Harri Tiido: USA presidendid ja tervisehädad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Ameerika Ühendriikide presidentide tervislik seisund. USA-s on presidendid viimase pooleteise sajandi vältel korduvalt valetanud oma tervise teemal või siis vähemalt tõde varjanud, tõdeb Tiido.

Algul koroonaviirust eitanud ja seejärel selle levitamises hiinlasi süüdistama hakanud Ameerika Ühendriikide president Donald Trump sattus mõni aeg tagasi ise viirusnakkusega haiglasse. Põhjendus tuli loogilise ja lihtsana – hiinlased olla kogu pandeemia käivitanud selleks, et Trump rajalt maha võtta. Aga see selleks.

Trump proovis kogu nakatumist kujutada võiduna viiruse üle, kuigi asjatundjad arvavad, et tavalisele ameeriklasele oleks tema moel haiglas käimine läinud maksma sadu tuhandeid dollareid.

Arstid väidavad, et presidendiga on nüüd kõik korras, kuid samal ajal püsib kahtlus, et kas nii lühikese ravikuuriga on ikka võimalik koroonaviirust täielikult võita. Trump ise kuulutab, et ta on nüüd viiruse suhtes immuunne ega nakata ka ise teisi inimesi ning võib selle kinnituseks ükskõik keda suudelda. Samas on osa Valge Maja personalist juba rivist väljas.

Info riigipeade tervise kohta ongi asi, mille kohta ikka ja jälle ilmneb küsitavusi. Põhimõtteliselt on riigipea tervislik seisund avalik info, eriti riikides nagu USA, kus riigipea peaks olema ka niinimetatud tuumakohvri kasutaja. Trump haiglas olles volitusi asepresidendile üle ei andnud, sest luges end jätkuvalt pädeva olevat.

Teovõimetud presidendid

Meenutagem aga teisi aegu, mil riigipead on olnud ühel või teisel põhjusel rohkem või vähem teovõimetud.

Ilmselt on paljudel veel meeles ajad, mil Venemaa presidenti Boriss Jeltsinit mainiti "töötavat kodus dokumentidega", mis kujunes koodnimetuseks sellele, et president oli lihtsalt liiga täis, et midagi mõistlikku mõmiseda.

Nõuka-aegsete liidrite tervisliku seisundi kohta on liiga vähe infot, et mingeid üldistusi teha, nende tervislik seisund ilmnes harilikult siis, kui nad lusika nurka viskasid elik otsad andsid.

Ameerikas on infot varasemate riigipeade kohta siiski välja lekkinud. Selgub, et presidendi tervise kohta valeandmete esitamine on olnud krooniline. Põhjuseid on mitmeid, kuid keskne on ilmselt arusaam, et tervise nõrkuse tunnistamine viib ka poliitilise seisundi nõrkusele.

Ajaloolased väidavad, et kuni aastani 1880 presidendid oma tervise kohta ei valetanud. Peamine põhjus selleks oli aga mitte nende kõrge moraalne tase, vaid asjaolu, et ajakirjanikud üldreeglina presidentide tervise kohta küsimusi ei esitanud. Thomas Jeffersoni vaevas tihti kõhulahtisus, kuid keegi ei vaevunud sellest uudislugu tegema.

Andrew Jacksonil oli krooniline kõhuvalu, mis oli avalikult teada, kuid keegi ei hakanud sellest numbrit tegema.

See suhtumine muutus aga 2. juulil 1881. aastal. Sel päeval oli paar kuud ametis olnud president James Garfield teel rongijaama, pöördumaks suvemajast tagasi tööpaigale. Tee peal tulistas teda aga töö kaotuse järel meeltesegadusse sattunud kodanik ja president viidi haavatuna haiglasse. Esmakordselt hakkas meedia avaldama regulaarseid ülevaateid presidendi tervisest, tehes seda iga tunni tagant. Ja selgus, et avalikkusel on huvi sellise info vastu ning sellest ajast alates on presidentide tervislik seisund meedia jaoks müügiartikkel.

President Garfieldi järglane Chester Arthur sai ametis olles tol ajal surmavat lõpplahendust tähendava neeruhaiguse. Ajakirjanikud hakkasid üles märkima muudatusi tema välimuses – kuidas tema kael kokku tõmbus ja särgid muutusid kaeluse osas liiga lohmakateks, lisaks hakkas poliitik pikkadeks ajavahemikeks avalikkuse eest kaduma.

See oli ka aeg, kui algasid valed presidendi tervise kohta. Arthur hakkas väitma, et kõik on korras ning ta püsis sel noodil kuni ametiaja lõpuni, surres vähem kui aasta pärast ametist lahkumist. Ta oli siis 57-aastane.

Järgmine tõsiste terviseprobleemidega president oli Grover Cleveland, kellel arstid tuvastasid 1893. aastal suulaevähi ning talle soovitati viivitamatut operatsiooni. Kuna USA oli sel ajal vajumas majanduslangusesse, siis kartis president, et uudis tema haigusest võib turgude niigi kidurat seisundit veelgi halvemaks muuta. Cleveland oli nimelt tuntud kui dollari väärtuse kullaga tagamise kindel pooldaja ning paljud pankurid lootsid temale.

Niisiis, riiklikest huvidest tulenevalt otsustas muidu ausa poliitiku mainet nautinud Cleveland valetada. Ta ei tunnistanud isegi asepresidendile, et on minemas vähioperatsioonile. Ajakirjanikele käskis ta aga otseselt valetada, et tal ei ole mingit vähki ning et ta lihtsalt veedab suve avalikkusest eemal.

Paradoksaalsel kombel jõudis lugu vähiopist ühe arsti kaudu siiski meediasse, seda juba pärast tema paranemist. Presidendi administratsioon aga eitas kõike ja tõde tuli avalikuks alles paarkümmend aastat hiljem.

Eelmisel aastasajal eitas president Woodrow Wilson seika, et ta oli saanud Valges Majas insuldi ja temagi ei teavitanud asjast isegi asepresidenti. Wilsoni tegevusvõimetuse ajal juhtis valitsust sisuliselt tema abikaasa. Wilson ise ei tunnistanud kunagi seda pettust, kuigi ta oli kogu ülejäänud elu osaliselt halvatud, veelgi enam, ta isegi plaanis kolmandaks ametiajaks presidendiks kandideerida, kuid tervema mõtlemisega abilised veensid teda seda mitte tegema.

Franklin Roosevelt on ilmselt selgeim näide terviseprobleemidega presidendiks, sest ta liikus ju ratastoolis ja seda olnuks raske varjata. Küll aga väitis ta kogu oma ametiaja jooksul, et ta on tegelikult paranenud ja fotograafidel oli isegi keelatud pildistada hetki, kui ta ratastoolist autosse istus.

Järgmine näide on Dwight Eisenhower. Paar aastat enne presidendiks kandideerimist veetis ta umbes kuu aega haiglas, kuid ei teatanud avalikkusele sellest midagi. Ajaloolaste arvates oli tal infarkt.

Sama häda tabas teda ilmselt ka 1953. aastal Stalini surma järel kõnet pidades. Presidendil hakkas pilt eest minema ja ta klammerdus kõnepuldi külge, et kõne kuidagi lõpuni vedada. Arvatavasti oli tal taas miniinfarkt.

Kaks aastat hiljem sai ta aga Colorados golfi mängides üpris selge infarkti ja seda isegi ei eitatud, kuigi vähendati selle raskusastet. Veel aasta hiljem, teiseks ajaks kandideerides, tabas teda terav valu rinnas ning ta toimetati operatsioonilauale. Sel korral sai avalikkus täpse teabe tema seisundist, operatsioon õnnestus ja Ike võitis valimised suure edumaaga.

Eisenhoweri järglane presidendiametis oli 42-aastane John F. Kennedy, keda väideti olevat suurepärases tervislikus seisundis, kuigi ehk ajutiste seljavaludega. Tegelikkus oli aga teine. Väidetavalt oli tal raske neerupealiste haigus ehk Addisoni tõbi, lisaks pidi ta seljavalude leevendamiseks kogu aeg tarvitama tugevatoimelist ravimitesegu.

Donaldi show

Kokkuvõtvalt peab tunnistama, et USA-s on presidendid viimase pooleteise sajandi vältel korduvalt valetanud oma tervise teemal või siis vähemalt tõde varjanud.

Põhimõtteliselt ei ole selles midagi imestamapanevat, kuna poliitik ei soovi end kunagi nõrgana näidata, sest, nagu öeldud, nõrk tervis annab alust nõrkuse nägemiseks ka poliitilisel tasandil.

Riigis nagu Eesti, kus presidendil on paljuski tseremoniaalne roll, ei ole terviseprobleemide varjamisel ja ka riigipea nõrkusehoogudel erilist mõju, sest see ei mõjuta täitevvõimu tegevust. Kuid riikides nagu USA, kus president on täitevvõimu juht ning tema käes on tänapäeval ka maailma tõenäoliselt võimsaima tuumaarsenali võti, on asi juba teine.

Sellest tulenevalt on presidendi tervislik seisund mitmes riigis, sealhulgas ka USA-s, avalik teave. Omaette teema on aga see, kuidas presidendid sellesse suhtuvad.

Donald Trump muutis oma haiglaskäigu ja haiguse talle omaselt reality show'ks, milles kangelane Donald seljatab viiruse, mis talle ülemaailmsete pahalaste poolt on kallale saadetud, ja tuleb võitlusest välja tugevamana kui enne seda.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: