Läbi fosforiidisõja ennast vabaks murdvas Eestis oli üks meid kõiki ühendav soov - elada vabade täieõiguslike kodanikena vabas riigis, kus suudetakse hoida meie keskkond puhtana. Inimesed olid ettevõtlikud ning uskusid, et omas riigis, vabade maailmakodanikena on võimalik samal ajal elada jõukalt, arendada meie rahvuskultuuri ning tagada ka looduse heaolu laiades puutumata laantes.

Nende paksude loodusmetsade hoidmiseks loodi RMK - riigimetsad, mis kuuluvad kogu rahvale, pidid olema vaba Eesti kestmise pant ning eesti krooni kullakate.

Nüüdseks oleme jõudnud aega, mil inimesed ei usalda valitsust ei looduse kaitsmisel ega võimes tagada majandusliku heaolu jõudmine igasse Eestimaa nurka. Peale selle on ohus ka meie kõige kallim reliikvia, isikuvabadused.

Vaatame murelikult, kuidas ühelt poolt hiilivad riigivõimu ümber luterlased, isegi mitte salates, et peavad "kirikuseadusi" põhiseadusest ülemateks. Teiselt poolt ronivad Toompeale radikaalsed katoliiklased Ordo Iurise maski pereväärtuste kaitsmise sildi alla peites ning lootes, et rahvuse kestma jäämise jutust uinutatud eestlased lasevad neil komberuumist inimõigused eemaldada. Sellise hiiliva kristluse imbumisega riigi võimukoridoridesse ei saa nõus olla.

Meie kultuur on looduskultuur ja meie usk on loodususk

Eesti rahvuskultuur võrsub meie hiiepuudest, ristimetsadest ja allikatest, regilauludest ja väekirjadest, aga mitte piiblist, kauge kultuuri ajalooürikust. Kuidas saab piiblit emmates rääkida globaliseerumisest kui kõige kurja juurest? On ju piibel toodud meile globaalse kultuuri kandjana tule ja mõõgaga kaugetelt maadelt. Kristlik rahvuskultuur, mis kutsub üles globaliseerumise vastu võitlema, on oksüümoron, kehastunud vasturääkivus.

Meil peab kehtima usuvabadus, mis ei eelista ühtegi religiooni. Võimukoridorid ei tohi muutuda ususõdade laagripaikadeks, las need ajad jäävad kaugele minevikku.

Eesti riigil on aeg hakata vaatama tulevikku ja seda tulevikku ei saa ehitada päevapoliitiliste pisikemplemiste käigus. Tuleviku loomine tähendab vastutust ja koostööd.

Meil on sekulaarne riik, kus usk ja riigiseadused on lahus. Ükski religioon ei tohiks avalikult tunnistada, et peab kirikuseadusi Eesti põhiseadusest ülemaks, seda ei tohi lubada ei luterlastele ega ka moslemitele. Isegi kohalikku pärimust kandvad maausulised peavad alluma Eesti Vabariigi seadustele. Mitte usuga ei saa Eestit edasi tulevikku viia, vaid teadust, haridust ning kultuuri väärtustades.

Eestlastele on oluline, et meie metsad kannaksid koos meiega edasi meie kultuuri, mitte ei muutuks toormeks ja käibeks mõne eraettevõtja pangakontol. Metsad ja mererand on eestlaste identiteediküsimus, mitte raha, või kes kellega abielluda võib. Las abielluvad need, kes soovivad. Peaasi, et me ei rikuks elukeskkonda ja ei hävitaks meie kultuuri juuri, looduslikke pühapaiku, elu maal, endale toidu kasvatamise-küpsetamise oskust ja suitsusaunu.

Loomulikult ei lähe kõik eestlased maale tagasi, aga igaüks meist vajab võimalust minna metsa ja lülituda ökosüsteemi kõikvõimsuse tunnetamisesse ning võimalust minna maale ja saada ühendust meie identiteedi juurtega.

Ja me ei vaja, et luterlased ja katoliiklased koos võimuahnete populistidega meid seejuures tülli ajaksid. Ärme neela seda alla. Eestlaste jaoks ei ole põhiküsimus, et paarsada kahekesi lapsi kasvatavat naist (või meest) ei tohiks omavahel abielluda. Las olla ka neil õiguskaitse ja turvaline armastus. Ülejäänute jaoks ei muuda see midagi, aga nende elu muutub turvalisemaks.

Eesti rahvuskultuur ei seisne naiste ja vähemuste ohustamises!

Mõelge nüüd ometi. Meid on vähe, me oleme üheskoos tugevad vaid siis, kui me kõik teeme koostööd, kui me kõik toetame teineteist. See tähendab ka mõistmist, et me oleme sama rahvuskultuuri rüpes arenedes kõik ka erinevad, nii oma geneetilistelt eeldustelt kui oma identiteedilt. Aga need erinevused ei peaks segama meil kõigil ühiselt paremat Eestit luua.

Me oleme Põhjamaa, kus naised ei peaks kartma sattumist kiriku, rusika ja pliidi vahele, vaid olema julged ilmasambad, kes karmi loodust tunnetades suudavad kaitsta ja toita oma peret.

Põhjamaa perenaised on alati olnud peremeestega võrdsed, karmis kliimas ei saa toimida muul moel kui koostöiselt. Ühine tegutsemine ning usaldus võimaldavad elada ka rasketes oludes, aga mitte hurjutamine, voodielu ülereguleerimine ja vägivald.

Meie rahvuskultuuri juured kasvavad siinses looduses, hiiemetsades ja mererandadel. Meie rahvuskultuuri kõige kangemaks tüveks on olnud võime jääda ellu ning püüd olla nii vaba kui võimalik. Jäägem siis vabadeks ja tugevateks ning ärgem laskem kirikumeestel eestlaste ühtsust maha põletada. Me ei tohi lubada meie mõnusast Eestist naisi ja vähemusi ahistavat Poolat teha.

Looduskultuuris on kõigile ruumi. Hiiemetsadesse ja mererandadesse mahuvad õlg õla kõrval ära suurpered ja kärgpered, üksiklased ja kangelasemad, naised, kes elavad naistega ning mehed, kes elavad meestega.

Me kõik koos moodustame selle rahva. Ärme luba võõral kultuuril meid killustada, me ei pea endid vormima kaugelt tulnud katoliikluse karmide kommete järgi. Otsustame, et see ei ole meie võitlus ning muudame Eesti selliseks, nagu me tegelikult soovime - julgete ja vabade inimeste ühenduseks, kes suudavad kaitsta oma loodust - rahvuskultuuri hälli - ning hoida kõiki oma inimesi, nii et keegi ei tunneks nälga ega külma ja et kõigil oleks võimalik lennata nii kõrgelt kui nad soovivad, nii tööelus kui kutsumustes.

Täiesti vaba saab inimene olla ainult demokraatlikus võrdsusriigis. Sellises riigis, kus austatakse üksikisikute õigusi, toetatakse inimesi nende arengus ja kutsumustes ning kus hoitakse kõik religioonid riigiseadustest lahus.