Karl Kivil: USA tulevik pärast novembrit
Mis võib juhtuda pärast novembrikuiseid presidendivalimisi Ameerika Ühendriikides? Erinevate uurimistulemuste põhjal on oodata kaootilist poliitilist võitlust, milles kumbki pool ei soovi tunnistada oma kaotust ja kaasnevad massilised protestid ja rahutused, kirjutab Karl Kivil.
2020. aasta juunis tuli kokku üle saja endise ja praeguse Ameerika Ühendriikide riigiametniku, lisaks veel endised kõrged valimiskampaania organisaatorid mõlemast parteist, et moodustada Transition Integrity Project (TIP). Selle töörühma eesmärk oli lihtne ja konkreetne – prognoosida, millised on võimalikud stsenaariumid pärast novembris toimuvaid presidendivalimisi.
See pole USA kaasaegses ajaloos midagi esmakordset, juba 30 aastat tagasi avaldas Jack Goldstone lihtsa mudeli, mis ennustas ette USA haavatavust poliitilistes kriisides, tuginedes peamiselt ajaloole ja rahvastiku muutustele.1 Goldstone leidis oma uurimuses, et 21. sajandil saab USA omale esimese populistist presidendi, kelle juhtimise all langeb riik sügavasse poliitilisse kriisi.
Sarnase käsitluse on välja pakkunud ka George Friedman, endine Stratfori analüütik2, kes oma selle aasta teoses "The Storm Before the Calm: America's Discord, the Coming Crisis of the 2020s, and the Triumph Beyond" jõuab enam vähem samadele järeldustele3.
Mõlemad tuginevad peaasjalikult ühiskonna eliidi käitumisele, kes kordab ajalooliselt kolme sarnast viga.
Esiteks, ühiskonna jõukamad püüavad saada enda valdusesse üha rohkem majanduslikku heaolu, olles vastu palgatõusule ja suurendades nii aasta-aastalt ebavõrdsust.
Teiseks proovivad nad oma positsioone üha rohkem kindlustada, mille heaks näiteks on tippülikoolide aina kõrgemad õppemaksud, mis enamjaolt garanteerivad õppekohad vaid ühiskonna jõukamatele liikmetele.
Kolmandaks seistakse vastu uutele reformidele, näiteks rikaste suuremale maksustamisele, isegi kui see toimub riigitulude kokkukuivamise hinnaga. Selle tulemusena käivad alla riigiinstitutsioonid, infrastruktuur ja riigivõla kasv ainult kiireneb. Selline isekas tegevus viib paratamatult riigi poliitilisse ja ka majanduslikku kriisi.
TIP-i projekt on mahukam ja konkreetsem, kuid aluspõhjaks on sarnane seisukoht, et USA on kodusõja-järgse ajastu kõige suuremas siseriiklikus kriisis, kus riik on sisemiselt lõhestunud ja aina raskem on leida ühiskondlikku konsensuslikku kompromissi, mis tagaks stabiilse võimu jätkumise või selle üleandmise.
TIP-i raames mängiti läbi mitmeid erinevaid stsenaariume, mis kõik keskendusid sellele, milliseks kujuneb olukord USA-s pärast novembris toimuvaid presidendivalimisi. Tulemuseks oli neli võimalikku potentsiaalselt stsenaariumi, mis kõik on murettekitavad.
Kõigi tulemuste põhjal on oodata kaootilist poliitilist võitlust, milles kumbki pool ei soovi tunnistada oma kaotust ja kaasnevad massilised protestid ja rahutused. Järgnevalt kokkuvõtlik ülevaade, mis võib juhtuda pärast novembrikuiseid presidendivalimisi Ameerika Ühendriikides. Iga stsenaarium koosneb kolmest üksteisele kronoloogiliselt järgnevast peatükist.4
1
Esimeseks võimaluseks on mitmetähenduslik tulemus, kui pole ühtegi kindlat võitjat, nagu juhtus näiteks 2000. aastal.
Esimene etapp (3.11 - 10.11)
Valimiste järgsel päeval tõstatab Donald Trumpi kampaaniameeskond küsimuse posti teel saabunud häälte legitiimsusest. Proovitakse kasutada kõiki administratiivseid ressursse, et peatada edasine valimissedelite lugemine.
On võimalik, et ametis olev president kasutab ka föderaalagente, et ,,kindlustada" turvaline valimisprotsess, lisaks on võimalik, et tänavale tuuakse rahvuskaart, et ära hoida massilised protestid ja rahvarahutused.
Joe Bideni meeskond vastab sellele, et nende võit on kindel, kui iga hääl saab korralikult üle loetud. Samal ajal mobiliseeritakse enda toetuseks kõik sümpaatsed telejaamad, ajakirjanikud, ametnikud ja endised sõjaväe ohvitserid, samuti kutsutakse üles rahumeelsetele protestidele.
Vabariiklik partei jääb kindlalt Trumpi selja taha, kuid pole nõus sõjaväe kasutamisega tänavatel, demokraatlik partei aga proovib jätkata häälte lugemist nendes osariikides, kus nad on ametis.
Teine ja kolmas etapp
Trumpi kampaaniameeskond proovib sõjaväge tänavatele tuua, samal ajal kutsutakse oma toetajaid üles osalema meeleavaldustel Trumpi toetuseks. Tulemuseks on patiseis, kus kumbki pool ei jõua kompromissini ja 6. jaanuaril teatavad vabariiklaste ametnikud, et Mike Pence, kes on senati president, võib legaalselt otsustada, kas ta tunnustab valijamehi või mitte, kongressis tunnistavad mõlemad parteid oma võitu.
Selle tulemusena kuulutavad mõlemad kandidaadid oma õigust saada vägede ülemjuhatajaks 20. jaanuaril. Tegemist poleks esmakordse juhtumiga USA ajaloos, sama juhtus 1876. aastal.
2
Teiseks võimaluseks on Bideni kohene täielik võit, nii valijameeste seas kui ka häälteenamuses.
Esimene etapp
Trumpi tiim ja vabariiklaste partei üldiselt kahtlevad valimiste legitiimsuses ja leiavad, et toimunud on massiline häälte võltsimine nende kahjuks. Mobiliseeritakse kõik endale sümpaatsed meediakanalid, kuid otseselt riigiressursside kasutamist valimiste mõjutamiseks ei toimu.
Samal ajal aga maksimeeritakse riigirahastust Trumpi äridele, näiteks president ja tema meeskond kolib täielikult Trumpi residentsi Floridasse Mar a Lagosse, samuti kasutatakse riigivõimu, et läbi viia Trumpi perele soodsaid välismaiseid äritehinguid.
Proovitakse teha kõik, et vältida tulevikus Trumpile esitatavaid kriminaalseid süüdistusi, samuti üritatakse kaitsta kõiki teisi administratsioonile lähedasi inimesi. Bideni tiim otsib samal ajal kompromissi vabariikliku parteiga, kuulutades, et tahab riiki ühendada.
Teine ja kolmas etapp
Trumpi meeskonna vastuseisust hoolimata tunnustavad föderaalvalitsuse ametnikud Bideni võitu. Samal ajal saavad kõik Trumpi tiimi liikmed puutumatuse tuleviku suhtes, kuid sama lubatakse ka mitmele prominentsele demokraadile nagu Hunter Biden ja Hillary Clinton, nende kuritegusid ei täpsustata. Trumpi meeskond teeb plaane juba uuteks, 2024. aasta valimisteks, luuakse oma Make America Great (MAGA) telekanal.
3
Kolmandaks võimaluseks on Trumpi selge võit valijameeste kogus, kuid sarnaselt 2016. aastale kaotab ta tugevalt lihthäälte enamuses.
Esimene etapp
Vabariiklaste peamiseks eesmärgiks saab Bideni lihthäälte enamuse võidu tähtsuse vähendamine. Kõik protestid, mis on Trumpi vastased, kuulutatakse ebapatriootlikeks, demokraatia vastasteks ja lihtsalt vandaalitsemiseks.
On võimalik, et Trumpi meeskond sihilikult provotseerib ja suurem vägivald lõppeks verevalamisega. Eesmärgiks on luua narratiiv, kus vägivaldsed märatsejad ei taha tunnustada Ameerika seaduslikku presidenti. Samuti asutakse tugevdama oma positsioone, tehes seda süvariigi vastu võitlemise sildi all.
Ametikõrgendust saavad ,,ameerikameelsed" ametnikud ja kindralid, samuti soodustatakse teatud suurettevõtjate äritegevust. Bideni tiim proovib samal ajal koondada inimeste meelepaha, sest 20 aasta jooksul juba kolmandat korda ei saa enim hääli kogunud kandidaat valituks.
Demokraadid hakkavad häälekalt nõudma valimissüsteemi muutmist ja häälte ülelugemist, vabariiklased on selle vastu. Tulemuseks on konstitutsiooniline kriis koos poliitilise kaose ja laiaulatuslike meeleavaldustega tänavatel, mis sageli pöörduvad vägivaldseteks.
Teine ja kolmas etapp
Demokraadid ja lääneosariigid nõuavad üha valjuhäälsemalt valimisreforme, ähvardades vajadusel ka unioonist lahkumisega. Barack Obama nõuandel esitatakse järgnevad ettepanekud: anda Washingtonile ja Puerto Ricole osariigi staatus, Californiast teha viis osariiki, et rahvastik oleks senatis võrdsemalt esindatud, lõpetada senine presidendivalimiste süsteem ja tagada, et tulevikus võidaks valimised häälteenamuse kogunud kandidaat.
Trumpi tiim proovib samal ajal lõhestada demokraate, kuulutades, et Sandersi vastu kandideerides oleks tulemus olnud teine. Selle tulemusena kuulutab kongress 6. jaanuaril valimiste võitjaks Bideni, mille vastu on senat ja vabariiklaste partei, kes nõuavad senise süsteemi säilitamist. Kumbki osapool ei jõua teineteist rahuldava kompromissini ja 20. jaanuaril pole selge, kellest saab uus vägede ülemjuhataja.
4
Neljandaks võimaluseks on Bideni väga väikese ülekaaluga võit.
Esimene etapp
Vabariiklased ja nende kontrolli all olev meedia tunnistab Bideni võitu, seda ei tee ainult Trump. Seatakse kahtluse alla valimistulemus, kritiseerides posti teel hääletamist võimaldavat süsteemi. Hakatakse levitama alusetuid kuulujutte, näiteks Bideni tervise kohta. Trumpi meeskond leiab, et parimaks lahenduseks on kaos, ja on võimalus kujutada hetkel ametis olevat riigipead ainsana, kes suudab seda lahendada.
Kutsutakse üles politseid suuremale vägivallale protestijate vastu, eriti black lives matter liikumise vastu. Samuti julgustatakse Trumpi toetajaid tulema tänavatele ja võitlema Bideni toetajate vastu.
Teine ja kolmas etapp
Miljonid Bideni toetajad tulevad tänavatele, avalik toetus kaldub aina rohkem Bideni meeskonnale ja nõutakse traditsioonilist võimu üleandmist uuele administratsioonile. 6. jaanuaril avaldab Bidenile toetust ka sõjavägi, mis kinnitab oma valmisolekut tunnustama teda ülemjuhatajana.
Mõõdukamad vabariiklased proovivad leida demokraatidega kompromissi, sellega ei ole nõus radikaalsemad liikmed. Levitatakse senisest veel enam valeinformatsiooni, tänavatel jätkub vägivald. Trumpi meeskond asub hävitama neid kompromiteerivaid dokumente ja tegema ettevalmistusi oma telekanali loomiseks, samuti kasutatakse viimase võimaluseni ära administratiivset ressurssi amnestiateks ja isiklikuks omakasuks, kuid lõpuks võimu üleandmine toimib.
Kokkuvõtteks
Kõik need potentsiaalsed stsenaariumid ennustavad vähemalt poole aastast kaootilist perioodi Ameerika Ühendriikide sisepoliitikas, millega kaasnevad paraku massirahutused ja inimohvrid.
Kõige suurem oht selle mudeli järgi on Trumpi ametlik võit. See võib viia riigi sügavasse konstitutsioonilisse kriisi lisaks käimasolevale majanduslikule ja sotsiaalsele kriisile ning selle tulemus võib olla ettearvamatu.
Kõige tähtsam on, et mõlemad parteid suudaksid valimiste järgsel perioodil teha koostööd. See ei saa olema lihtne, kuna nii Bideni kui Trumpi meeskonnad peavad arvestama tugeva siseopositsiooniga oma erakonnas, eriti teravad on sisemised vastuolud demokraatide seas.
Saab olema huvitav näha, kuidas Biden suudab veenda aina tähtsamat demokraatliku partei progressiivset tiiba, et koostöö mõõdukate vabariiklastega on riigi ühendamiseks hädavajalik. Kui see aasta on olnud USA-s tormiline, siis tegemist on ilmselt alles algusega ja järgmisel aastal võib 2020 tunduda küllaltki rahumeelse ja stabiilsena.
Toimetaja: Kaupo Meiel