidatud artiklis esitatud väited on igati põhjendatud. Kuid Lotman teeb neist järelduse, et mustanahalised ise väldivad loodusteadusi, sest "need valdkonnad ei paku suurema osale mustanahalistele huvi", ehkki tsiteeritud artikkel väidab hoopis, et loodusteaduste institutsioonis on senini levinud hoiak, mis neid tõrjub — et mõned mineviku hoiakud on institutsioonis seni juurdunud ega lase mustanahalistel üliõpilastel selles edeneda.

Tõsi, on olemas ka inimesi, kes tõepoolest väidavad, et mõni iidne religioosne diskursus, näiteks põlisrahvaste ürgvaimsus või piibellik arusaam maailmast, ja kaasaegne teadus on igatpidi võrdsed viisid tegelikkust kirjeldada. Selliseid ei leidu ainult BLM-i toetajate hulgas, vaid ka näiteks erakonnas Isamaa (meenutagem Peeter Võsu hiljutist avaldust, et Jeruusalemma probleem tuleb lahendada piibliteksti alusel).

Kuid "igatpidi" on samuti kvantor, sest on võimalik olla mingis asjas võrdne ja mingis teises mitte: seaduse ees võrdsed inimesed ei ole tingimata ühepikkused, neil ei ole ühepalju raha ja ühepalju lapsi.

Seega tuleb tõepoolest seaduse ees võrdselt kohelda lamemaalasi, kristlikke fundamentaliste ja loodusteaduste professoreid, aga sellest ei tulene, et kõikvõimalikku jama peaks koolis õpetama. Nii nagu ei tulene ka sõnavabaduse ideest, et kõikvõimalikku sõgedust peaks soliidses meedias tiražeerima ja levitama.

Niisiis on ebaõiglane väita, et kui mõned mustanahalised aktivistid on loodusteaduste vastu, siis on seda kõik. Mõned katoliiklased on antisemiidid, kuid nad ei ole seda kõik. Mõned emakeelena vene keelt kõnelevad inimesed on Eesti iseseisvuse vastu, kuid nad ei ole seda kõik.

Võimendada muljet, et loodusteadlaste kogukond ja mustanahaliste võrdõiguslikkust kaitsev aktivism kuidagi loomulikult teineteisele vastanduvad tähendab toetada neid mõnesid loodusteadlasi, kes usuvadki päriselt valge rassi ülimuslikkust.

"Ole normaalne!"

Teine Lotmani blogipostitusest laiemalt kajama jäänud ja eelnevaga kaudselt seonduv probleem on tema normaalsuse-käsitlus. "Normaalne" on justkui see, mida teevad "kõik". Ometi kasutavad nii Lotman ise kui ka tema kriitikud seda sõna korraga mitmes erinevas tähenduses.

Ühelt poolt tähendab normaalsus kõike seda, mis toimub ja on üldaktsepteeritav, teiselt poolt aga seda, kuidas asjad peaksid ideaaljuhul olema. Ühelt poolt on normaalne, et minnakse punase tulega üle tänava, kui autosid ei tule ja ükski väike laps ei näe (kuigi ei nii ei tohiks teha), teiselt poolt on normaalne, kui sama töö eest saadakse sama palka (kuigi alati seda ei juhtu).

Aga on veel ka kolmas tähendus, mida iseloomustab ossilikust kõnepruugist pärit väljend "Ole normaalne!", see tähendab, et ole nagu meie, ära vingu, ära seleta, kuidas asjad peaksid teisiti olema, ole nagu kõik. "Ole normaalne!" on ühiskonna käsk aktsepteerida olusid, mis sinu meelest normaalsed olla ei tohiks.

Igasugune vabastusliikumine ongi võitlus seda viimast tüüpi normaalsuse vastu. Ent sellest ei järeldu mitte kuidagi, et ollakse ideaaljuhulise normaalsuse vastu — tegelikult ju protesteeritakse just nimelt sellepärast, et asjad, nagu need on, ja nagu neid aktsepteeritakse, ei ole nii, nagu need peaksid olema, kusjuures ka mitte nende põhimõtete järgi, mida "normaalsus" nii-öelda paberil justkui tähendama peaks.

Sajad tuhanded Valgevene linnade tänavale kogunenud inimesed võitlevad sellise "normaalsuse" vastu, mida kehastab Aleksander Lukašenko, BLM võitleb sellise "normaalsuse" vastu, mida kehastavad Breonna Taylori tapjad.

Ma siiralt ei saa aru, kuidas on võimalik toetada üht, aga mitte teist protestiliikumist. Või õigemini saan, aga pean seda toetust ebasiiraks — see on suhtumine, mis pooldab õiglust ainult enam-vähem sellistele, nagu "normaalne" kõneleja ise, nagu "kõik", kes tema meelest normaalsuse osas kaasa rääkida tohivad.

Antropoloogid on ammu osutanud, et lähtekohaliselt peab iga kultuur "loomulikeks" oma arusaamu maailmast ning teiste omi ekslikeks või veidrateks. Teaduslik maailmavaade peaks aga võimaldama sellisest suletusest vabaneda ning näha ka oma kultuuri kui vaid üht võimalust tegelikkust tõlgendada — mis peaks ühtlasi olema avatud täpsustustele ja parandustele.

Tõsi, ideaalset maailma ei saabu kunagi ja katsed üleüldist õiglust kehtestada on ajaloos seni lõppenud just vastupidisega. Sestap on meil võimalik vaid katsuda ebaõiglust vähendada, rõhuvaid "normaalsusi" kummutada.

Kuidas seda siis teha? On rida tunnuseid, mille alusel meid saab gruppidesse jagada, mida me pole ise valinud ja mis ei ole korrelatsioonis meie võimetega. Kui ühiskonnas prestiižsetel positsioonidel olevate inimeste jaotuvus neisse gruppidesse ja ühiskonna kogujaotus üksteisest märkimisväärselt erinevad, peab sellel olema põhjus.

Kui te olete sündinud USA kodanikuna, olete meessoost ja teie nahavärv on must, siis on kaks ja pool korda tõenäolisem, et politseinik teid põhjuseta tapab, võrreldes sellega, kui et oleksite valge. Kui te olete sündinud Eestis, aga naissoost või vene emakeelega, siis ei ole teie šansid elus edasi jõuda samasugused nagu eesti meestel, isegi kui teie muud oskused on võrreldavad.

On see normaalne? Arvan, et mitte.