Olen ennast teadlikult kasvatanud armastama kõiki inimesi. Ka neid, kes ei jaga minuga sama usku, samu väärtushinnanguid ja eluviise. Ka neid, kes mind ei mõista, mind ei armasta, mind vihkavad.

Miks ma seda teen? Sest see on minu usk. Jeesus armastas, kuigi ei kiitnud alati heaks, ei kiitnud alati takka, ei nõustunud alati sellega, kellele ütles: "Siis mine ja tee sina nõndasamuti!"

Jeesus kuulutas sellest, kuidas elada ja uskuda õigesti, et pärida igavene elu. Jeesuse järgijad said aru, et nad seisavad Jumala palge ees isiklikult. Nende üle ei mõisteta õigust kollektiivselt mingite eristavate tunnuste alusel. Igavese elu saavutamise norm on kristliku õpetuse kohaselt kõigile üks – armastada Jumalat ja armastada ligimest (nagu iseennast) kogu oma olemusega. Sellega koosmõjus on Jumala arm.

Nõnda seisan ka mina Jumala ees. Kuid ei taha seda teha kohtumõistjana teiste üle, küll aga teadmisega, et Ta mõistab mind, kui olen andnud endast parima – panustanud oma võimete kohaselt ka ligimesearmastuses.

Seepärast püüan armastada kogu oma meelest, südamest ja hingest iga oma ligimest. Tegemata vahet, milline on tema sugu, rahvus, nahavärv, erakondlik kuuluvus, maailmavaade, või kes on tema jaoks kõige armsam inimene maailmas, kellega ta tahab ühe katuse all koos elada. Seepärast armastan ma samasoolistes suhetes elavaid inimesi samavõrra kui erisoolistes suhetes olevaid inimesi. Armastan neid kui ligimesi.

Olen mitmel puhul avalikult väljendanud oma tõrjuvat seisukohta sallivuse mõiste suhtes, öeldes, et sallivus on vaid poolele teele minek, sest see ei ole kristluses inimsuhete kategooria maksimum, mida Jeesus eeskujuks seab.

Kristlike inimsuhete kategooria maksimum on armastus. Selle armastuse poole püüan liikuda ka ise ja igatsen, et sellist armastust oleks meie ümber kõikjal. See ei ole armastus, mis sunnib mul endal oma usust, elust, tõekspidamistest loobuma. Ei! See armastusvabadus on nagu usuvabadus, mis annab mulle õiguse just oma veendumuste juurde jääda, kuid sellise armastuse tunnuseks on, et see annab õiguse seda teha ka teistel.

See, kelle armastuse mudel on ühiskonnas seaduse alusel normeeritud, sõltub aga demokraatlikus ühiskonnas rahva tahtest, mida väljendatakse esindusdemokraatia kaudu läbi hääletamise parlamendis või ka vahetult rahva poolt rahvahääletusel.

See, milline on hääletustulemus, on kehtiv seadus ja norm. Kuid see ei muuda kristlaste kohustust ja õigust armastada ka teisiti mõtlejaid, teisiti uskujaid, teisiti hääletajaid, teistmoodi oma elu, sealhulgas armuelu korraldajaid kuni see ei ole vägivaldne ega ohusta kellegi õigusi ega turvalisust.

Väga kaugel on minu hinnangul Kristuse armastusekäsu täitmisest see, kes asub vaenulikul viisil teistsuguste valikute tegijaid hindama, naeruvääristama, sildistama. Olen ise seda omal nahal tundnud ja ei soovi seda kellelegi. Enamasti olen vabandanud minu suhtes vaenulikke inimesi sellega, et mittekristlaselt ei saagi eeldada ligimesearmastuse väljendamist.

Mõiste "ligimene" on ju üdini kristlik termin. Kristlase jaoks kehtivad aga oluliselt rangemad ligimesearmastuse reeglid. Ligimesearmastuse puudumisel ei ole kristlase elus vabandust. Kristuse armastuse eeskuju, mida kristlased järgivad ei ole mõeldud väljavalituile. See kuulub kõigile. Selline peab olema ka meie viis armastada.

Ma ei tea, kas Jumal annab meile andeks, kui me ei suuda armastada alati kõiki võrdselt. Peame olema valmis, et need, kelle suhtes vaenulikud oleme, ei pruugi meile andestada. Neilgi on selleks õigus. Kristlase jaoks ei ole aga mingit õigustust olla ligimesearmastuses valiv.