Harri Tiido: kriisid ja valmidus nendeks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all kriisid ja nendeks valmistumine. Kriisialane mõtlemine peab toimima nii riigi kui ka kodanike tasandil, märgib Tiido.

Õhtuleht avaldas hiljuti kirjutistesarja valmisolekust sõjaks. Stroomi keskuse kõrval oleva bussipeatuse reklaampinnal oli päästeameti üleskutse hoida kodus nädalast toidu- ja joogivaru. Kui olin veel Helsingis tööl, siis sealgi jooksis meedias läbi üleskutse tagada isiklikul ja perekondlikul tasandil kriisivalmidus.

Mulle endale jõudis kriisi-teema ajudeni ilmselt kaks ja pool aastat tagasi Varssavis, kui e-postkasti potsatas uudis USA küberturvalisuse ameti hoiatusest. USA CERT ehk küberjulgeoleku keskus teavitas FBI ja siseriikliku julgeoleku agentuuri ühisjuurdlusele viidates, et alates vähemalt 2016. aasta kevadest on Venemaa häkkerid tunginud USA energiasüsteemi, tuumajaamade, veejaotuskeskuste, lennujuhtimiskeskuste ja muude kriitiliste majandussektorite arvutisüsteemidesse. Uudis pälvis meedias üllatavalt vähe tähelepanu.

Sarnane hoiatus ilmus rahvusliku julgeolekuagentuuri kodulehele ka tänavu mais ja nagu paljud kindlasti märkasid, on USA pannud sanktsioonide alla kuus Venemaa kodanikku, kes olla antud teemaga vahetult seotud. Kindlasti on neid rohkem kui kuus, aga see selleks.

Samad tegelased või õigemini struktuurid on vastutavad ka paljude muude riikide küberründamise eest. Praeguse jutu kontekstis märgiksin näiteks ründeid Ukraina elektrisüsteemi vastu aastal 2015. Küberründajad võtsid üle süsteemi arvutid ja valves olev tehnik võis vaid jõuetult jälgida, kuidas kursor arvutiekraanil temast sõltumatult ringi liikus, käivitas kohalike alajaamade juhtimissüsteemi ja omapäi neist 30 lihtsalt välja lülitas, jättes tuhanded kodud elektrita.

Kaks aastat hiljem ründasid samad tegelased uuesti Ukrainat, blokeerides Kiievi Borõspili lennuvälja tegevuse, halvates Ukraina ringhäälingu, postiteenistuse ja riikliku panga tegevuse. Kannatada sai ka Tšornobõli tuumajaama radioaktiivse monitooringu süsteem.

Kui kõik need asjad kokku võtta, siis võib jõuda järeldusele, et see ongi viis, kuidas algab järgmine sõda – milleks raisata tanke ja kütust või rakette, kui on võimalik küberründega vastase elu-olu untsu keerata, peatada elutähtsate teenuste osutamine ja võib-olla isegi tuua frustreerunud inimesed tänavaile valitsuse vastu meelt avaldama ja näiteks Ida-Virumaal naaberriigilt abi paluma.

Kusjuures eriti on ohus inimesed, kes elavad kaasaegsetes korterelamutes – õhukesed seinad ja puuduvad nii ahjud kui ka kaminad.

Mõte ühisõppusest

Kuna olin just siirdumas tööle Helsingisse, tekkis mul mõte hakata asja arendama ja saavutada näiteks Eesti ja Soome valitsuste ühisõppus koodnimega Total Blackout, et taoline massiivne rünnak läbi mängida. Et ministrid on laua taga ja siis teatatakse, et elektrit ei ole, mobiilside ja üldse andmeside ei tööta ja nüüd, härrad ja prouad, tagage oma valdkonna toimimine ja et meil on küll koostöölepe naaberriigiga lahe taga, kuid hetkel ühendust ei ole ja infovahetus sõltub laeva- või lennuliikluse toimimisest.

Rääkisin sellest Soomes erinevate ametnikega, neist kõige vastuvõtlikum oli hea tuttav Brüsseli ajast, siseministeeriumi kantsler Ilkka Salmi, endine julgeolekupolitsei pealik ja endine Euroopa Liidu luurekeskuse juht. Ühel kohtumisel aga ütles Soome kolleeg järsku, et "kuule, ma olen seda juttu kusagilt lugenud… jah, see on ju Ilkka Remes ja tema raamat "Jäätyvä Helvetti" ehk "Jäätuv põrgu".

Pärast kohtumist läksin joonelt raamatupoodi ja ostsin selle aastal 2015 ilmunud raamatu. Lugesin läbi ja mis seal muud öelda, kui et minu ohustsenaarium oli seal lahti kirjutatud kirjanduslikus vormis. Sees oli muide ka 2018. aasta skandaal Turu saarestikus, kus politsei ja sõjavägi viisid läbi ühisoperatsiooni Venemaa kodanikule kuuluval krundil ja muuhulgas konfiskeeriti sadu terabaite salvestatud infot.

Lugesin ka minu Soomes oleku ajal viimati ilmunud Remesi raamatut "Kremlin Nyrkki" ehk "Kremli rusikas", milles oli jutt Ahvenamaa ülevõtmisest Venemaa relvajõudude poolt ja võisin vaid taas tõdeda, et kirjutaja on äärmiselt hästi informeeritud ning esitab äärmiselt tõepäraseid variante võimelikest arengutest.

Tekkis isegi kahtlus, et kas ei ole tegemist jutumärkides "autoriga", keda kasutataksegi selleks, et elanikkonnale erinevaid ohustsenaariume tutvustada, sest ametlikul tasandil esitatuina võiksid nad kahjustada suhteid Venemaaga.

Sarnaseid näiteid, kuigi vähemal määral ja ehk ka meie regiooni silmas pidades nõrgemal tasandil, on ilmunud ka mujal. Näiteks USA kirjaniku, 17 romaani autori Don DeLillo tänavune lühiromaanis "The Silence" ("Vaikus"), mille tegevus paigutub aastasse 2022, möllab pandeemia, kuid kirjaniku tähelepanu keskmes on tegelikult elektrikatkestus New Yorgis.

Pikaajaline protsess

Kuid tagasi kriisivalmiduse juurde Eestis ja Soomes. Põhjanaabrite süsteem on kindlasti ulatuslikum kui meil, aga näib, et Nõukogude Liidu lagunemine mõjus nende suhtumisele kriisivalmidusse negatiivselt nagu ka paljudes muudes läänemaades.

Siiski on soomlaste huoltovarmuuskeskus ehk varustuskindluse keskus üpris korralik. Näiteks peavad kõik ravimite maaletoojad ladustama seal teatud hulga imporditud ravimitest ja praegu on seal varu 1 457 ravimist.

Lisaks on ravimifirmadel ja maaletoojatel kohustus hoida ka oma ladudes teatud hulka ravimitest, pluss meditsiiniasutuste varud. Kuid ka soomlastel tekkis praeguse pandeemia alguses probleeme, eriti näomaskidega. Elik varustuskeskust ei oldud reaalsetes oludes ilmselt piisavalt testitud.

Meie puhul oli asi hullemgi, sest meil on küll kaitseväe mobilisatsioonivaru, mis aitas, kuid juba mulluse sügistormi ajal oli näha, et raskusi tekkis iga nurga alt. Rääkimata pandeemia alguse probleemidest. Soomlased on öelnud, et nemad rajasid oma kriisivarude süsteemi šveitslaste eeskujul ja see on kindlasti õige, sest Šveitsis on ilmselt üks parimaid kriisivalmiduse süsteeme, aga eks neil on ka raha selle ülalpidamiseks.

Kuulu järgi olevat Šveitsi valitsusel kokkulepe umbes 240 firmaga, mis on kohustunud iseseisvalt tagama toodangu väljalaske jätkumise vähemalt kolm kuud teoreetilisest hetkest, mil igasugune koosteosade või materjalide import on katkenud.

See on tegelikult üks väga tähtis element, võib-olla tehakse neile firmadele mingeid järeleandmisi või soodustusi, kuid see kolmekuine autonoomse tootmise variant tähendab tegelikult ka elutähtsa tootmise jätkumist, tööhõive püsimist, maksude laekumist ja paljut muud, ka psühholoogilist kliimat, mis kriisi tingimustes omandavad suure tähenduse.

Kuid korraks tagasi võimaliku ühisõppuse juurde Soome ja Eesti valitsuste osalusel, kuid kontakti puududes. Eesti poolel väljendati valdavalt skeptitsismi ja peeti asja ilmselt ühe saadiku ajutiseks luuluks.

Soome poolelt kuulsin aga ühelt kolleegilt, et asja ei riskita ette võtta. Et ühes Soomes vallas olevat see kohalikul tasandil läbi mängitud, kuid järelmid olnud räiged – doominoefekt, ootamatult suured kulud jne. Et kui riigi tasandil sama asja mängida, siis tuleks mitu aastat tagantjärele haavu lakkuda.

Selles see asi ongi – ei ole ju mõtet mingit ohtu lauasahtlisse peita põhjendusega, et kui see realiseeruks, oleks see liiga kallis. Vastupidi, see olekski peamine argument asja lauale tõstmiseks ja vaatamiseks, mida üks või teine osapool teha saab ning millised võiksid olla koostöö võimalused. Kui laevaliiklus toimib, siis oleks ju võimalik näiteks ühel pool lahte keskenduda ühele toodanguliigile ja teisel pool teisele.

Kriisialane mõtlemine peab toimima nii riigi kui ka kodanike tasandil. Paljud kodanikud võivad ju öelda, et niigi raha vähe ja veel vähemaks jääb, mille eest neid koduseid varusid soetada. Kuid eks see olegi pikaajaline protsess. Kui vahendeid napib, peab neid vaid jõudumööda kulutama. Samal ajal on see ka märk, milliseks jamaks võib minna, kui varusid üldse ei ole.

Riigi tasandil neile teemadele loodetavasti mõeldakse ja laenatud miljarditest pannakse ehk osa ka kriisivarude soetamise alla, kuid tasub mõelda ka kokkulepetele eraettevõtjatega – nad ei ole ilmselt sugugi riigivaenulikud ja mõistavad hästi ka oma huve võimalikus avaliku ja erasektori koostöös.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: