Madis Müller: 60-protsendise intressiga ei ole mõistlik laenu võtta ega õige anda
Eesti Panga presidendi Madis Mülleri hinnagul tuleb aasta viimane kvartal majanduses raske, sest mitmed riigid on otsustanud koroonaviiruse piiramiseks majandused taas lukku panna. Eesti Pank ootab samas valitsuselt võlakoormuse järsemat vähendamist lähiaastatel. Ühtlasi leiab pangajuht, et krediidiregistri loomine peaks langetama laenukontorite pakutavaid ülikõrgeid intressimäärasid.
Neljapäeval oli koos Euroopa Keskpanga nõukogu, mis otsustas, et vajadusel ollakse valmis detsembrikuus taaskord suurendama oma ostuprogramme, sest Euroopa suured majandused valmistuvad järjekordseks enesesulgemiseks. Kas iga väiksema sammu puhul tuleb kohe tormata rahatrükimasinate juurde?
Neljapäeval otsustati, et kohe ei tehta midagi. See on juba pool vastusest. Igale uudisele kohe ei reageerita, kuid detsembris tuleb teha uus majandusprognoos ja siis on olemas arusaam, kuidas uued piirangud tegelikult mõjuvad. Lisaks on detsembris selge Brexiti-väljavaade ning on ilmselt selge USA presidendivalimiste tulemus. Septembris me veel ei teadnud, et koroona teine laine tuleb oluliselt järsem. Detsembris tuleb otsustada, kas suurendada varaoste või leevendada rahalaenutingimusi kommertspankadele, see kõik on veel lahtine.
Suvised majandusprognoosid olid järgmise aasta suhtes väga optimistlikud, nüüd tuleb neid allapoole tuua? Majandus nii Eestis kui Euroopas ilmselt ei kasva, vaid pigem kahaneb veelgi?
Ma ei julge täna veel öelda, kas peaks nii Eesti kui Euroopa prognoose muutma. Eesti Panga enda hiljutine prognoos pole järgmise aasta suhtes eriti optimistlik. Euroopa kolmanda kvartali majanduskasv oli 12,7 protsenti, mis on järsk tagasipõrge teise kvartali sügavast kukkumisest. Taastumine on olnud kiirem kui loodeti, kuid neljas kvartal tuleb nõrgem kui oodati.
Arvestades ikkagi taaskordseid enesesulgemisi ja uusi piiranguid, siis neljas kvartal tuleb kogumahult nõrgem kui suvine kolmas kvartal?
Ma ei taha isiklikku prognoosi teha, aga kindlasti kasvuhoog raugeb neljandas kvartalis ja lõpptulemus on siis väikese negatiivse või positiivse märgiga.
Oskate seletada, miks enamik Eesti inimesi elab praegu tundega, et maailmas pole midagi juhtunud? Jaekaubanduse käibed on samal tasemel kui möödunud aastal, maksulaekumine on septembris olnud isegi parem kui läinud aastal. Inimesed ja ettevõtted elavad nii nagu poleks koroonakriisi olemaski. Kas me ei taju, mis maailmas toimub?
Selle kriisi mõju on olnud Eestile väiksem kui enamikule teistele riikidele. Meie peamised eksporditurud kannatasid vähem kui keskmiselt, viirus ei levinud meil nii agressiivselt, seega oli ka piiranguid majanduses vähem. Tööturg on pihta saanud erinevalt, näiteks turismisektoris töötavad inimesed tunnetavad seda väga teravalt, paljudes teistes sektorites pole kriis mingit mõju avaldanudki. Seetõttu pole meie inimeste pilt nii mustades toonides kui mujal.
Mingil hetkel jõuab see kriis ka siia maailmanurka?
Uued majanduspiirangud läänemaailmas mõjutavad kindlasti ka meie eksporti ja meie inimesi. Seda ka siis, kui teine koroonaviiruse laine saab mingil põhjusel Eestis olema väiksem. Isegi see on ju spekulatsioon, sest me ei saa kindlad olla, et teine laine möödub meil teistest riikidest väiksemate nakatumisnumbritega.
Veelgi huvitavam kui meie inimeste optimistlik käitumine, on meie valitsuse käitumine. Oleks te viis või kümme aastat tagasi kujutanud ette, et Eestis on võimul valitsus, mis planeerib laenukoormuse suurendamist olukorras, kus ise ennustab järgmiseks aastaks 4,5-protsendilist majanduskasvu?
Tuleb olla aus, et see majanduskasv on väga sügava augu järgne majanduskasv. See pole tavaolukorras saavutatud majanduskasv. Eesti Pank küll ise arvab, et tuleva aasta majanduskasv on vaevu üle null protsendi. Sellega me nõustume, et tuleval aastal on vaja majandust toetada läbi riigieelarve, eraldi küsimus on poliitilised valikud. Näiteks, kuidas riigieelarve vahendeid kasutatakse, kui palju neist kulutustest on tõepoolest ajutised, millest on majanduse taastumise järel võimalik tagasi võtta ja eelarve tasakaalu saada.
Meie jaoks ongi problem selles, et see puudujääk ei kao ka järgnevatel aastatel, kui majandus rühib jälle ülesmäge.
Eesti on ainuke eurotsooni liikmesriik, kus eelarvepuudujääk võrreldes tänavusega suhtena SKP-sse järgmisel aastal suureneb.
Nende plaanide järgi, mida valitsused on esitanud, üritavad teised liikmesriigid laenamist piirata ja defitsiiti kokku tõmmata. Kõik jätkavad juurdelaenamist, kuid vähendatud tempos. See ongi asi, mis Eesti Pangale ka muret valmistab.
Meie arvates võiks aastaks 2023 sihtida tasakaalus eelarvet, aga seda praegusest riigieelarve strateegiast ei paista.
Kõrvalt vaadates on Eesti Pank seda muret kommunikeerinud valitsusele läbi lillede. Valitsust lihtsalt teie arvamus ei huvita, nad liiguvad selles rütmis: kuhjame laene, sest me ei tea, mis homne päev toob. Vähemalt praegune rahandusminister küll ei käitu nõnda, et ta isegi mõtleks vajadusest jõuda 2023-2024 tasakaalupunkti. Ta võtab tuimalt kuni oma ametiaja lõpuni laenu juurde, sest see on odav.
Kui teile tundub, et oleme rääkinud läbi lillede, siis selle ma panen kõrva taha. Aga seda, mida rahandusminister täpselt mõtleb, seda ma öelda ei oska. Küll on tõsi, et Eesti riigieelarve strateegiat vaadates paistab, et meil on eelarve puudujääk planeeritud pikaks ajaks. See on mitmeprotsendilises puudujäägis ka siis, kui sealt eemaldada kõik kriisi mõjud ja ajutised eraldised. Sealt saab välja lugeda, et Eesti riik kulutab rohkem, kui on tulusid. See on probleem, sest meil saab olema püsiv võlakoormuse kasv ka tulevikus.
Kas Euroopa Liidu struktuuridesse tagasipöörduva Maive Rute asemele on uus Eesti Panga asepresident leitud?
Minu ülesanne on esitada sel nädalal üks kandidaat Eesti Panga nõukogule kinnitamiseks. Ma usun, et saan seda teha.
Turbulentsetel rahatrükiaegadel on ikka küsimus, kuidas pikaajaliselt investeerida?
Investeerimisnõu ma anda ei taha. Segastel aegadel on hea omada rahalist puhvrit, me ju ei tea, kuidas läheb Eesti majandusel ja igal üksikul inimesel. Tegelikult ühte kindlat soovitust polegi kõikidele anda.
Pangad on alustanud kampaaniat, et inimesed liituks veel enne selle aasta lõppu kolmanda pensionisambaga, sest veel ainult sellel aastal liitujatele kehtivad edaspidi mitmed soodustused. Seda te julgete soovitada?
Kui inimene mõtleb pikaajalisele investeerimisele, siis kolmas sammas on hästi loogiline esimene valik. Seal on mitmeid maksusoodustusi, seetõttu võiks seda eelistada teistele alternatiividele. Viimaste seadusemuudatuste taustal vormistasin eelmisel nädalal oma lastele kolmanda pensionisamba, sest see on neile tulevikus maksude vaates kasulik.
Inimeste vastutustundliku laenamisega on endiselt Eestis suuri muresid. Kunagine riigikohtu lahend on nimetanud ebamõistlikuks üle 60-protsendilise intressiga tarbimislaene. Mis ikkagi segab Eesti Pangal, riigikogul seadusandjana fikseerimast madalamaid protsente, et inimesed ei langeks võlaorjusesse?
See on hea küsimus, kas riik peaks kehtestama intresside ülempiiri laenudele.
Tegelikult on meil ju lagi teada. Selle on küll määranud kohus, mitte seaduseandja…
Ma olen nõus, et ülikõrged intressimäärad tarbimislaenudel on probleem, ülikõrgeid intresse ei peaks me normaalseks pidama ega aktsepteerima. Samas on see ühiskondliku arutelu koht, kas täna seaduses sisalduv maksimaalne intress on liiga kõrge või mitte. Isiklikult ma ei soovitaks kindlasti kellelgi nii kõrge intressimääraga laenu võtta. Samas ka mõistan, et väga lühiajaliste laenude intresse aasta arvestusse teisendades kujunebki intressimäär väga kõrgeks. Nii näiteks ületaks lubatud 60-protsendilise intressimäära piiri 100-eurone laen, kui selle ühe kuu pärast tagastamisel tuleks tagasi maksta 105 eurot. Seda tuleks lihtsalt silmas pidada, et maksimaalset lubatud intressimäära liiga madalaks viies lõpetavad vähemalt ametlikud krediidiandjad eeldatavasti osadele inimestele üldse laenude pakkumise.
Siin võiks appi tulla planeeritav positiivse krediidiregistri loomise mõte, sest kuigi laenuandjatele on pandud seadusega kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis tegelikult pole neid võimalik järgida. Kui inimene ise ütleb oma laenukohustuste kohta valesid andmeid, et laenu saada, siis kontrollida pole seda võimalik.
Rahandusministeeriumi esitatud registri loomise ettepanek tähendab, et inimese laenukoormus on tuvastatav ja laenajal võimalik hinnata, kas uut laenu üldse suudetakse tagasi maksta. See teeks ka intressimäärad soodsamaks.
Kuidas see aitab intresse langetada?
Kui ma annan tarbimislaenu, siis ma ei ole kindel, millised kohustused on inimesel ja kas ta ikka suudab laenu tagasi maksta, seega oma riski mandamiseks igaks juhuks küsitakse kõikidelt laenajatelt kõrgemat intressimäära, et laenudega plusspoolele jääda.
Seega, kui laenusaaja taust on paremini teada, siis oleks võimalik talle ka madalamat intressi pakkuda, sest riskid on väiksemad. Lisaks saab loobuda riskantsetest laenudest inimestele, kes selgelt pole võimelised laenu tagasi maksma.
Kas lisaks selle võiks olla ka laenuintressi ülempiir? Kahjuks kõik inimesed ei suuda hinnata oma laenuvõimet, osa on lihtsalt jäänud elu hammasrataste vahele. Me räägime eelkõige laenukontorite klientidest.
Ma olen nõus, et ülikõrged määrad ei ole kohased ja keegi ei peaks näiteks sajaprotsendilist intressi maksma.
Minu meelest krediidiregistri loomine näitab ka Eesti riigi toimimisloogikat. Kõik selles valdkonnas tegutsevad ametid ütlevad, et registrit on põhimõtteliselt vaja, kuid keegi ei soovi selle haldamist endale võtta. Pigem lükatakse see laenukontorite ja pankade õlgadele.
Kes seda haldama hakkab, ongi järgmine otsustamise koht. Küll ka selles kokku lepitakse, aga täna ma ei oska öelda, kes peaks vastutuse endale võtma.
Miks Eesti Pank ei saa seda teha?
Me oleme öelnud, et eelistame erasektori lahendust, nii on see ka mitmes teises riigis. Loomulikult peaks andmed olema turvaliselt kaitstud ja vaadataks ainult laenusoovija andmeid. Kommertspangad on jällegi öelnud, et nad tunneks end mugavamalt, kui need andmed oleks Eesti Panga käes. Samas on olemas eraettevõtted, kes suudaks registripidamise teenust pakkuda.
Tegemist on ju ülimalt delikaatsete andmetega. Ma küll ennast hästi ei tunne, kui iga krediidikontor saab vaadata minu rahalist seisu, kust ma olen laenu võtnud ja millal. Eesti Pank tundub turvalisem.
Selle me paneme kõrva taha. Aga tegelikult pole seda veel otsustatud. Puudub isegi otsus, et krediidiregister tuleb.
Sotsiaalmeedias on kogumas populaarsust laenude vahendamine. Kas sellist tegevust on võimalik kontrollida ja piirata? Paraku on see ilmselt koht, kus laenajad on inimesed, kes mujalt enam laenu ei saa. Või me ikkagi elame vabas ühiskonnas, kus inimeste omavaheline laenamine on igaühe enda otsus?
Raske on ette kujutada, et me suudaks kontrollida inimestevahelist laenuandmist. Keegi ei saa mul keelata sõbrale nädalaks laenu andmist, see oleks ilmselge ülereguleerimine. Ja ma ei kujuta ette, kuidas seda oleks võimalik jõustada.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi