Kas Isamaa esimehel Helir-Valdor Seederil võiks olla õigus, et siseminister Mart Helme väljaütlemised on vaid osa EKRE juhtide tähelepanu võitmise taktikast ja neid tuleks kui tühiseid ignoreerida?

Muidugi oleks Seederi soovituse järgi palju lihtsam ja kergem elada.

Esiteks kodanikuühiskonnal. Siis ei pea vabakond muretsema, kas Eestis kuivab vabadus kokku, kui siseminister soovitas geidel Rootsi joosta või seal joosta, pole vahet, sest siseminister lisas, et tema vaatab seksuaalvähemustele "tõesti ebasõbralikult".

Kuigi, kes on näinud Mart Helme intervjuud Deutsche Welle ajakirjanikule Konstantin Eggertile, saab aru, et Eesti siseminister ei provotseerinud ega otsinud tähelepanu. Ta rääkis rahulikul moel, mida mõtleb ja arvab. Siin ongi probleem.

Ning probleem pole siseministri sõna- ja arvamusvabaduse kasutamine. See lihtsalt pole põhiseaduse kohane mõttekäik valitsuse liikmele, kes ametivannet andes tõotas jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Põhiseaduse järgi on Eesti riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Selles riigis ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Nii ütleb põhiseadus.

Ka ministri sõna on ministri tegu. Kui ta annab intervjuus mõista, et tema arvates võiksid sarnase sättumusega Eesti kodanikud või püsielanikud kodumaalt ära sõita, sest neil on selline sättumus, siis rikub see põhiseaduse sätet ja mõtet.

Et ärme pööra tähelepanu?

Valitsusliidu teised osapooled, Keskerakond ja Isamaa, hingaksid kergendatult. Praegu on peaminister Jüri Ratas jälle nagu klassijuhataja, kes noomib pahandust teinud õpilast ja meenutab, et too rikkus kooli sisekorraeeskirju.

Homme-ülehomme tuleb Ratasel aga hakata tasandama pingeid koalitsiooni sees, kus kaks korda koos opositsiooniga Mart Helme umbusaldamise poolt hääletanud Viktoria Ladõnskaja-Kubits Isamaast kirjutas siseministri kohta "ametisse mittesobiv" ja Yana Toom imestas avalikult, et "kust tuleb see arusaam, et Keskerakond lõpmatuseni tolereerib seda koalitsiooni?".

Peaminister Ratas, kes poolteist aastat tagasi valitsust tehes uskus ehk tõesti EKRE juhtide sõnakasutuse pehmenemist, võib nüüd mõelda ühele lihtsale vangerdusele, Mart Helme enda soovil lahkumisele siseministri kohalt riigikokku. Sotsiaalmeedia üks hoolsaid tunnimehi Toomas Mattson pakkus mõttemänguna EKRE juhtidele isegi selle sammu kaitseks kommunikatsiooniselgituse: "...siseminister on valmis siirduma riigikokku, et valitsus poleks kogu aeg tema isikust tingituna opositsiooni ja selle paramilitaarse tiiva ehk meedia pahatahtlike rünnakute all ja saaks teha rahus tööd peresõbraliku Eesti, sidusa ühiskonna, teadmistepõhise majanduse, tõhusa valitsemise ning vaba ja kaitstud riigi nimel".

Muidugi oleks see Keskerakonnale ja Isamaale suur kergendus, sest nad võivad ju praegu rääkida, kuidas Eesti valitsus on Euroopas üks paremaid koroonaviiruse ohjeldajaid või kui tublilt saadi kokku järgmise aasta riigieelarve eelnõu, aga avalikes kõlakodades kajab vastu ikka midagi muud: "las nad jooksevad Rootsi" või "las nad jooksevad Rootsis".

Tegelikult, olgem ausad, on Mart Helme vabatahtlik lahkumine siseministri ametist väheusutav. Nagu ei ole veel ka märke, et peaminister läheks enda algatusel Kadriorgu, viima presidendile palvet Mart Helme vabastamiseks. See tähendaks praeguse koalitsiooni lagunemist.

Ja kindlasti ei mõtle Ratas kaks ja pool aastat enne järgmisi parlamendivalimisi vähemusvalitsusele, nagu soovitas Lauri Läänemets sotsiaaldemokraatide seast.

Küll aga võivad mõned võimupoliitikud mõelda, et teevad siseministrile viimase hoiatuse ja jätavad ta ametisse, aga lükkavad järgmiste kohalike valimiste aega EKRE soovi järgi kavandatud rahvahääletuse – mis peaks defineerima abielu mehe ja naise püsiva liiduna – kuhugi kaugele edasi. Niisuguse lahenduse toetajad saavad tugineda mõttekäigule, et kui Mart Helme ei hooli koalitsioonilepingust ("arendame demokraatlikku õigusriiki, kus austatakse kõiki Eestimaal elavaid inimesi"), siis võivad ka tema võimupartnerid sealt midagi välja tõsta.

Ilmselt algatab opositsioon, koalitsiooni käikudest sõltumata, parlamendis Mart Helme umbusaldamise. Ilmselt ei lähe see läbi, aga hääletus näitab tema toetajate hulga piinlikku kokku kuivamist riigikogus.

Nüüd veelkord ettepanekust mitte märgata EKRE juhtide niinimetatud provotseerivaid avaldusi.

Kui keegi ütleks, et ärme tee koolikiusamisest välja, sest need kiusajad otsivad tähelepanu ja tahavad näidata, kui kõvad tegijad nad on ning ignoreerimine on parim võimalus nende ohjeldamiseks – siis mida arvaksime? Me ei nõustuks sellega. Kiusamisvaba kool tunduks sümpaatsem ja õigem kui kool, mis jaguneb kiusatavateks, kiusajateks ja alalhoidlikult kõrvale vaatajateks.

Kodanike enamusele tundub arvatavasti sümpaatsem ka kiusamisvaba valitsus.