Jaak Joala köitis oma muusikaga miljonite meeli, aga isegi oma hiilgeajal ei pakkunud ta sünnilinnas Viljandis nii palju kõneainet kui nüüd paari viimase kuu jooksul. Viljandi linnavalitsuse oktoobri keskel langetatud otsus anda mittetulundusühingule Meie Viljandi 50 000 eurot Joalale skulptuuri rajamiseks nörritas paljusid väga erinevatel põhjustel.

Esiteks soovitas Eesti kujurite ühendus kohe alguses oma liikmetel ülilühikeste tähtaegadega konkursil mitte osaleda, sest niisuguste tingimustega saanuks edukalt kaasa lüüa vaid skulptor, kellel oli kavand juba varem valmis. Ja ennäe, võistlusele laekuski vaid üks pakkumine, Mati Karminilt, kes juba suvel eskiisi siinsetele poliitikutele tutvustas.

Asjaga seotud poliitikud kuuluvad aga kõik Isamaasse, nagu oleks tegemist mingi parteilise ettevõtmisega. Ehkki selle peamiseks vedajaks on volikogu liige Harri Juhani Aaltonen, on idee algatajaks Isamaa juht ja linnavolikogu esimees Helir-Valdor Seeder.

Selliseks otstarbeks raha andmine on Viljandis üsna pretsedenditu, eriti arvestades, et esimese hooga võttis linnavalitsus raha kanalisatsioonitorustiku ehituseks mõeldud eelarverealt. Ja nagu eelloetletust veel vähe oleks, kuulutati Karmini töö sobivaks kahe kunstivõõra inimese hinnangu põhjal, sest ainsa asjatundjana žüriisse kaasatud linnakunstnik pidas konkurssi läbikukkunuks ega nõustunud selle poolt hääletama.

Selle kõige taustal pole ka mingi ime, et 520 viljandlast andsid allkirja sellisel kujul Joala mälestuse jäädvustamise vastu ning netis ringleb hulgaliselt meeme, mis skulptuuri üle nalja heidavad.

Mati Karminil on kahtlemata õigus, kui ta ütleb, et kui on skulptuur, siis on alati mingi jama, aga enamasti tuleb see kujude väljanägemisest. Praegu on jama vähemalt viiel erineval moel isegi ilma disainiküsimustesse laskumata.

Oleks üsna loogiline, kui linnavalitsus kujunenud olukorras pidurit vajutaks, kuid Meie Viljandiga sõlmitud lepinguga on otsustusõigus nii täielikult mittetulundusühingule delegeeritud, et linn saaks küll jätta kuju soovi korral üles panemata, kuid maksta tuleks tal selle eest ikkagi. Niisugune raiskamine oleks valijatele ilmselt veelgi vähem vastuvõetav.

Vähe on Viljandis olnud arusaamatumaid ettevõtmisi kui Joala kuju rajamine, samas on ka vähe asju, mille üle oleks rohkem ja tulisemalt vaieldud. Eriti kummaline tundub see kõik, kui mõelda, et linna üldist elu vaadates sellel tagasihoidlikul projektil sisulist kaalu ju õieti polegi.

Kui Eesti viimase aasta elu silme eest läbi lasta, kohtame sellelaadset absurdi hämmastavalt sageli. Mõelge kõigile neile skandaalidele ja konfliktidele, mille peamiseks ajendiks näibki olevat vaid skandaalsus ja konfliktsus.

Küll soovitab Mart Helme geidel Rootsi jooksma minna, küll kuulutab ta koos poja Martin Helmega raadios, et USA valimised on võltsitud ja valitud president Joe Biden korruptant ja närakas. Siis annab valitsus ilma arusaadava põhjuseta ühele kinnisvaraarendusele soodustingimustel laenu ja puistab miljon eurot väikesele Jõgeva kogudusele, et see saaks endale kiriku ehitada. Ja nüüd jauratakse lõpmatuseni abielureferendumi üle.

Kanu kitkutakse nii et suled lendavad, patju ja praadi ei paista aga kuskilt. Opositsioonipoliitikud, ajakirjanikud ja vaatlejad ohkavad vaid, et miks ometi ei tegele valitsejad tõelise probleemi, koroonakriisiga, vaid raiskavad tähelepanu, jõudu ja raha seitsmenda järgu asjade peale.

No miks me peame luhvtitama Jaak Joala kujule 50 000 eurot või abielureferendumile 1,8 miljonit, kui kriisi ajal oleks seda raha kusagil mujal palju rohkem vaja?

Ja siis ma järsku taipasin. Kõik need skandaalid, kõik tänavu välja pakutud intellektuaalselt huvitavad ideed, kummalised rahakülvid, segased skeemid ja tulutud tülid on osa suurest plaanist, mille eesmärk on tõmmata inimeste tähelepanu endale, et kogu rahvas ümberringi möllavast pandeemiast musta masendusse ei langeks. Need teemad annavad meile võimaluse kiruda, sõimata ja vanduda, tunda, et me ise teeksime tüüri juures olles sada korda paremat tööd.

Nojah. See võib olla ka kõigest minu naiivne lootus. Tõsi on see, et elu ei koosne ainult koroonast ja ähvardavast majanduskrahhist, vaid tuleb tegeleda ka perekonnaõiguse, teede lappimise ja isegi skulptuuride püstitamisega. Ent olgu sõda või rahu, kriis või buum, peaks arutelu käima parima lahenduse leidmise nimel, mitte selle üle, kui jaburaid meetodeid või käredat sõnavara keegi kasutab. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.