Pealtnäha tavalise Tartu kortermaja ukse taga peitub maailm, mille on täielikult vallutanud karud. Et võib aimata, kui keeruline oleks inimesel sellise seltskonnaga koos elada, ei ela praegu siin keegi, vaid mõneks nädalaks on Reeda poeg oma kodu ema karudele lubanud.

Raamatukogutöötaja Reeda karukogu algas nooruspõlves klassikaaslastest, kes tegid talle kingi tema neiupõlvenimest tulenevalt – enne abiellumist oli nimelt naise perekonnanimi Karu. Nii hakkaski temani üha rohkem karusid jõudma, kas siis taaskasutuspoodide lettidelt või kingitustena.

"Ma ikka vaatan neile otsa ja küsin, kas nad tahavad minu kollektsiooni tulla. Ja siis kui tahavad, siis ma lihtsalt võtan nad enda varjupaika. Muidugi nende käest, kes kingitakse, neilt ma ei saa küsida. Aga tundub, et nad on nõus olnud, nad on siiamaani kõik kenasti koos hakkama saanud. Saavad omavahel hästi läbi," rääkis Reet.

Tänutäheks toe ja kogusse panustamise eest kutsubki ta oma sõpru ja tuttavaid nüüd näitust vaatama. Kahetoalises korteris istuvad karud gruppidena on nii jõulukarud ja beebikarud, kui ka eri brändide kaupa istuvad mõmmid. Nagu Reet ütleb, sama erinevad nagu inimesed, on ka karud.

"Ei ole mul nende hulgas lemmikut, ma teeksin kellelegi liiga kui ma ütleksin et mul on lemmik. Aga ta on mul kodus tavaliselt kõige lähemal. Ta istub minu tugitooliseljatoe peal ja vaatab, kui ma sokki koon. Ja siis mulle tundub, et meis on midagi ühist," sõnas ta.

Lisaks kaisuloomadele on muidugi karuteemaline ka kogu ülejäänud korter.