Mati Karmin, kirjeldage palun ise oma sõnadega, kuidas teie kavandatav Jaak Joala monument välja näeb?

Võib-olla alustan sellest, et enamasti tahetakse midagi uudset, kaasaegset ja moodsat ja kõik on väsinud nendest nii-öelda tavalistest pronkskujudest. Ja ka Viljandi rahval oli selline mõte, et see võiks olla midagi kaasaegset.

Ja nii see mõte sündis, et võib-olla võiks Jaak Joala portree ja käed asetseda hoopis reklaampostil, mis oleks roostevabast terasest. Ja markeeriks vanu kuulutuse poste, mis on üle Eesti olnud ja on ka Viljandis päris arvukalt.

Ja sellest see mõte sündis. Sest mõte kuskile hoonele paigutada portreed ja tahvlid, see on üsna iganenud ja teiseks ei leidnud ka sobivat maja. Ei sobiks ju ei panga, ei hotelli ega teab mis hoone külge.

Teil on selle töö teostamiseks ju üsna vähe aega, sest kuuldavasti tuleb linnalt eraldatav 50 000 eurot selle aastanumbri sees ära kasutada.

Jah, nii oli see tingimus. Ja kuna ka see konkurss võttis oma aja, aga nüüd on jäänud tõeliselt vähe aega, poolteist kuud, nii et eks tuleb imet teha.

Kuidas suhtute sellesse, et Jaak Joala ausamba ümber on tekkinud nii palju erinevaid arvamusi, alates konkursi korraldamisest (tegemist oli suunatud konkursiga) ja et ka kujurite ühendus kutsus üles konkurssi eirama?

Kutsutud konkursid pole midagi iseäralikku. Ilmselt seal oli üks protesti punkt see, et ei makstud osalejatele raha, sest tavaliselt kutsutud konkursil makstakse tasu igale osalejale ja muidugi tavapäraselt ka žüriiliikmetele. Aga kuna eelarve on niivõrd olematu, siis on loogiline, et seda preemiaraha välja ei makstud või seda ei olnudki olemas. Nii et küllap see tekitas kelleski pahameelt. Kahju et nii läks.

Viimasel ajal on Eestis paigaldatud üsna palju monumente omavalitsuse rahaga nii Põlvas, küll Oru lossi juurde, küll Nõmmel raudteejaama ette, sealt vist polnudki mingit konkurssi. Nii et ma ei tea, miks see Viljandi lugu niimoodi halvaks läks, aga ma usun, et siin on võibolla mingid poliitilised jõujooned taga. Minu jaoks on see muidugi kummaline ja samas mitte uus, et sageli erakonnad klativad oma asju nii-öelda üle kunstniku turja.

Milline on teie kogemus, kas kunstikonkurss alati garanteerib hea kvaliteedi?

Ei, ei. Sellest kirjutas ka Kirke Kangro ja see artikkel ilmus Postimehes kuskil poolteist kuud tagasi. Eks te ju tea, mis viimati siin Pätsu monumendiga sündis, milline kaklus tekkis. Nii et see on täiesti kummaline, et see "konkursitamine" justnimelt skulptuuri vallas on läinud üle igasuguse piiri.

Ma ei tea, kas muusikud, kui tellitakse suuri teoseid, küll vabatiigi aastapäevaks ja millal iganes, ma ei usu, et seal konkursse tehakse. Need on otsetellimused ja nii ongi.

Skulptuuri kardetakse ka selle Tallinna kurva kogemuse mälestuskeks, kus Edgari (Savisaar - toim) ajal enamasti ühed tööd tekkisid.

Ilmselt saab teie töögraafik lähinädalatel olema väga pingeline. Millal peate selle töö üle andma?

Ikka aasta lõpus ja siit ei ole pääsu. Tulevad pikad öised töötunnid ja mitmed sõidud Viljandisse. Tuleb hakkama saada, aga seda on ka enne juhtunud.

Ma mäletan, et Tartu "Suudelevate tudengite" modelleerimiseks jäi mul viis nädalat pärast seda, kui ametnikud olid seda peaaegu aasta otsa menetlenud. Ma olen üldiselt harjunud sellega.