Helme: me ei tegele vabandamistega

EKRE esimees Martin Helme vastas reedel Vikerraadio saates "Uudis+" ajakirjanik Arp Mülleri küsimustele eelkõige eesootava abieluteemalise rahvaküsitluse ja nädal tagasi seksuaalvähemuste pihta tehtud Mart Helme kommentaarist alguse saanud valitsustüli teemal. Vabandamist seksuaalvähemuste ees Helme vajalikuks ei pea.
Kolme erakonna esimehe kokkuleppest Keskerakond võitis nüüd selle, et 2021. aasta sügisel, kohalike valimiste eel ei räägita abielust, vaid räägitakse hoopis kohaliku elu küsimustest, nagu teed, koolid, lasteaiakohad ja torud, sest abielu rahvaküsitlus toimub kevadel. Aga mida EKRE võitis sellest kokkuleppest?
Tuleb öelda, et selle abielureferendumi ajastus, kui me koalitsioonileppe tegime, ja see oli üks neid kohti, kus oli keeruline arutelu, ei olnud meil mingi ülikaval poliittehnoloogiline riugas või ka mingi tohutu ideoloogiline teema, vaid kui me tahtsime selle referendumi teha, siis tundus loogiline, et see toimub mingi muu valimispäevaga samal ajal. Ja et mitte oodata järgmisi riigikogu valimisi, siis otsustasime, et see on kohalike valimistega samal ajal.
Ma saan ju ka aru sellest vastuväitest, mida inimesed toovad, et kohaliku elu teemad ja selline suur maailmavaateline küsimus võivad sassi minna ja võivad üksteist segama hakata. Ma arvan, et meie vaidluses või arutelus see kuupäeva teema ei olnudki nii väga selline suur põhimõtteline küsimus, vaid ikkagi praktiline küsimus, et millal on kõige õigem teha. Ma ei arva, et see oli kellelegi tohutu kaotus, ma arvan pigem vastupidi, et nii nagu hea kompromissi puhul ikka, et see oligi hea lahendus.
Aga mida EKRE võitis?
Meie jaoks ikkagi kõige olulisem oli see, et referendum toimub. See oli see, mille pärast me kõige rohkem olime mures ja et referendum toimub, on täna kinnitatud ja me oleme sellega väga rahul.
Meenutame korraks: Keskerakond, Isamaa ja EKRE leppisid kokku koalitsioonilepingus, et "viime läbi muu riigielu küsimusena rahvahääletuse ettepaneku kohta täiendada põhiseadust, määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna". Siis leidis õiguskantsler Ülle Madise peapiiskop Urmas Viilma kirjale vastates, et niimoodi, koalitsioonileppes sõnastatud viisil rahvahääletus oleks põhiseadusega vastuolus. Aga põhiseadust muutvat seaduseelnõu te rahvahääletusele saata ei saa, see nõuab 61 riigikogu liikme toetust, mida koalitsioonil ei ole. Õiguskantsler pakkus omalt poolt välja ühe, õiguslikult korrektse lahenduse, et panna näiteks muu riigielu küsimusena rahvahääletusele, kas abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks. Kas ja mis osas te õiguskantsleri argumentatsiooniga ja tema välja pakutud võimaliku lahendusega nõustute?
Suures osas nõustun. Ma hakkaks tagantpoolt pihta. Kui meil on olnud siin väga suur diskussioon just opositsiooni poolt, et miks seda üldse vaja on, siis tegelikult õiguskantsler vastab sellele ära. See paneb paika Eesti riigi asutuste ja ka kohtute, mis on väga oluline, jaoks väga selged raamid, kuidas käsitleda abielu. Ja ilma uue rahvahääletuse tegemiseta seda ei saa muuta enam. Ehk teisisõnu, me põhimõtteliselt ankurdame traditsioonilise abielu Eesti riigi seadusandlusesse väga kõval viisil. See on ju see, mille peale liberaalne tiib tegelikult pöördes on.
Väljendis "muu riigielu küsimus" see "muu" tuleb tegelikult põhiseaduse lausest. Me lihtsalt räägime riigielu küsimuses rahvahääletusest ja ma olen nõus, et kui me paneme sinna küsimusse sisse põhiseaduse muudatuse, siis ta vajab riigikogus 61 häält ja me oleme tänaseks juba koalitsioonis ka kokku leppinud, et me paneme küsimuse niimoodi, et me ei küsi, kas te põhiseadust tahate muuta, sest põhiseaduse muutmist me algatame vastavalt koalitsioonileppele nagunii riigikogus. Selleks, et mitte joosta juriidiliselt ummikusse, kus me siin 56 või 54 koalitsioonihäälega oleme. Tegelikult vajab riigielu küsimuse rahvahääletus lihthäälteenamust. Kui on kaks poolt ja üks vastu, siis ka tuleb. Ja tegelikult veel üks tore asi, kui me siin räägime mingisugusest taktikast vastaste poolel, kui nad hakkavad mingit boikotti korraldama, siis see boikott ei aita neid, sest Eestis ei ole rahvahääletusel mingisugust kvoorumit. Sõltuvalt sellest, palju inimesi valima tuleb, siis sõltuvalt sellest, kumb pool võidab, see on kehtiv tulemus. Juriidilisi nüansse on siin tõesti palju ja me tahame need juriidilised nüansid väga korrektselt ära teha. Nagu me teame, Eestis viimati toimus rahvahääletus 2004. aastal Euroopa Liitu astumiseks ja enne seda 1992. aastal põhiseaduseks . Kui me nüüd teeme Eestis rahvahääletuse, siis see ei ole tavapärane tegevus, see tuleb väga hoolikalt läbi mõelda, juriidiliselt korrektselt teha. Meie eesmärk on teha rahvahääletus, saada selge vastus, lõplik vasuts kõrgeimalt võimult sellel teemal. See teema riigis n-ö polariseeriva teemana päevakorrast maha võtta ja me tahame selle nii teha, et keegi kohtutesse ei kaebaks seda, kuidagi see protsess ei takerduks ja me oleme nõus siin väga korraliku eeltöö ära tegema.
Milline see küsimus rahvahääletusel siis oleks?
Me hakkame jõudma lõpliku lahenduseni. Saab küsida mitme nurga alt. Eks ta põhimõtteliselt küsib, kas Eestis on kehtiv abielu mehe ja naise vahel või kas Eestis sõlmitakse abielu ainult mehe ja naise vahel. Siin on nüansikesi, mida me peame veel läbi kaaluma. Üks väga väike lihtne sõnakene, kas Eestis tohib sõlmida abielu mehe ja naise vahel või abielu on ainult mehe ja naise vahel, tundub, et peaaegu vahet ei ole, aga tegelikult on küsimus selles, et juhul, kui me jätame sõna "sõlmida" vahelt ära, võib hakata kohtupraktika liikuma sinna, et kõik naised ja mehed, kes on omavahel abielus elanud, võivad ühel hetkel avastada, et riik loeb neid abielus olevaks. Ehk siin on vaja need asjad enne enda jaoks läbi mõelda ja teha teadlik otsus, mida me siis sinna küsimusse paneme. Aga põhimõtteliselt eks see küsimus on samasugune, nagu ta meil koalitsioonileppes on.
Mis siis järeldub sellest, kui rahvas rahvahääletusel vastab, et jah, abielu võib sõlmida ainult mehe ja naise vahel? Mis samme siis riigikogu see järel peab astuma või ei saa astuda?
Kõige olulisem järeldus on siiski ühiskondlik-poliitiline järeldus. Minu meelest siis lõppeb Eestis ära see teema, mis on kooseluseaduse vastuvõtmisest saadik üleval olnud ehk et kuidas meil riik reguleerib või ei reguleeri samasoolisi. See on siiski põhimõtteline poliitiline otsus rahva poolt, mida me teeme või ei tee selles küsimuses. Teiseks, pärast rahvahääletuse jah-sõna sellele, kooseluseadus on ka lõplikult päevakorrast maas. Minu hinnangul sisuliselt ei ole mitte kellelgi enam tegelikku võimalust minna seda torkima. Kolmas asi veel, siin on jälle vaja ära teha poliitiline ja juriidiline analüüs, aga ka välismaal sõlmitud samasooliste abielud sõltuvalt sellest, kuidas me küsimuse sõnastame, ka välismaal sõlmitud taolised liidud ei pruugi olla kehtivad. Siin tegelikud juriidilised järeldused on väga selged, aga ma pean kõige olulisemaks siiski poliitilist tagajärge. Sellega me oleme ühe väga polariseerivale teemale saanud Eestis vastuse ja vähemalt kümme aastat keegi seda teemat enam ei torgi.
Samas aga peapiiskop Urmas Viilma ja ka paavst Franciscus on viimasel ajal avaldanud toetust samasooliste tsiviilpartnerluse seadustamisele, mida ju kooseluseadus ka on ja Viilma on ka öelnud, et kui abielu on mehe ja naise vahelise liiduna rahvahääletusel saanud fikseeritud, siis peale seda ta pole vastu, kui riigikogu võtaks vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid. Te olete juba varem öelnud, et te ei nõustu kirikupeaga, aga avage, millise argumentatsiooni varal te jõuate peapiiskopist erinevale järeldusele.
Viilma minu meelest hiljem parandas ennast, et temast saadi valesti aru ja ta nii ei mõelnud. Aga ka teised on siin öelnud, et kui meil on abielu kaitstud, siis samasooliste tsiviilpartnerlus võiks ju olla, et traditsiooniline abielu on ära defineeritud ja keegi selle pärast ei pea muretsema. Mina seda asja niipidi ei näe. Mina näen seda asja ikkagi niipidi, et tsiviilpartnerlust ja kooseluseadust, kui me võtame sealt mõne üksiku nüansi välja, tegelikult võrdsustab selle kooselu abieluga. Igal juhul praktilises elus ta seda teeb: pärimised, igasugused maksuasjad, omandiasjad. Ta lihtsalt on siis teise nimega abielu. Kui poliitiline otsus on, et me sellist asja ei tee, et me riiklikult ei reguleeri neid kooselusid, ma alailma kuulen, kuidas riik ei tohi toppida oma nina teiste inimeste magamistuppa ja kuidas riik ei saa kedagi keelata armastamast, see ei puutu üldse ju asjasse. Kõik võivad siin Eestis armastada, keda tahavad ja ka koos elada, kellega tahavad, aga küsimus on selles, kuidas riik reguleerib mingeid suhteid. Meie seisukoht on alati olnud, et neid suhteid riiklikult reguleerida ei ole vaja ja kindlasti ei ole vaja seda, et me õõnestame ära traditsioonilise abielu regulatsiooni. Meie arvates on seal nii palju halbu tagajärgi. See on see argument, et kui tegelikult kooseluseadus on hiilivalt meile n-ö tagauksest samasooliste abielu tekitamine, siis tegelikult see referendum tõmbab sellele plaanile jämeda kriipsu peale.
Teie seisukohast siis abielurahvaküsitluse jah-vastuse korral riik peab tühistama kooseluseaduse?
Ta ei kehti siis selliselt juhul. Ta igal juhul ei liigu edasi rakendusaktidega, ta ei liigu edasi enam kohtute kaudu. Sellisel juhul, ma arvan, et tõenäoliselt tekib ka poliitiline momentum selle väga halva seaduse tühistamiseks. Aga isegi kui praktikas riigikogu teda ei tühista, siis ta sisuliselt täiesti kehtetu paberitükk.
Kuidas te kommenteerite maailma kristlaste oluisima liidri paavst Franciscuse seisukohta, et tsiviilpartnerlusena samasooliste kooselu registreerimine on hea asi?
Mina olen õnneks luterlane ja ma ei ole pidanud paavsti kuulama 500 aastat. Selles mõttes ma ei lase ennast sellest häirida. Ja täiesti üheselt selge on see, et paavsti sõnavõtt on vastuolus pühakirjaga. Nii et ma ei tea, kuidas ta suudab seda enda jaoks ära seletada ja mismoodi see tema peas kokku läheb. Aga luterlik reformatsioon selle tõttu tekkiski, et kiriku seisukohad olid pühakirja algtekstidest nii kaugele kuhugi ujunud, et oli vaja tagasi minna lätete juurde. Ja ma soovitaks siis ka jätkuvalt tänasel päeval katoliku kiriku peal minna tagasi lätete juurde.
Mitmed EKRE-ga samameelsed erakonnad, kas või Saksa AfD, ka valimisprogrammiliselt on toetanud homoseksuaalide tsiviilpartnerlust. Tõsi, AfD on vastu geiabielule. Näiteks AfD Bundestagi fraktsiooni liider Alice Weidel ise on geisuhtes naine. Miks ikkagi Eesti euroskeptilisi rahvuskonservatiive häirib geidele tsiviilpartnerluse võimaldamine rohkem kui teie mõttekaaslasi teie n-ö sõsarparteides? Kust tuleb see filosoofiline erinevus?
Tuleb alati öelda, et konservatiivsus on aja- ja kohaspetsiifiline. Konservatiivide maailmavaade ju väga palju tugineb kohaliku elu traditsioonile, kohalikul mälul. Ja Saksamaal on see kontekst teine kui Eestis. Poolas on teistsugune kui Saksamaal. Eestis on teistsugune kui Ungaris, Tšehhis. Selge see. Pole ju saladus, et ühiskondades, mis olid raudsest eesriidest ida pool, on kultuurilised hoiakud nii rahvusküsimuses kui ka isikuvabaduste küsimuses teistsugused, ma ütleksin, et traditsioonilisemad ja konservatiivsemad oma olemuselt. Meie ühisosa selliste erakondadega, kellega me koos oleme europarlamendis samas grupis, pigem keskendub riiklikele suveräänsuste küsimustele. Aga väärtusküsimustes on ka seinast seina neid erakondi. Vastus on see, et erinevatel riikidel on erinev traditsioon.
Juhul, kui rahvas hääletab rahvahääletusel, vastates küsimusele, kas abielu peaks jääma mehe ja naise liiduks, ei, mis teie hinnangul sellele õiguslikult peaks järgema? Kas siis tuleb tühistada perekonnaseaduse paragrahv üks lause "Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel"?
Põhimõtteliselt, ega siis vox populi, vox dei. Ega siin ei ole midagi teha, kui rahvas ütleb nii, siis rahvas ütleb nii ja sellisel juhul liberaale ei takista milleski enam. Nad teevad kõik need asjad ära, mida nad on tahtnud: sooneutraalsed abielud, ma ei tea, mis kõik veel muud asjad. Kui ma ütlen, et jah-sõnal on ühtpidi selged tagajärjed, et ta lahendab selle küsimuse pikaks ajaks ühtepidi, siis ei-vastusel on kindlasti teistpidi ka väga tõsised ja väga radikaalsed tagajärjed. Nii et kaalul on väga tähtsad asjad.
Eilses kokkuleppes sõnastasite: valitsuskoalitsioon seisab ühemõtteliselt viha õhutamise vastu. Soovime kampaaniat läbi viia keskendudes sisulistele argumentidele ja maailmavaatelistele tõekspidamistele, vältides solvavat ning ähvardavat retoorikat ja käitumist. Millised piirid seab see abielureferendumi eel sellele kampaaniale?
Mina vaatan seda dokumenti selle nurga alt, et see kaitseb konservatiive. Et kui ma kuulan ja vaatan näiteks Kersti Kaljulaidi sõnavõtte konservatiivide suhtes, siis see ju nõretab viha õhutamisest. Kui ma vaatan, kuidas vikerkaarevärvilised aktivistid lähevad tänaval kätega kallale inimestele, kes nendega nõus ei ole, siis ma tahaks, et kõik on võimelised argumenteeritud debatti pidama. Ja ma olen kategooriliselt vastu sellele eelnõule, mis Reformierakond sisse andis, n-ö vaenukõne eelnõu, sest see ei kaitse mitte kedagi inetu ütlemise eest, vaid see kehtestab Eestis tsensuuri. Ja ta kehtestab ideoloogilise tsensuuri. Minul ei ole mingi probleem see. Ma arvan, et meie erakond saab väga hästi hakkama sellega, et me sisuliste argumentidega, maailmavaateliste argumentidega seda debatti peame. Ma ei näe siin mingisuguseid piiranguid.
Peale seda, kui eile andsite teie allkirja nimetatud dokumendile, kirjutas EKRE riigikogu liige Urmas Reitelmann Facebookis niimoodi: "Kahe sodomiidi juhitud "Ringvaade" nõretas raevust ja pettumusest valitsuse püsimajäämise pärast, mida vürtsitati ohjeldamatu homopropagandaga." Kas see lause oli solvav?
Ta kindlasti ei olnud vihaõhutav.
Kas see lause oli solvav?
Sõltub vaatenurgast. Ma kujutan ette, et need, kelle kohta seda öeldi, tundsid ennast halvasti, puudutatuna. See on suhteliselt tõenäoline, et nii on.
Kas see lause läks vastuollu eelmise lausega, mida ma tsiteerisin ja millele te alla kirjutasite?
Me peaks püüdma vältida, jah, sellist inimestele templite otsa ette löömist. See on tõsi.
Milline saab olema abielu rahvaküsitluse eelne kampaania ja kas ka riik panustab sinna raha? Ja kas, nagu ka Euroopa Liiduga liitumise rahvaküsitlusele eelnes, antakse rahalisi vahendeid nii jah- kui ka ei-kampaaniaks?
Meil riigieelarves mingit sellist rida ei ole. Meil on riigieelarves ette nähtud valimiste läbiviimise kulud umbes kaks miljonit. Aga nagu me teame, meil on Eestis riikliku rahastuse peal siin terve hulk neid sallivusorganisatsioone, eks nemad panevad kõik oma masinavärgi tööle. Karta võib, et ka Euroopast tullakse siia kibekähku appi liberaalset fronti hoidma. Me kindlasti panustame oma erakondlikku ressurssi siia ja meil on mõningad kolmanda sektori organisatsioonid, kes on konservatiivsel poolel. Aga ega ta ei saa olema väga võrdne võitlus jälle.
Aga millise positsiooni riik võtab? Kas riik hakkab ka ühelt või teiselt poolt kampaaniat tegema?
Riik kindlasti ei hakka kampaaniat tegema. Riigi asi on valimised ära korraldada ja hääled kokku lugeda. Kampaaniat teevad erakonnad ja huvigrupid, aga see ei saa kuidagi olla riigi ülesanne öelda kodanikele, mida nad arvama peavad.
Kui me rahvahääletustest juba räägime, siis EKRE on pidevalt valimiste eel korranud, et Eesti peaks rohkem rakendama rahvahääletusi ja ka koalitsioonileppes viidatakse sellele. Kas laua peal on olnud panna kevadel selle abieluteema kõrvale ka mingi muu?
On korra läbi jooksnud, kas me tahaksime veel midagi küsida. Siin on kaks asja. Üks on see, et Isamaale ei meeldi üleüldse referendumid. Nemad näevad otsedemokraatiat ja parlamentaarset süsteemi nagu konkureerivatena. Mina näen neid üksteist täiendavatena. See on selline maailmavaateline erivaatepunkt. Teine teema on see, et meil oli raske kokku leppida sellegi teema referendum. Meil on veel tõsine pingutus vaja teha, et täpne sõnastus kätte saada. Kui me nüüd püüame mõelda, mis see teine või kolmas teema seal kõrval on, siis, oi, teemasid on palju, mida tahaks panna, aga kas me suudame koalitsioonis neid niimoodi panna, et sellest ei teki taaskord mingit hirmsat jama.
Aga vähemasti kaalute seda tõsiselt? On see laual?
Ma ei oska vastata, kas me kaalume seda tõsiselt, aga sellest on juttu olnud, ma ütleks niimoodi.
Aga ma pakun välja mõned küsimused. Kas Eestisse tohib rajada tuumajaama? Kas tuleks keelata lageraie? Kas tuleks lõpetada põlevkivi energeetiline kasutamine? Need on kõik sellised Eesti kodanikke polariseerivad küsimused. Kas need võiks olla küsimused, millele leida vastus rahvahääletusel, mis on kohustuslik riigikogule ja valitsusele?
Ma üleüldiselt filosoofiliselt suhtun positiivselt sellesse, et me küsime võimalikult palju asju rahvalt. Siin oli terve hulk tõesti polariseerivaid küsimusi. Referendumi suur eelis alati on ju see, et referendum, kui teda vähegi pidada tõsiselt, tekitab ühiskonnas debati. Selle debati käigus käiakse argumendi läbi ja saadakse ka targemaks ja rahvas langetab teadliku valiku. Kes vähegi viitsib endale selgeks teha, ütleme metsateemal või tuumajaama teemal või mõnel muul teemal ja seal pannakse kõrvuti argumendid, ühel pool töökohad, teisel pool sinu elektriarve, kolmandal kohal mingid looduskaitselised argumendid. Sest ükski teema ei ole ju mustvalge, et ühtepidi on ainult hea ja teistpidi ainult halb. No, okei, abieluteema on mustvalge.
Aga metsaraie teema võiks olla?
Ma veelkord ütlen, ilma ühte konkreetset välja valimata, mul ei ole probleemi sellega, et me küsime tähtsates küsimustes või ka polariseerivates küsimustes rahva arvamust. Aga ma ei ole kindel, et selles saab kokkuleppele koalitsioonis, mis küsimusega me tahame minna ja kas me üldse rohkem tahame neid referendumeid teha.
Intervjuu lõpetuseks tahan ikkagi tulla kooseluteema juurde tagasi. Kas teie, Martin Helme ja teie isa, Mart Helme vaatate homoseksuaalidele sõbralikult või ebasõbralikult, viidates selle kriisi algeks olnud Deutsche Welle intervjuule?
Mina arvan, nagu ma ütlesin ka ETV saates, et Eestis ei keela keegi kellelegi kedagi teist armastamast. Ja Eestis ei ole ka ühtegi seadust, mis saaks sundida kedagi armastama. Ei ole ühtegi Eesti seadust, mis mind sunniks, et mulle peavad inimesed meeldima, et ma pean inimesi armastama, et ma pean inimeste suhtes sõbralik olema. Sõbralikkus või mittesõbralikkus ei ole sama asi, mis vihkamine, ja vihkamine ei ole ka sama asi, mis viha õhutamine. Need on täiesti erinevad kategooriad ja kui me tahame, et meil on vaba riik, siis peab inimesel jääma alati ka võimalus, et sul ongi ebasümpaatiad mingite nähtuste vastu ja sa ei pea kogu aeg nii-öelda rusikas taskus ringi käima, vaid võid neid ebasümpaatiaid ka väljendada.
Nii et teie jääte selle väljendi juurde "ebasõbralikult"?
Mina ei ole seda öelnud. Ja Mart kasutas seda väljendit minu arust väga kenas kontekstis. Ma arvan, et see oli üks väga suur tüli tühjast.
Aga kuidas vastate neile, kes on oodanud ja ootavad endiselt, et EKRE juhid nüüd vabandaksid seksuaalvähemuste ees?
Me ei tegele vabandamistega.
Veel üks tsitaat lõppu. "Provotseerime, eskaleerime, improviseerime. Kõik hakkavad ringi jooksma ja karjuma. Me ei vabanda, skandaal kestab umbes nädala. Ja kui tolm maha vajub, siis oleme saavutanud, et poliitiline debatt on laienenud narratiivi mõttes." Need sõnad kuuluvad teile, Martin Helme. Niisiis kolme erakonna kokkulepe ei tähenda, et te paneks minu tsiteeritud strateegia ajutiselt pausile?
See tsitaat muide on pärit ju James Bondilt. See on poliitikas töötanud ju päris hästi. Ja ma arvan, et ei kasuta ju seda ainult meie erakond. Poliitikas tuleb olla võimeline improviseerimiseks ja see eskaleerimine, mis see tähendab? See tähendab seda, et kui on tüli, siis sa oled valmis minema lõpuni selle tüliga, et oma tahtmist saada. Aga ma arvan, et provokatsioone tehakse ikka meie suhtes, mitte meie ei tee provokatsioone. Nii et see maksiim päris üheselt ei tööta alati meie puhul, algatusel kindlasti mitte.
Aga kas lähete edasi sama strateegiaga või panete lähtuvalt eile allkirjastatud kokkuleppest koalitsioonipartneritega vähemalt abielureferendumi lõpuni pausile?
Ma ei näe üldse, kus see meie deklaratsioon takistaks. Me oleme võimelised ja tahtelised sisuliseks debatiks, sisulisteks argumentideks. Lugesin siin jälle Delfis libauudist, kuidas meie üks saadik on sõimanud autoaknast protestijaid. See provokatsioonide ja ähvarduste ja sellise keemistemperatuuri õhustiku loomine toimub tänasel päeval ju selgelt ikkagi teiselt poolt.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi