Anton Aleksejev: ennustamatus ongi Vene poliitika peamine relv ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Tundub, et just ennustamatus ongi Vene sise- ja välispoliitika peamine relv. Kuid selle relva kasutamise tulemused on erinevad. Selline taktika võimaldab välispartnerit hoida pidevas pinges ja vahepeal ka saavutada teatud edu, nagu näiteks Karabahhis, arutleb Anton Aleksejev Vikerraadio päevakommentaaris.

Armeenia kaotas. Armeenia kontrolli alla jäi maksimaalselt neljandik enne sõda selle käes olnud territooriumitest. Aserbaidžaanile jääb aga lootus, et kunagi saab ta oma kontrolli alla ka selle viimase neljandiku. Kuid konflikt on külmutatud vähemalt viieks aastaks ja sõja teel seda enam lahendada ei saa, sest Karabahhis seisavad nüüd Vene rahuvalvajad.

Mis juhtub, kui keegi vene rahuvalvajaid ründab, seda näitab Gruusia sõda. 2008. aastal sai just rünnakust vene rahuvalvajate vastu ametlik põhjus, miks Venemaa konflikti sekkus. Tulemus on näha – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on nüüd iseseisvad riigid ja Moskvat ei huvita, et enamik maailmast nende iseseisvust ei tunnusta.

Karabahhi puhul jääb selle territooriumi staatus määramatuks. Vene rahuvalvajad ehitavad juba alalisi vaatlusposte ja see tähendab, et nad jäävad sinna pikaks ajaks. Sama tähendab ka Vladimir Putini loodud eristaap, mille eesmärgiks on abistada Karabahhi tsiviilelanikkonda.

Staabis on esindatud kõigi Vene ministeeriumite ja ametite ametnikud, eeskätt eriolukorra ministeeriumi spetsialistid ehk päästjad. Nad toovad juba Karabahhi humanitaarabi ja perspektiivis asendavadki tsiviilvõimu territooriumitel, kuhu jäi Armeenia elanikkond. Kõik see näeb välja nagu okupatsioon, aga okupeeritute täielikul nõusolekul.

Üleüldse oli Karabahhi armeenlaste jaoks rahuvalvajate saabumine nagu lootusekiir. Lootus, et nende territooriumid lähevad nüüd igaveseks Venemaa kontrolli alla. Selge, et kohalikud armeenlased ei saa ega taha elada Bakuu võimu all, kuid hea näide on ka nende vastumeelsus elada Jerevani võimu all, kes ei suutnud neid kaitsta selles sõjas.

Pragmaatiline lähemine

Venemaa demonstreeris absoluutselt pragmaatilist lähemist ja sellest ei võitnud kumbki osapool. See lähenemine on kooskõlas sellega, mida Venemaa deklareeris sõja ajal – suhted nii Bakuu kui ka Jerevaniga on Moskvale võrdväärselt olulised. Siinkohal sõnad ja teod lahku ei läinud, ja see on võib-olla kõige ootamatum.

Me oleme harjunud sellega, et Vladimir Putin ja Sergei Lavrov teevad suu lahti ainult selleks, et kuulajaid segadusse ajada. Kui räägitakse ustavusest rahule, siis võib oodata sõda. Kui eitatakse oma seost poliitiliste oponentide mürgitamises, siis ilmselt see seos on olemas.

Viimase kahekümne aasta jooksul on kasvanud uus ekspertide põlvkond, kelle töö on ennustada, mis toimub Putini peas. Ütleme ausalt, õigesti ennustada õnnestub harva. Karabahhi juhtumi puhul olid kõik valmis järjekordseteks manipulatsioonideks, aga tuli pettuda, sest Venemaa tegi just seda, millest rääkis.

Tundub, et just ennustamatus ongi Vene sise- ja välispoliitika peamine relv. Kuid selle relva kasutamise tulemused on erinevad. Selline taktika võimaldab välispartnerit hoida pidevas pinges ja vahepeal ka saavutada teatud edu, nagu näiteks Karabahhis.

Sisepoliitikas on olukord hoopis teine. Selge perspektiivi puudumine juba segab riigiaparaadi tööd. Traditsiooniliste väärtuste deklareerimine muutus sõjaks ebatraditsiooniliste vastu, mida Lääs Venemaale pähe surub.

Kui nemad seal lubavad samasooliste abielusid, siis meie peame need keelustama. Kui nemad võitlevad perevägivalla vastu, siis meie üleüldse eitame sellise probleemi olemasolu. Kui nad kirjutavad ajalugu ümber, siis meie keelustame kõik ajaloo tõlgendused, peale ühe ja õige.

Kõike seda eeltoodut võib pidada Vene arusaamiste eripäraks, kuid kahtluse alla seatakse ka tihti mõistlikud asjad. Näiteks väljend "võitlus korruptsiooni vastu" muutus ropuks, sest seda kasutab oma tegevuse kirjeldamiseks opositsionäär Aleksei Navalnõi. Tuleb välja, et probleem ei ole korruptsioonis, vaid inimeses, kes selle vastu võitleb ja kellest räägitakse riiklikus telekanalis kui riigivaenlasest.

Kuberneridele antakse Venemaal enne valimisi ülesandeid. Näiteks Ühtne Venemaa või sellega seotud kandidaadid peavad saama vähemalt 75 protsenti häältest. Kui nad saavad rohkem, siis on hästi, kui vähem, siis halvasti.

Lähtudes sellest ja muudest kriteeriumitest koostavad eksperdid "kuberneride ellujäämise reitingu". Reitingu autorid proovivad ennustada, keda president välja vahetab ja keda autasustab kõrgema ametipostiga. Selline kõrgeima võimu ennustamatus hoiab ametnikke pinges.

See paneb mõtlema, et Kreml suhtub oma riigiaparaati samamoodi nagu välisvaenlastesse. Seda kinnitas ka Vladimir Putin ise. Kui temalt kevadel ühes intervjuus küsiti, milleks tal oli vaja põhiseaduse muudatust, mis võimaldaks tal kandideerida veel kaks korda, vastas ta selgelt: vastasel juhul hakkaksid ametnikud otsima talle mantlipärijat ja ei tegeleks oma põhitööga.

See kõlas nagu keeld üldse mõelda tuleviku peale ehk sellele, mis tuleb pärast Putinit. Stabiilsus on olemas ainult presidendi jaoks, kõik teised peavad olema totaalselt ebastabiilses olukorras.

On Putin, on Venemaa

Tavakodanikud said oma presidendist väga hästi aru. Seni kuni Putin on olemas, ei muutu mitte midagi. Kui Putin jääb võimule veel kauaks ja teile see meeldib, siis teil vedas! Kui ta aga mingil põhjusel peaks varsti lahkuma, siis te kaotate ja elu pärast lahkumist hakkab kohe muutuma.

Kui aga Putin teile ei meeldi, siis on see teie isiklik probleem kuni te ei hakka seda avalikult välja ütlema. Kui te aga, jumal hoidku, tahate ilma võimu nõusolekuta valimistel osaleda, siis see on juba ähvardus kogu süsteemile.

Sellepärast arutab riigiduuma võimalust blokeerida Youtube ja tunnistada välisagendiks mitte ainult MTÜ-d, vaid ka eraisikuid. Eesmärk on selge – järgmisel aastal on Venemaal parlamendivalimised ja tee tuleb sulgeda ebasobivatele kandidaatidele ja nende agitatsioonile.

Tulemuseks tekib olukord, kus kuberner või Ühtne Venemaa võib saada 70 protsenti häältest, aga poole aasta või aasta pärast hakkavad protestima need inimesed, kelle huvid ei ole üldse esindatud ja kellele jääb ainult minna tänavatele pidama miitinguid, mida võim ei luba.

Vladimir Putinit kutsutakse maailma üheks kogenenumaks riigijuhiks, sest ta jääb oma ametipostile kauemaks kui tema Lääne kolleegid. Erandiks on ainult Angela Merkel, kuid tema peab siiski regulaarselt läbima päris valimisi.

Selline olukord võimaldab Putinil pakkuda riigile pikaajalist arendusplaani. Aga ei midagi taolist. Stabiilsus, mida Vladimir Putin naudib, ei ulatu tema poolt juhitavale riigile. riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ütles väga tabavalt: "On Putin, on Venemaa. Ei ole Putinit, ei ole Venemaad."

Need sõnad ei sobi aga kokku ametliku narratiiviga "Venemaa tuhandeaastasest ajaloost". Muidu tuleb välja, et see tuhandeaastane ajalugu võib lõppeda 2036. aastal, aga selle momendini jääb kõik stabiilseks, pole kahtlustki.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: