Urmas Paet: inimlik tragöödia Mägi-Karabahhis jätkub
Mõni päev tagasi peatus Mägi-Karabahhis kuus nädalat kestnud sõdimine ja verevalamine. Seda perioodi võiks kirjeldada kui kiiresti arenevate sündmuste ja usaldusväärsete allikate puudumise aega, kirjutab Urmas Paet.
Mõni päev tagasi peatus Mägi-Karabahhis kuus nädalat kestnud sõdimine ja verevalamine. Seda perioodi võiks kirjeldada kui kiiresti arenevate sündmuste ja usaldusväärsete allikate puudumise aega, kirjutab Urmas Paet.
Nägime, kuidas mõlemad osapooled, Armeenia ja Aserbaidžaan, teavitasid võidetud ja kaotatud territooriumidest ning kõlasid süüdistused keelatud kobarpommide ja välismaiste palgasõdurite kasutamise ning tsiviilelanike tahtliku ründamise kohta.
Korduvad katsed humanitaarse relvarahu kehtestamiseks nurjusid ja tsiviilelanike kaitsmiseks tehtud üleskutsed jäid tähelepanuta. Inimlik tragöödia toimus meie silme all ja rahvusvaheline üldsus ei suutnud seda ära hoida ega varem peatada.
Vaenutegevus siiski peatus 9. novembril Venemaa vahendatud Armeenia ja Aserbaidžaani relvarahu kokkuleppe sõlmimisega. Kokkuleppel on kaugeleulatuvad tagajärjed ning see jääb kujundama piirkonna julgeolekuolukorda veel aastateks.
Mägi-Karabahhi de facto piirid joonistatakse ümber ning Aserbaidžaan saab taas kontrolli territooriumide üle, mille ta 1990. aastatel kaotas. Kontaktliini hakkavad kontrollima Venemaa rahuvalvajad, kes on juba ka kohapeale saabuma hakanud.
Mitmed olulised küsimused jäävad aga selgusetuks, näiteks Mägi-Karabahhi armeenia elanikkonna staatus. Formaalselt ei hõlma leping Türgit, kes aktiivselt toetas Aserbaidžaani ja tõusis Lõuna-Kaukaasia jõudude tasakaalus oluliseks mängijaks.
Samal ajal soovib Türgi oma rolli suurendada kahepoolsete lepingute kaudu, ja seda eriti Venemaaga sõlmitavate lepingutega. Seega ei ole Türgi roll veel täielikult selge. Samuti saame veel näha, millist mõju avaldab relvarahukokkulepe valusate kaotustega leppima pidavale Armeeniale, kus on juba toimumas massimeeleavaldused ning valitsus kõigub.
Relvarahukokkulepe annab samas lootust, et võib-olla pärast kolm aastakümmet kestnud veriseid kokkupõrkeid ja mõlema osapoole üha karmimat vihkamist täis retoorikat on Mägi-Karabahhi konflikti sõjaline faas lõppenud ja diplomaatilised jõupingutused püsiva rahu saavutamiseks võivad jätkuda. See saab aga olema keeruline, kuivõrd Minski rühma võimekust on üha enam kahtluse alla seatud.
Nagu juba välja tõin, on relvarahukokkuleppel kaugeleulatuvad tagajärjed ning see jääb kujundama piirkonna julgeolekuolukorda veel aastateks. Me ei tohiks unustada, et endise Nõukogude Liidu aladel on selliseid konfliktipiirkondi, mis pahatihti muutuvad päris kuumadeks, ju veel. Gruusias on Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Moldovas on Transnistria. Ukrainas Krimm ja Donbass. Kõik eelnimetatud on potentsiaalsed uue ebastabiilsuse allikad.
Sisuliselt ei olnud Euroopa Liidul Mägi-Karabahhi konflikti peatamise üleüldse mingit mõju, kuigi sõda toimus meie lähinaabruses kahe idapartnerluse riigi vahel.
Veelgi suurem pilt on, et kuuest idapartnerlusriigist kahe vahel käis just verine sõda ja tapmine ning kolmandas EL-i idapartnerluse riigis Valgevenes laseb illegaalne diktaator alandada ja peksta oma enda rahvast. Seetõttu peab Euroopa Liit tõsiselt mõtlema, kuida siit edasi liikuda, et saaks tulevikus aktiivsemat rolli mängida sellistele olukordadele lahenduste leidmisel. Samuti on EL-il vaja tõsist idapartnerluse reformi.
Toimetaja: Kaupo Meiel