Harri Tiido: inimkond ei saa kohe mitte targemaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all John Barry raamat "Suur gripp", mille ilmumise järel oli Maailma Terviseorganisatsioonil, Euroopa Liidu, USA, Hiina ja Venemaa liidritel 15 aastat aega, et praeguseks pandeemiaks valmistuda. Kuid seda ei tehtud.

Kuna oleme pandeemia järjekordses laines, siis on paslik meenutada ühte raamatut, mis inimkonda hoiatas selle eest, kuid tulutult. Raamat on John Barry "The Great Influenza" elik siis "Suur gripp" ja jutt on sada aastat tagasi möllanud niinimetatud "hispaania gripist", millel paraku ei olnud Hispaaniaga rohkem seoseid kui tõik, et viiruse kätte suri Hispaania tollane kuningas.

Pandeemiad ja sõjad

Ajaloolase Barry raamat ilmus aastal 2004 ja käsitles aastal 1918 käivitunud sündmusi, mis nõudsid aasta jooksul rohkem ohvreid kui AIDS on nõudnud 24 aasta jooksul, arvuliselt umbes sada miljonit inimest. See oli ka esimene kokkupõrge teaduse ja epideemilise haiguse vahel.

Barry päris paksu raamatut on lugenud ka Bill Gates, isegi kaks korda – esimest korda ilmumise järel ja teist korda tänavu. Gatesi sõnul näitas tollane ja näitab praegune pandeemia, et kõige tähtsam on liidriroll, elik riikide juhtkonnad peavad reageerima adekvaatselt. Aastal 2018 hakkasid aga poliitikud infot kaunistama ja halbu uudiseid tahaplaanile tõrjuma, et rahvas ei satuks paanikasse.

Ajakirjas New Times ilmus hiljuti väljaande peatoimetaja Jevgenia Albatsi intervjuu John Barry'ga. Albats meenutab, et ilmumise järel sai Barry raamat suure tähelepanu osaliseks.

Barry oli küll ekslikult arvanud, et pandeemia sai alguses USA Kansase osariigist, kus ristusid eri lindude lennuteed. Tegelikult tuvastati kolm aastat pärast Barry raamatu ilmumist, et viirus on pärit Aasiast, kas Vietnamist või Hiinast ning et see kuulus samasse "linnugrippide" nimistusse, nagu 1957. aasta aasia gripp ning 1968. aasta hongkongi gripp. Samasse seltskonda kuuluvat tõenäoliselt ka praegune SARS-CoV-2 viirus.

Erinevusi muidugi on, näiteks sada aastat tagasi tappis viirus eelkõige inimesi vanuses 18 kuni 30, nüüd aga on suurimas ohus vanurid. Ühine on asjaolu, et mõlemal korral olid viiruste kandjad ka lapsed vanuses viis kuni 15 aastat, kes ise sellesse ei haigestunud.

Kuid viiruse päritolu oli raamatus vaid üks teema, ehk palju tähtsamgi oli aga viimane peatükk, milles Barry anus maailma liidreid mõistma, et järgmine pandeemia on tulemas, tahame seda või mitte. Ja see pandeemia võib olla sama tappev kui oli sada aastat tagasi "hispaanlane".

Raamatu ilmumise järel oli Maailma Terviseorganisatsioonil, Euroopa Liidu, USA, Hiina ja Venemaa liidritel 15 aastat aega, et praeguseks pandeemiaks valmistuda. Kuid seda ei tehtud.

Või õigemini – midagi prooviti teha. USA president George Bush noorem sai raamatu ühelt kõrgelt riigiametnikult lugeda ja loetu mulje all andis ta korralduse koostada riigi strateegia järgmise pandeemiaga tegelemiseks ning eraldati 7,1 miljardit dollarit kuludeks. Toimusid isegi rollimängud valitsusliikmete tegevuse läbitöötamiseks.

Kulus aga kõigest kolm aastat ja plaan unustati, kuigi veel president Barack Obama ajal oli rahvuslikus julgeolekunõukogus eraldi pandeemianõuniku koht. Kui aga Donald Trump Valgesse Majja tuli, kaotati see koht ja isegi vastav teema rahvuslikus julgeolekus.

Trumpi valitsus kordas sada aastat tagasi Woodrow Wilsoni tehtud vigu. Kõigepealt valetamine ja tegelikkuse varjamine, siis sise- ja välisvaenlaste otsimine, võimetus langetada otsuseid, tervishoiusüsteemi suutmatus olukorda hallata, arstide ja medõdede puudus, kaitsevahendite nappus.

Aastail 1918 – 1920 suri Ameerikas 665 000 inimest, praegu on lugemine vist ületanud 260 000 ja jätkub. Ja nagu nüüd lühiajaliselt Donald Trump, nakatus sada aastat tagasi ka Wilson ise viirusesse, kuid tal läks hullemini kui Trumpil. Arstide hinnangul oli seeria nakatumisele järgnenud insulte seotud viirusega ja Wilson juhtis riiki poolteist aastat sisuliselt teadvusele tulemata.

Kuid Wilsonil oli ka poliitiline põhjus nakkuse tähtsust vähendada – riik oli valmistumas sekkumiseks Euroopas käivasse Esimesse maailmasõtta. Samal ajal oli USA-s üks suurimaid etnilisi rühmitusi sakslased, teisel kohal aga iirlased.

Poliitilise juhtkonna mure oli, kuidas tagada nende lojaalsus USA-le – sakslased olid ju teisel pool rindejoont ja iirlased vaatasid kindlasti kõõrdi brittide peale, kellega USA liidus oli. Õhus oli oht, et pandeemia takistab valmistusi sõjaliseks tegevuseks ja see tingis vähemalt osaliselt ka riigi juhtide käitumise.

Tegelikult spekuleerib Barry, et ilma selle pandeemiata ei oleks Teine maailmasõda võib-olla puhkenud või vähemalt oleksid kõik sündmused teisiti arenenud.

Aastal 1918 oli Woodrow Wilson pidamas läbirääkimisi brittide ja prantslastega Esimese maailmasõja lõpulepingu üle. Just siis saigi ta tugevas vormis nakkuse. Wilson oli kogu aeg toonitanud, et leping peaks kujutama "rahu ilma võiduta" ning ta ei soovinud anda järele Prantsusmaa peaministri Georges Clemenceau karmidele tingimustele, mida too soovis esitada sakslastele.

Kuid haigestumise järel ei olnud Wilson enam võimeline oma seisukohti kaitsma. Andis järel Prantsusmaa karmidele nõudmistele ja päästik järgmiseks sõjaks oli vinna tõmmatud. Elik Wilsoni haigus oli tõenäoliselt mõjur Adolf Hitleri võimuletulekuks.

Mis puutub aga Donald Trumpi käitumisse, siis selle kohta oskab John Barry vaid öelda, et ei suuda seda mõista, teave oli ju administratsioonis olemas.

Asjast võtsid õppust tegelikult mõned Aasia riigid, nagu Lõuna-Korea, Taiwan ja Vietnam, kes 2002. aasta linnugripi hooaja järel hakkasid järgmiseks rünnakuks valmistuma, kogusid vajalikke varusid ja pääsesid seekordsest pandeemiast senise seisuga kergemini. Muide, ka Hiina Wuhani maakonnast pärit sõnumid viitavad sellele, et neil viirust eriti enam ei täheldata. Elik midagi on meil korrast ära Lääneriikide valmisolekuga, käitumisega jne.

Seaduspärad

Kuid nende massinakkustega on ka teatavaid seaduspärasid. Kui alustada 1889. aasta epideemiast, mida nimetati "vene gripiks", siis edasi "hispaanlane" - pärit Kagu-Aasiast ja samuti kuuluv "linnugrippide" hulka -, siis aasia gripp 1957, hongkongi gripp 1968, seejärel SARS-1, seagripp, praegune SARS-CoV-2 - kõik need pärinevad ühest geograafilisest piirkonnast.

John Barry arvates on põhjus selles, et Aasia kontinent tervikuna toodab rohkem viiruseid kui muud kontinendid. Inimesed Aasias on rohkem kontaktis metsiku loodusega, nende kultuuriline traditsioon näeb ette metsloomade kasutamise toiduks, niinimetatud "märjad turud", kus loomi tapetakse kohapeal – kõik see annab viirustele võimaluse hüpata loomalt inimesele.

Tegelikult täheldub sama nähtus ka Aafrikas, mainigem kasvõi HIV-d, ebolat ja muid haigusi. Ja Barry hoiatab oma raamatu lõpus võimaliku "bioterrorismi" leviku eest – kui viirused on olemas, siis nii mõnelgi äärmuslikul usuliikumisel võib tekkida kiusatus neid kunstlikult levitada.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: