Vabatahtlikud erakud on Jaapanis üha suurem sotsiaalne probleem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Jaapanis on hinnanguliselt miljon inimest, kes on end vabatahtlikult rohkem või vähem ühiskonnast eraldanud. Need erakud ehk hikikomorid on saamas seda suuremaks sotsiaalseks probleemiks, et nüüd jõuavad seni nende eest hoolitsenud vanemad kõrgesse ikka.

Tokyost tunnise autosõidu kaugusel Ibaraki prefektuuris on Takuya Ishikawa viimase 37 aasta jooksul haruharva kodust väljunud. Kõik kellad 51-aastase mehe majas seisavad, sest aeg on kaotanud tema jaoks tähenduse.

"Tagasi vaadates olen vapustatud, kui kiirelt möödus 30 aastat. Võib-olla sellepärast, et päevad on nii sarnased, ei tunne ma aja kulgu," rääkis Ishikawa.

"Neid inimesi tuleb juurde. Usun, et probleem muutub tõsiseks, kui me kohe ei tegutse," ütles hikikomori ema Seiko Goto.

Jaapani kirderannikul Iwates elava Seiko Goto 25-aastane poeg Masato on viimased kuus aastat endasse sulgunud ja armastab kõige rohkem omaette heegeldada. Neid inimesi, enamjaolt täisealisi mehi, kes püüavad välismaailma vältida, kutsutakse Jaapanis spetsiaalse sõnaga hikikomori ja valitsuse hinnangul on neid erakuid juba rohkem kui miljon. Näiteks 54-aastane Kenji Yamase on oma toas Tokyo äärelinnas elanud sisuliselt sünnist saati.

"Kui ütleksin, et ma midagi ei kahetse, siis valetaksin. Aga kui ma enam sellele ei mõtle, tunnen end paremini," ütles ta.

Enamasti on eraldumise taustal noorpõlvetrauma ja alles tagantjärele diagnoositud häire, mida süvendas see, et kuni veel üsna hiljutise ajani ei mõistnud paljud vanemad ning pedagoogid töökust ja edasipüüdlikkust austavas kultuuris kodus istuvaid lödipükse.

"Kuna mul füüsiliselt midagi katki ei olnud, ütles ta, et kasutan haigust ettekäändena. Isa oli mures perekonna maine pärast. Sain peksa. Vägivald tegi
mu olukorra vaid hullemaks," selgitas Takuya Ishikawa.

"Lasteaias kiusati mind kõvasti, kiusas isegi õpetaja. Seepärast ei saa ma ühiskonda usaldada. Kooli nõustaja ütles, et kiusamine on mu enda süü," põhjendas Kenji Yamase erakuna elamist.

"Ta ei söönud enam. Kõige rohkem sõi korra päevas. Ei pesnud enam ennast. Ei rääkinud kellegagi. Isegi minuga mitte. Meie pere hakkas lagunema. Toas valitses süngus. Polnud rõõmu, kodu tundus kõle. Kui inimene end ühiskonnast eraldab,
laguneb kogu tema perekond," sõnas Seiko Goto.

Nagu enamik jaapanlasi sellises olukorras, pidasid ka Gotod perepoja probleeme suureks häbiks ja püüdsid seda varjata. Kõige rängemalt talus seda kusjuures Masato vanem vend.

"Masato vanem vend ütles talle, et ta võiks parem surra. Et ta võinuks sündimata jääda, et ta on lollpea. Aga kõigest, mida ta ütles, oli kõige vapustavam see, et ta küsis: "Tahate, ma tapan ta?" Ausalt, ma olin šokis," rääksi Seiko Goto.

Suur majanduslangus tõi probleemi esile

Tagantjärele arvatakse, et Masatol oli depressioon, Kenjil diagnoositi alles viis aastat tagasi ADHD ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning Takuyal on obsessiiv-kompulsiivne häire.

Pärast seda, kui Jaapanit tabas 1990. aastatel suur majandulangus märgati esimest korda, et kodus istujad pole üksikud memmepojad, vaid kasvav psühhosotsiaalse taustaga probleem, kus kord juba rattalt maha kukkunul uuesti sadulasse saada on äärmiselt raske. Näiteks Kenji õppis omal ajal ülikoolis juurat, aga ei suutnud hoida ühtegi töökohta.

"Omal ajal võisid pärast kooli lõpetamist alati töö leida. Töökohast sai su elu kese. See andis sulle sotsiaalse staatuse. Siis sa abiellusid. See oli tüüpiline rada. Aga kui rajalt kõrvale oled sattunud, enam tagasi ei saa. Sel ajal mõtlesin, et olengi kasutu. Kippusin ennast süüdistama. Langesin masendusse ja tulin töölt ära. Ja see tsükkel on muudkui kordunud," selgitas Kenji Yamase.

Hikikomorid on oma eakate vanemate hoole all

Täpset statistikat pole, ent asjatundjad hindavad, et keskmine hikikomori on tublisti üle 40-aastane, mis tekitab järgmise mure – vanemad, kes nende eest seni hoolitsesid, jõuavad kõrgesse ikka. Näiteks Kenji elab koos 88-aastase ema Kazukoga, kes hoiab peamiselt omaette.

"Aasta-aastalt tunnen, kuidas ta väetimaks jääb. Isegi tema kehahoiak on rohkem küürus. Aga mina ei saa teda aidata. Ma ei tea, mida teha," ütles Kenji Yamase.

Takuya suhtles viimased 14 aastat sisuliselt vaid oma ema Yukiko ja koera Hanaga. Viimase kahe aasta sees surid mõlemad. Kusjuures Takuya ütles, et koera igatseb ta rohkem.

"Ta oli mu üks ja ainus sõber terves maailmas. Ainus sõber, keda sain usaldada. Kui teda poleks olnud, oleksin võib-olla eluga hüvasti jätnud," tõdes ta.

Nüüd veedab Takuya enamiku päevadest tühjas ja jahedas majas internetis tundmatutega jaapani malet mängides. Nii nagu Kenji sõltub tegelikult oma ligi 90-aastase ema pensionist, elab Takuya lahkunud ema pärandusest, millest tema enda sõnul on alles ümberarvestatuna vaid 1000 eurot. Varsti peab ta töö leidma või taotlema sotsiaaltoetust.

"Mul pole kvalifikatsiooni ega töökogemust. Kuidas saan end pakkuda? Töö, glamuurne seltskond... Kuidas võin sellest üldse mõelda? Võrgustikud, sidemed, kogemused. Need asjad on Jaapanis olulised," rääkis ta.

Takuya soovib ise, et teda filmitaks, sest siis jääb tema olemasolust mingi märk maha.

"Ma ei tea, kas mu elu on hea või halb, aga kui jätan maha mingi tõendi, loodan, et vaatajad saavad sellest õppida. Selles mõttes võivad halvad asjad teistele kasuks tulla. Ja see teeks mind õnnelikuks," ütles ta.

Aga on neid, kes püüavad aktiivselt midagi ette võtta, et teadvustada ja hädalisi aidata. Algul poega häbenenud Seiko Goto peab näiteks vastavasisulist blogi ja veab kord kuus raadiosaadet, mis annab nõu hikikomoridele ja nende vanematele.

Masato on uhke oma ema ja tema raadiosaate üle, mis püüab ühiskondlikku stigmat vähendada. Läbisaamine on paranenud.

"Negatiivse kuvandi asemel aitab see luua meist rõõmsama pildi. See näitab, et hikikomorid on tavalised inimesed. Nagu kõik teised," ütles Masato Goto.

Vabakoolid püüavad noori aidata

Jaapani õppesüsteem on kurikuulsalt range ja paindumatu ning koolist hoidujate või välja langenute kohta on eraldi sõna futoko, mis tähistab last, kes pole pikemat aega koolis käinud. Aasta alguse seisuga on neid 160 000 ja mõnikord saavad neist edasi hikikomorid.

Seda, et liigse õpisurve tõttu väljalangemine on tõsine probleem, ilmestab kas või fakt, et suhteliselt lühikese ajaga on tekkinud juba 400 erakooli, mis pakuvad futoko-lastele stressivabamat alternatiivi.

"Lapsed tulevad vabakoolidesse, sest nad on emotsionaalselt haavatud. Nad ei usalda kedagi, täiskasvanuid. Kõige suurem usaldamatus on õpetajate vastu," selgitas Nemometi vabakooli direktor Umi Maekita.

Maekita mõistab neid lapsi paremini, sest oli ise kunagi selline.

"Kui lapsed siia kooli tulevad, ei käitu ma nagu õpetaja. Olen lihtsalt vabakooli töötaja. Nad hakkavad mõistma, et on mitut tüüpi suhteid. Ja pikkamööda hakkavad taas rõõmsamaks muutuma. Usun, et see on esimene samm
teel tagasi iseendaks," rääkis ta.

Maekita usub, et varane sekkumine võib päästa inimese eluaegsest eraldatusest. Senine praktika näitab, et 80 protsenti nendes keskustes õppivatest lastest naasevad lõpuks tavalisse haridussüsteemi.

Teistsugune päästeprojekt on käsil Atsushi Watanabel. Yokohamas elav kunstnik kukkus hikikomori auku alles 30. eluaastates peamiselt depressiooni ja pereprobleemide tõttu.

"Isaga oli konflikt. Tundsin, et minu tuba on mu ainus turvapaik. Minust sai ajapikku hikikomori. Olin füüsilises eraldatuses. Aga tundsin, et kogen vaimset ja sotsiaalset surma. Nii kadus minu koht ühiskonnas," selgitas ta.

Murdnud kolm aastat hiljem välja eneseisolatsioonist, võttis Atsushi appi veel neli hikikomorit ja pani kokku näituse. Et oma traumadega toime tulla, lõhuvad nad oma taiesed ja panevad need siis uuesti kokku. Näiteks videoteoses "Minu haavad, sinu haavad" peksab Atsushi oma emaga puruks nende kodumaja maketi ja liimib koos uuesti kokku.

"Hikikomorisid peetakse inimesteks, kellest ei tule midagi head. Nad ei käi tööl, elavad vanemate kulul, on halvad inimesed. Arvan, et paljud inimesed ühiskonnas arvavad nii, et hikikomorid on imelikud ja nõrgad ning seetõttu kaovadki ühiskonnast. Tegelikult pole see tõsi. See võib juhtuda minuga ja võib juhtuda ka teiega," rääkis Atsushi Watanabe.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: