Kas te mäletate, kes ütles neli aastat tagasi optimistlikult, kui Reformierakond langes opositsiooni ja Keskerakond sai peaministriparteiks, et Eesti poliitika on paksu samblasse kasvanud ja selle raputamine tuleb asjale ainult kasuks?

Neid sõnu ma ei mäleta... Aga ootus oli ühiskonnas selleks [muutuseks] täitsa olemas. Ka minu enda mõte oli suhteliselt sarnane.

See olitegi teie. Näete siis nüüd, et Eesti poliitikalt on sammal maha raputatud ja sirged männid, laiad kuused, uhked kased saavad vabalt kasvada?

Eesti poliitikalt on sammal kindlasti läinud. Mul on tunne, et natuke on ka nahka alt läinud.

Raputatud on seda kõvasti, see on tõsi.

Mullu oli Graanul Investi puhaskasum 48,2 miljonit eurot. Kui palju te sellest erakondi toetate?

Null.

Miks küll, kui te Eesti poliitikaga rahul ei ole?

Poliitikas ei ole täna kõige olulisem toetada erakondi, nemad saavad riigieelarvest raha nii või naa. Olulisem on toetada poliitikuid adekvaatse infoga ja õige taustsüsteemi avamisega, mis mingeid asju, eriti majanduses, mõjutab.

Kõik erakonnad ei saa riigieelarvest toetust. Näiteks rohelised.

Enne eelmisi riigikogu valimisi käisid rohelised meilt ka toetust küsimas. Aga oleme võtnud põhimõttelise seisukoha, et erakondi ei toeta. Küll selgitasime rohelistele oma seisukohti metsandusest ja looduskaitsest.

Kas möödunud nädalal, kui Jüri Ratase teist valitsust näris sisekriis, lootsite, et nüüd tuleb mingi suurem vahetus?

Ma ei oska öelda...

Vaadates praegust ühiskondlikku debatti, ka eelmise nädala suurt kriisi, tuleb mulle ette, et 100 või 150 aastat tagasi vaieldi kõvasti selle üle, kas naised võiksid [valimistel] hääletada. Vaidlus sai vaieldud ja maha maetud.

Täna on mul tunne, et üritame ühiskonnas jälle vaielda vaidlusi, mis tsiviliseeritud Euroopa riigis ei peaks olema üldse mingid vaidlused.

Kas mõtlete Eesti poliitika seda vaidlust, mis näib olevat väga oluline probleem, kui otsitakse vastust küsimusele, mis on abielu?

Näiteks, jah. See on kindlasti üks vaidlus, mis – arvestades majanduses ja tervishoius toimuvat – ei ole Eesti riigi saja olulisema teema hulgas.

Olete te sama meelt nagu kevadel 2017, kui rääkisite, kuidas teile meeldisid 1990. aastad rohkem, sest siis tegeleti turumajanduse ja kapitalismiga, praegu paraku riigikapitalismi ja riigiettevõtete huvide kaitse ning raha ümberjagamisega?

Kindlasti. Viimase kahe aasta jooksul on Eesti riigi valitsemise paradigma muutunud.

Enne seda oli seisukoht, et saame riigina kulutada seda raha, mida majandus suudab teenida. See pani nii riigi kui ka erinevad organisatsioonid mõtlema, kuidas saaksime majandust kasvatada, sest majanduse kasvust tekkisid ressursid, mida oli võimalik ümber jagada.

Viimase kahe aasta jooksul on majandus ja riigi kulutused omavahel lahti seotud. Ehk et riik võib kulutada oluliselt rohkem kui majandus teenib. Koroona-ajal ei olegi see otseselt halb, aga paradigma muutus on see, et enam ei nähta – majandus peaks olema allikas, kust riik teenib endale raha ja tänu sellele on majandus äärmiselt oluline.

Olete korduvalt pakkunud mõtet, et riigieelarve võiks olla mingi fikseeritud protsent SKT-st.

Absoluutselt. Printsiibis on see indikaatorina kindlasti väga mõistlik suund, kuhu poole liikuda.

See annaks tulemuse, et peame oma riigi valitsemist muutma selliseks, mis oleks meie majanduse talumisvõimega kooskõlas. Teisest küljest annaks see riigile kohustuse, et kui tahame rohkem kulutada, siis peame kasvatama oma majandust. Ehk et – me saame kulutada ainult seda, mida oleme teeninud.

Tänavu aprillis tegite meedia vahendusel valitsusele viis ettepanekut, kuidas peaksid poliitikud tervisekriisi taandudes majandust aitama. Miks te sekkusite poliitilisse valitsemisse?

(Turtsatab) Miks me teeme täna seda intervjuud?

Kui oled ühiskonnas kuskile jõudnud ja sul on mingi nägemus, mille vastu avalikkus tunneb huvi, siis on mõistlik seda ka avada.

Kas keegi ministritest kirjutas või helistas teile, et mida ta neist viiest ettepanekust arvab?

Ei.

Teie esimene ettepanek: "Proovige ettevõtteid täna aidata mitte ainult raha andes, vaid pigem vähendades piiranguid ja luues ettevõtetele võimalikult soodne keskkond toimetamiseks." Millised piirangud praegu ettevõtteid ahistavad?

Kõige grotesksem lugu, mis ka meedias sai kõva tähelepanu, oli maasikakasvatajate probleem. See on ilmekas näide... Maasikakasvatajad ei läinud riigilt küsima, et andke neile raha, jagage selleks maksumaksja raha ümber, vaid nad ütlesid, et vajavad oma äritegevuseks teatud tingimusi. Ja riik ütles, et ei ole nõus neid tingimusi andma.

Tihti ei ole ettevõtetel vaja raha, aga nad on vaja ära kuulata ja kas tagada neile regulatiivne rahu või anda täiendavaid võimalusi, et nende konkurentsiolukorda parandada.

Just eriti keerulisel ja ülidünaamilisel ajal on selline hea suhtlus ütlemata oluline.

Kas te saite toona aru, miks Eesti valitsus maasikakasvatajatele vastu ei tulnud ja ka hiljem pani Euroopa Liidu välisele tööjõule järjest tõkkepuid ette?

Legitiimne mure oli kindlasti koroona-teema. Aga põhiprobleem... Maailmavaateline majanduse juhtimine ei ole kõige mõistlikum viis, kuidas majandust juhtida.

Teil oli kevadel ka ettepanek kasvatada riiklikke investeeringuid näiteks infrastruktuuri. Kas Tallinnast Pärnusse, Tartusse ja Narva minevad maanteed tuleks ehitada neljarealisteks?

Üks infrastruktuur on kindlasti maanteed. Aga teine infrastruktuur on kiire internet, millest räägime aastad ja aastad,  kuid tegelikku arengut on ütlemata vähe.

Infrastruktuur ei pea olema tingimata betoon ja suured teed, kuigi ka seda on vaja, et inimesed ja kaubad saaksid liikuda, liikuda ohutult. Aga infrastruktuur on minu jaoks ka see, et maakoolidel oleksid head sportimise võimalused, et noored oleksid maal, oleksid terved, et inimesed saaksid tegeleda seal spordiga.

Veel üks teie ettepanek: "Riigi poolt laenatud raha kulutamine suurettevõtete päästmiseks peaks olema hoolikalt läbi mõeldud... Arvestades maailmas oleva raha hulka, ei tundu mulle usutav, et riik on suurettevõtetele finantseerimiseks ainuke ja õige lahendus." Eesti valitsus teeb ju risti vastupidi?

Maailmavaated on erinevad. Mina ei ole kunagi öelnud, et see, mida väidan, on absoluutne tõde. Aga mina teeksin niimoodi.

Kas teie oleksite Tallinkile andnud riigiabina 100 miljonit eurot laenu?

Ma ei tea tausta ja läbirääkimisi. Aga ütlen, et kindlasti mitte nendel tingimustel, millest on avalikkusele räägitud.

Euroopa lennundusettevõtted on saanud päris palju riigiabi. Üks selle andmise selge tingimus on olnud näiteks tööhõive kaitsmine või siis riigile oluliste teenuste olemasolu. Kui riik annab ettevõtetele alla turutingimuste suhteliselt suure riskiga laenu, siis seal peab olema ka teine pool, mida riik tagasi saab.

Nordica lennufirma ei oleks teilt laenu saanud?

Kindlasti mitte.

Aga 40 miljonit eurot Porto Franco kinnisvaraprojektile?

Kindlasti mitte.

Aga 37 miljonit laenueurot riigilt Kiviõli Keemiatööstusele, kes peab viis aastat säilitama vähemalt 500 töökohta?

"Säilitama vähemalt 500 töökohta" on niisugune tingimus, mis võiks viia laenu sinna, et see on riigile pikaajaliselt kasulik. Kas sektor ise on hea või halb, siin on mul maailmavaateliselt teine lähenemine, aga see on minu probleem.

Riigi probleem on see, et Ida-Virumaa tänased töökohad on väga olulised, kuna alternatiivi on seal suhteliselt vähe ja kui hoiad keerulistel aegadel tööhõivet elus, siis on riigi toetus teatud tingimustel mõistlik.

Ida-Virumaa on sotsiaalses mõttes põlevkivi pantvang – teie enda sõnad.

On.

Samas te ütlesite, et maailmavaateliselt te põlevkivikeemiale tulevikuraha ei annaks.

Ei. Kui vaatame globaalselt, kuhu maailm liigub, siis Ida-Virumaal on vaja leida põlevkivile alternatiiv, mis iganes see siis on – kas üks suur või 50 väikest alternatiivi. Aga see, et täna ratsutada põlevkivi teemal edasi...

Minule on see nagu Auvere elektrijaam. Kui seda ehitati, ütlesid energiasektori eksperdid, et täielik jama. See oli viimane fossiilsel tahkekütusel ehitatud elektrijaam Euroopas. Miks seda oli vaja ehitada? Keegi ei tea.

Kui 600 või 650 miljonit eurot, mis pandi Auvere elektrijaama ehitusse, oleks pandud sellesse, et leida Ida-Virumaale alternatiiv, siis oleks Ida-Virumaa praegu palju paremas olukorras ja Eesti Energia oleks palju paremas olukorras.

Ja teie viimane kevadine ettepanek valitsusele: "...meie haridustellimus tuleks reaalselt kooskõlla viia tööturu vajadustega, siis oleks ka vajadus võõrtööjõu järele väiksem". Kas praegu õpetavad ametikoolid ja kõrgkoolid tühja, õpetavad erialasid, mida Eestis nii palju vaja ei ole?

Kindlasti. Muidugi mitte kõik, on palju häid ja vajalikke erialasid. Aga me õpetame ka palju pehmete väärtuste erialasid, millel on majanduses ja ka ühiskonnas suhteliselt väike roll. Meil puudub samuti arvestatav tagaside või statistika, mida tänane ülikooli lõpetaja teeb viie või kümne aasta pärast: kas ta töötab [õpitud] erialal, milline on tema sissetulek, kuidas ta hakkama saab.

Kui oled elektriinsener, siis tõstad käe ja tuleb kümme [töö]pakkumist. Kui sul aga ei ole haridust, millega suudaksid majandusse panustada, siis on tööd leida kindlasti raske. Kogu aeg jääb vähemaks lihtsat tööd majanduses, kus tuled ükskõik millise haridusliku taustaga ja lähed ettevõttesse tööle. Tehnoloogia areneb, protsessid arenevad... Mina õpetaks insenere kõvasti rohkem ja pehmeid erialasid kõvasti vähem. Aga kindlasti on palju inimesi, kes arvavad teistmoodi.

Olite mõne aja eest üsna kategooriline, et riik ei suuda majandust üleval pidada, sest majandus peab ikkagi üleval pidama riiki. Kas koroonakriisi majanduslöökidega toime tulemiseks ei pea ka riik majandust tugevalt aitama, natuke üleval pidama?

Kindlasti peab. Aga ei ole mõtet luua illusiooni, et riik suudaks ka koroona tingimustes majandust üleval pidada. Kas ja kuidas peaks riik aitama ettevõtteid, mis on saanud koroonakriisis löögi, ja kas riik peaks aitama ettevõtteid või inimesi? Need on valikukohad.

Esimest korda viimase 12 aasta jooksul on legitiimne põhjus, miks riik võiks majandusse sekkuda. Aga see saab kohe läbi. Kui koroonakriis lõpeb, tuleb rammus joon vahele tõmmata ja kõik võiksid tegeleda edasi sellega, millega kõige paremini hakkama saavad. See sekkumine ei ole igavene.

Täna on eriti kõva löögi saanud turismisektor...

... majutus, reisikorraldus, toitlustus.

Jah, aga sellele tuleb pragmaatiliselt otsa vaadata. Turism endises mahus ei taastu suure tõenäosusega paari-kolme aasta jooksul. Siin on nüüd mõtlemise koht – kas peame hoidma elus kõiki hotelle, restorane, reisivahendusbüroosid või proovime aidata seal töötavaid inimesi, et nad leiaksid endale uue rakenduse mingis muus sektoris ja tegeleksid ümberõppega.

Ei ole mõtet hoida inimesi kinni valdkonnas, kus lähima kuue kuu väljavaade on kehva. See ei ole mõistlik. Pigem peaks neil aitama leida järgmist väljakutset.

Märtsi lõpus, koroonakriisi alguses, tunnistasite: "Praegu on nähtavus ette üks päev." Kui palju on praegu nähtavust?

Vahepeal oli päris hea. (Naerab) Ettevõtluskeskkond on õppinud selle olukorraga elama. Aga Saksamaa keerab ennast jälle kinni, Prantsusmaa... Need mõjud on hästi suured.

Kevadise kriisi ajal juhtus see, et tootmismajandus toimis mingil määral edasi. Et kohvikud ja diskoteegid keerati kinni, on kindlasti nende sektorile halb, aga – ma ei taha üleolev olla – tehased ja tootmine toimisid üldiselt edasi. Tänu sellele ei olnud ka majandusmõjud ülisuured.

Aga kui koroonakriis uutesse kõrgustesse jõuab, kuskil pannakse ka suuremas mahus tehaseid kinni, siis... (Vakatab)

Kas Eesti saab hakkama?

Arvan, et Eesti saab kindlasti hakkama. Esiteks, meie ugrilik käitumismudel, et kui tuleb hoida vahemaad kaks meetrit, siis me imestame, kas tõesti tuleb teisele inimesele nii lähedale trügida. See meid kaitseb, et ei käi tänaval ega kallista ja musita kõiki.

Teiseks ei ole Eesti majanduses õnneks ühtegi ülisuure mõjuga ettevõtet, mis võiks [kokku kukkudes] meie majanduse uppi lüüa. Meil on palju väikseid, keskmise suurusega ettevõtteid, kes on võimelised muutuma.

Olen positiive. Me saame hästi hakkama.

Kui palju on teil kogunenud raha pensioni II sambasse?

Ausalt öeldes ei tea.

Mida nüüd teete – jätkate kogumist või...?

Arvan, et jätkan kogumist ja soovitan kõigil teistel teha sama.

Tahtsingi küsida, et mida oma inimestele soovitaksite, kui keegi teie 700 töötajast tuleks omanikult nõu küsima?

Minu seisukoht on selge. Vaatame Eesti demograafilisi protsesse ja seda, kuidas juba praegu on meie riigieelarve selgelt pinge all... Saame Euroopast miljard eurot ja järgmisel aastal kulutame kaks miljardit rohkem ka. Kui panna see konteksti, et Eesti riigieelarve on 12 miljardi euro juures, siis puudujääk on 25 protsenti. Üüratu auk, võrreldes meie majandusega.

Lootus, et keegi suur ja hea, pika ettenägemise võimega kannab minu tuleviku eest hoolt, ja selleks on riik... (Paus) Tore, aga hea, kui sul on plaan B. Soovitaksin küll inimestel see plaan B elus hoida [pensioni II sambasse kogumist jätkates].

Suur tänu soovituse eest, aga lähme metsa. Nädal tagasi valiti teid Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu uueks juhatuse esimeheks. Miks te nõus olite?

Metsa- ja puidutööstuse liidul on seesmine kord, et üks inimene saab olla juhatuse liige kaks aastat ja uuesti olla ei saa. Järjekord jõudis minuni. (Naerab)

Nüüd olete teie inimene, kes hakkab poliitikute ees metsa- ja puidutöösturite huve kaitsma?

Olen seda teinud ka siiamaani. Ja teen seda hea meelega.

Olete harjunud, et teie peale näidatakse näpuga ja öeldakse – metsaärikas (Kirjanen on ka Eesti suurim erametsaomanik, toim)?

Sellega tuleb harjuda, paraku. Ei oskagi teistmoodi ütelda, kui nii, et see on üks osa, mis käib kaasas sellega, mida ma teen. Enda, oma lähedaste ja inimeste ees, kellega koos töötan on minu südametunnistus puhas. Ja mida arvab kuskil kaugel keegi teine, see mind – ütlen ausalt – ei morjenda.

Arvate endiselt, et ei ole mõistlik toetada riigieelarvest mittetulundusühinguid ja teadlasi, kes on teie silmis võtnud "selgelt destruktiivse taktika metsanduse teemadel"?

Teen ühe paranduse. Ma ei ole kunagi öelnud [selles kontekstis], et teadlasi ei pea toetama.

Küll olen öelnud, et mittetulundusühinguid. See on üks Eesti riigivalitsemise probleem, et meil on üüratu hulk avalikke vahendeid, mis kulutatakse ebaselgetel põhjustel – mingid sihtasutused, mittetulundusühingud...

Ma ei oska öelda numbrit, aga arvan, et see on kokku kümnetes miljonites eurodes, kui riigieelarvest liigub raha kohtadesse, kus puudub eesmärk, mida selle raha eest tahetakse saada ja puudub ka tagasiside, mida selle eest saadi.

Teil on valitsuses toetajaid. Keegi pole küll enne metsandusteemadel rääkinud, küll näiteks sellest, et jätta rahata LGBT ühendused.

Vaat see teema ei ole minu jaoks teema. Euroopas on see 50 aasta eest ära otsustatud, pole mõtet tagasi kerida.

Jah, aga küsimus on, kuidas riik kodanikuühiskonda toetab ja ka rahastab.

Absoluutselt. Riigi panus on siin teatud määral oluline, aga täna on meil suur hulk organisatsioone, kes tegelikult elavad riigi raha eest. Mida nad ühiskonnale pakuvad, on suhteliselt ebaselge, kuni selleni välja, et on palju poliitilisi organisatsioone, kes on justkui erakondade käepikendused.

Aga ka laiemalt – kui kogume maksudena inimestelt kokku raha, siis riigi ülesanne on selgelt sõnastada, mida selle raha eest tehakse ja mida meie selle raha eest saame. Kuni need põhimõtted on sõnastamata ja raha jagatakse paremale-vasakule mis iganes põhjustel, siis see on vale.

Ma ei saa jätta küsimata, kas vastab tõele meedias kirjutatu, et metsanduse arengukava arutamisel näitasite suvel Eesti Metsa Abiks koordinaatorile Linda-Mari Välile keskmist sõrme, kui ta tegi ühel koosolekul osalejatest pilti?

Ma ei näidanud talle keskmist sõrme. Küll aga viitasin käega, et pildistamine tuleb lõpetada.

Miks on nii, et töösturid ja metsakaitsjad rahulikult ühe laua taha ei mahu?

(Paus)

Või on see ebaõiglane üldistus?

Arvan, et see on ebaõiglane üldistus.

Kui mõtleme, kes Eestis tegelikult looduse kaitsega tegeleb – siin puidu- ja metsatööstuse sektoris on temaks metsaomanik. Metsaomanik oma metsa majandades, kasutades, kasvatades on loonud sinna loodusväärtust. Mida me ühiskonnana teeme? Ütleme, et kui sinu metsa on need loodusväärtused tekkinud, siis me võtame need ära ja võtame ära ka selle metsa.

Me ei võta ära, vaid ütleme, mida sellega teha võib.

Sa võtad selle metsa ära nii, et maa on justkui tema oma, aga teatud juhtudel ei või ta sinna jalutamagi minna. Kui näiteks I liigi kaitsealune lind teeb puu otsa pesa, siis ei või seal kõndida, sest sa häirid seda lindu.

Aga mida teie tahate? Et saeme selle puu maha koos linnupesaga?

Absoluutselt mitte.

Tööstussektoril on vaja Eesti metsandusest kahte asja. Esiteks lepime kokku hektarid, kui palju on Eestis metsamaad, mis on kaitse all. Teiseks lepime ühiskonnas kokku, et sellest väljapoole jäävad maal peaks olema [metsa]omaniku põhiline eesmärk kasvatada kvaliteetset puitu.

See on ka kõik, mida tööstussektor Eesti metsandusest tahab.

Miks selle kokkuleppeni jõutud ei ole?

Ma ei oska öelda.

Protsessis, kuidas metsanduse arengukava praegu koostatakse, on päris palju vigu. Üks viga on see, et mindi teele ja öeldi, et otsused tuleb teha konsensuslikult. Metsanduse arengukava juhtgrupis on 35 liiget... (Ohkab)

Nad ei jõua konsensuseni.

Mitte kunagi. Mingitel teemadel on see võimalik – millal on järgmine kohtumine, kui pikk on lõunapaus, mingites tehnilistes küsimustes. Aga kui läheme sisuliste teemadeni... Teatud juhtudel puudub huvi konsensust otsida, sest konflikt on avalikult palju huvitavam.

See on natuke sama seis, kui meil oleks kord, et riigikogus peavad kõik saadikud olema seaduseelnõuga nõus. Mida me siis suudaksime riigina otsustada? Kas üldse midagi suudaksime?

Teile kuuluv Graanul Invest tootis mullu ligi 2,5 miljonit tonni puidugraanuleid. Kuidas on Suurbritanniasse, Taani, Hollandisse või Itaaliasse viidud ja seal ära põletatud Eesti puidugraanul keskkonnasõbralikum lahendus kui puidu põletamine Narva elektrijaama kateldes?

Ma ei tea, kas on keskkonnasõbralikum, oleneb kuidas seda kasutatakse. Näiteks Taani kasutab biomassi ainult koostootmisjaamades, seega efektiivselt, ja eesmärk on kütta Kopenhaageni linna.

Minu kriitika Narva suhtes on olnud eelkõige riigikapitalismi vastane kriitika. Paar aastat tagasi võeti vastu energiamajanduse arengukava, kus öeldi kogu sektorile, kuhu me tahame liikuda. Siis tulid Eesti Energias probleemid, tulemuseks tehti neile väike erand. Vaat see on minu kriitika, nii ei saa majandust juhtida.

Euroopa Komisjoni tellitud satelliitvaatlustel põhineva teadusuuringu andmetel on Eestis metsa raiumise pindala kasvanud võrreldes aastatega 2004-2015 tervelt 85 protsenti ja nagu kirjutas Krister Kivi Postimehe Arteris: paljud metsad haihtuvad suitsuna Euroopa taevasse.

Metsaomanikuna ütlen, et ühtegi metsa ei majandata selleks, et teha graanuleid. See on mõttetu, majanduslikult kahjulik.

Metsa majandatakse selleks, et lõigata sealt saepalki, vineeripakku, millel on turul väärtus. Paraku on Eesti erametsad äärmiselt kehvasti majandatud või majandamata ja koos saepalgi või vineeripaku lõikamisega tuleb sealt välja palju materjali, millega ei olegi midagi muud [peale puidugraanulite] teha.

Metsaomanikuna ütlen, et mul on sellest väga kahju.

Puudest, mis erametsas praegu lõigatakse, on keskmiselt 40 protsenti küttepuu. Normaalselt majandatud metsas peaks see olema alla 10 protsendi.

Millest siis teie oma graanuleid teeksite?

Puidu väärindamisel tekkivatest jäätmetest, millest midagi muud teha ei ole. Ja kui teeme graanuleid vähem, sest metsade kvaliteet on parem, siis loodetavasti teeme paremaid tooteid.

Kui suudame oma metsi paremini kasvatada ja neid rohkem väärindada, siis Graanul Investile ei ole see probleem.

Kas lageraie on paratamatu?

Mina ei ole metsandustaustaga inimene, olen õppinud juurat ja majandust. Aga meil on 100 aastat akadeemilist metsaharidust, ja on saja-aastase teadmise tulemus, milliseid võtteid metsamehed Eesti metsades kasutavad. Mul ei ole kahtlust, nagu oleksid valed või halvad need praktikad, mida metsamehed täna metsas rakendavad. Eesti metsateadus on maailmas ülikõrgel tasemel.

Lageraie on kole vaadata ja kohalike silm ei näe vana tuttavat metsa enam kunagi.

See on tõsi. Samamoodi on inimesega, kes käis viimati Tallinnas 20 aastat tagasi ja tuleb nüüd siia. Ka Tallinn on nüüd teistsugune. Kogu elu on dünaamilises liikumises ja samuti mets.

Aga ma olen siiralt kurb, kui minu kukeseenekohad on läinud, sest keegi tegi seal lageraiet.

Eestis on metsa nii palju, et tuleb endale uus koht vaadata. Kukeseenekohtade puudust ei tohiks meie metsades küll olla.

Lageraie vastane ühiskondlik hoiak on üks suuremaid probleeme, mis takistab jõuda kvaliteetse metsa kasvatamiseni. See võtab aega 50, 60, 70 aastat ja palju investeerimist. Miks omanik peaks aga sinna investeeringuid tegema, kui me ei anna talle selget õiguslikku ootust, et kui ta on oma metsa ükskord suureks kasvatanud, siis on tal õigus seda majandada?

Kas teie oskate öelda, miks lageraie langid näevad nii inetud välja? Seal on risu, oksad, väiksemad puud, sügavad metsaveoautode roopad.

Esimene pool küsimusest – see on täiesti tavaline, mingi hulk biomassi peabki metsa maha jääma, et oleks järgmise metsapõlve vundament või väetis.

Sügavad roopad... Paljud meie metsad on endised heinamaad, väga pehmed ja tugevat talve tuleb vähe, pidevalt on niru suusailm. See põhjustabki kahjustusi pinnases, aga regulatsioon nõuab, et need jäljed tuleb koristada ja üldiselt ka koristatakse.

Te mõistate olukordi, kus osa metsaomanikke tahab raha kiirelt kätte saada, nii nagu pensioni II sambasse kogutut korraga välja võttes?

Eestis on 100 000 metsaomanikku, kõigi nende eest ei oska ma rääkida. Kui omanik tahab mis iganes põhjusel metsast raha võtta, et tütar kooli saata, pojale korter või endale auto osta – see on erametsaomaniku õigus seda teha ja ühiskonnana ei peaks me seda kuidagi reguleerima, pahaks panema või arvama, et see on kellegi teise otsustada.

Isegi teie mõõdukamad oponendid saavad aru, et metsa tulebki mõistlikult majandada ehk langetada, kuid on murelikud, et seda nii vähe asemele istutatakse.

Seisukohad on erinevad. Teatud hulk rohelisi ütleb, et metsi ei tohiks istutada, siis elurikkus väheneb ja meil tulevad puupõllud. Teine seltskond ütleb, et metsi tuleks istutada, sest siis saame paremad metsad.

Eesti metsandus täidab mõlemaid eesmärke. Meil uuendatakse istutamisega umbes 60 protsenti metsa ja 40 protsenti kasvab ise tagasi ning erinevate hooldusvõtetega kujundatakse seda metsa tulevikus. Nii et mõlemad peaksid olema rahul.

Ehk tuleks taastada metsavahtide amet, kasvõi üks metsavaht iga omavalitsuse kohta?

Mis ta roll võiks olla?

Vaataks, et metsas oleks kõik korras.

(Muigab) Arvan, et metsaomanikud – erametsaomanikud ja ka riik omanikuna – on väga hoolsad oma metsa majandamisel. Me peaksime usaldama rohkem neid inimesi, kes investeerivad oma metsa, omavad ja majandavad metsa, hoiavad loodusväärtusi seal metsas... Ühiskondlikku kontrolli ja reguleeritust metsanduses on praegu rohkem kui vaja.

Kas Emajõe-äärse puidurafineerimistehase idee suhtes oleksite ikka veel kriitiline?

Jah.

Kui vaadata, mida Euroopa kõik suuremad puidukontsernid teevad, siis nad otsivad paremaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad teha väiksemaid ja puhtamaid tehaseid.

Noh, kui keegi kutsuks mind praegu selle tehase investorite ringi, siis ma ei läheks.

Toona, paar aastat tagasi, kõlas hääli, et teie vastuseis puidurafineerimistehasele on tegelikult konkurendi kartus, kuigi ise ütlesite, et teil on palju parem alternatiivne lahendus. Kui kaugele olete sellega jõudnud?

Päris kaugele. Fraktsioneerimistehas, mida Imaverre ehitame, koosneb kolmest etapist, millest esimese loodame selle aasta lõpuks lõpetada. Natuke see venis, seoses koroona-teemaga – spetsialistid ei saanud reisida, seadmed jäid hiljaks. Täna käib aga täie hooga katsetamine.

Kas te Eestisse tuumajaama ehitamist pooldate?

Ei oska öelda. Ma ei ole selle tehnoloogiaga nii hästi kursis.

Tuumajaamaga on Eestis probleem, et siin ei ole pikka aega õpetatud tuumaenergeetika spetsialiste ja üldse on meil ühiskonnas vähe teadmist, mida tuumajaam tähendab, mida see endaga kaasa toob.

Kui kaua kasutatakse maailmas soojatootmiseks puidugraanuleid?

Nii kaua, kui tekib niisugune energiaallikas, mis on igavene ja pingutust ei nõua. (Muigab)

Puitu on inimkond kasutanud väga pikka aega energia, sooja tootmiseks ning usun, et puitu kasutab inimkond selleks ka pikka aega tulevikus. Olen nõus, et puit ei suuda asendada kõiki fossiilseid kütuseid, ehk et tal on oma nišš. Kuni me selles nišis püsime ja suudame tagada, et tooraine, mida kasutame, on jätkusuutlik, siis – seda äri jätkub väga pikaks.

Järgmised kohalikud valimised on 2021, riigikogu valimised 2023. Kas olete mõnikord mõelnud, et tegelikult võiks Erakonnal Eestimaa Rohelised hästi minna, nad võiksid pääseda omavalitsustesse ja parlamenti?

Mul ei ole midagi selle vastu, et poliitiline pilt muutuks kirevamaks.

Olen aga skeptiline poliitiliste jõudude suhtes, kellel puudub selge sõnum, et mida nad poliitikas teha tahavad. See on minule palju olulisem, kui negatiivne sõnum, mida reha ei tohi.

Erakond, kes tahab poliitikasse tulla, peaks ütlema, mida ta teeks teistmoodi, et Eesti ühiskond oleks jõukam ja, parem, et inimestel oleks Eestis parem elada ja nad saaksid siin oma unistused ellu viia. Seda ootaks kindlasti.

Kui rohelistega see tekib, siis saaks uuesti mõtelda. Aga praegu olen kuulnud kõike seda, mida teha ei tohi. See pool on neil olemas.