Me olime täna hetke tunnistajaks, kus valitsuserakondade juhid presenteerisid töövõiduna põhiseaduse kahe paragrahvi allkirjastamist. Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud?

See tõepoolest on suhteliselt kummaline, kui vabariigi valitsus lubab, et ei kiusa Eesti inimesi. Aga me oleme jõudnud nii kaugele väga lihtsalt - sellepärast, et Keskerakond ja Isamaa soovivad olla selles valitsuses, nagu Isamaa esimees äsja kinnitas. Nad ei soovi pidada mingeid muid kõnelusi Reformierakonnaga, sest ei ole kindlad, kumb uude valitsusse jõuaks ja kumb jääks opositsiooni. Ja see valitsus püsib.

Mida see ütleb Eesti poliitilise kultuuri hetkeseisu kohta, kui siseminister, kes vaenab vähemusi, jätkab ametis ja tema erakond ei vabanda kordagi ja vähemuste õigusi potentsiaalselt piirav rahvaküsitlus tuuakse lihtsalt varasemale ajale?

Ühelt poolt võib öelda, et sinu küsimuses on ju ka vastus olemas. Aga poliitilise kultuuri kohta näitab see seda, et need kolm erakonda soovivad olla valitsuses ja just selliste põhimõtetega, mida me seni oleme näinud. Sellepärast, et loomulikult, see ühisavaldus - "Meie kohustus on suhtuda austusega kõigisse Eestimaa elanikesse" -, mis ju kõlab väga kummaliselt aastal 2020 ühe Euroopa Liidu liikmesriigi valitsuse jaoks, aga see peegeldab tegelikult seda ideoloogilist või moraalset ummikseisu, mis selle valitsuse kohal praegu on.

Poliitika on kompromisside kunst - aita mõtestada, kes sellest kompromissist ikkagi võitis?

EKRE kindlasti võitis seda, et säilitas suuresti oma näo, nad ei vabandanud Mart Helme intervjuu pärast, Mart Helme ei astunud tagasi, EKRE sai abielu rahvahääletuse, kuigi see toodi ettepoole. Seda, et see toodi ettepoole, et see ei ole koos kohalike valimistega, võib nimetada ka poliittehnoloogiliselt nii Keskserakonna kui ka Isamaa võiduks, sest sellega ei kaaperdata ära kohalike omavalitsuste valimispäeva. Ja Keskerakond säilitas peaministrikoha ja mõlemad erakonnad - nii Keskerakond kui ka Isamaa - säilitasid koha valitsuses.

Kas siseminister ja teised EKRE liikmed võivad ka edaspidi rahvusvahelisel areenil öelda oma vabu mõtteid nagu me nägime möödunud nädalal, sest allkirjastati täna ju ka see põhiseaduse paragrahv, mis rõhutab sõnavabadust, mida täna ka korduvalt rõhutati?

Jah, siin on küll öeldud, et "sõnavabadus lõpeb seal, kus algavad teiste inimeste õigused ja vabadused, nende tervis, au ning hea nimi". Aga see, mis puudutab välispoliitilisi avaldusi, siis Johannes, aus vastus on, et ma ei tea, sest ei saa ka välistada, et see valitsus võtab mõne aja pärast vastu kolme erakonna esimehe ühisavalduse välispoliitiliste küsimuste kohta.

See on huvitav, et Mart Helme Deutsche Wellele antud intervjuust on vähe tähelepanu pälvinud moment, kus ta tegelikult naeruvääristas Venemaale kehtestatud sanktsioone ja mõned lugesid sealt välja ka kerge imetluse Venemaa presidendi suunal. Miks see nii on läinud?

Üks, kes seda kõike tähele pani, oli kaitseminister Jüri Luik, mida ta väljendas ju ka eile riigikogus, ma ütleks, väga reljeefselt.

Need närvid enam ei puuduta kedagi? Need on juba tuimaks tehtud?

Jah, kui me meenutame, et omal ajal ju Keskerakonna minister Mihhail Korb astus tagasi just oma NATO-teemaliste avalduste pärast ja see oli toona Jüri Ratase esimese valitsuse kõigi osapoolte ühine soov. See valitsus on teistsugune.