Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahel asuv Kelbadžari rajoon läheb pühapäeval Aserbaidžaani kontrolli alla. Elada koos aserbaidžaanlastega armeenlased ei saa. "Nad on nii .... Sõjal on ka oma reeglid, aga nemad pommitasid kõiki rahumeelseid asulaid. Tegid maatasa," ütles Kelbadžari elanik Vjatšeslav "Aktuaalsele kaamerale".

Mõned majaomanikud on oma majad põlema pannud, et need ei jääks aserbaidžanlaste kätte. Aga mitte kõik ei pane oma maja põlema. "Tead, südametunnistus ei luba. Käsi ei tõuse seda tegema, põletada kõike oma kätega ehitatut. Kes mitte midagi ei teinud, neil võib-olla pole kahju. Minul on. Ma ei taha midagi põletada," rääkis Kelbadžari elanik Gragat.

Kelbadžari rajoonis asub ka üks Armeenia kristliku pärandi pärlitest – Didevanki klooster. Kloostri vaimulikud loobusid oma pühakodust lahkumast. "Kui 1993. aastal aprillis me vabastasime Kelbadžari rajooni ja Didevan-i, mina tulin siia esimesena, koos sõduritega. Ja ma teenin Jumalat koos oma rahvaga. Ma ei karda, ma kardan ainult Jumalat," ütles Didevanki kloostri ülempreester isa Hovannes.

Juba mitu päeva toimub Didevanki palverännak. Usklikud tahavad viimast korda külastada oma pühapaika.

"Peamine on see, et meie Issand on elus. Ta ei ela mitte kiviseinte vahel, vaid meie südametes. Kirik on koht, kus inimesed saavad kokku, palvetavad koos Püha Vaimuga ja saavad üheks Taevaga. Meil on suur tahe siia tagasi tulla," sõnas Didevanki koguduse liige Tsovinar.

Alates reede õhtust tagavad Didevan-i kloostri turvalisust vene rahuvalvurid. Aga need, kes erinevalt vaimulikest, on sunnitud oma kodudest lahkuma, ei ole Venemaale tänulikud.

"Venemaa on selline, kes alati reedab omasid, alati! Vaadake, mis Süürias juhtus  tuli nagu liitlane, aga siis jättis nad unarusse. Armeenlastega on täna samamoodi  oli nagu liitlane, aga ikkagi jättis meid omapäi," ütles Kelbadžari elanik Vjatšeslav.