Üle poole sajandi vana lasteraamat "Jussikese seitse sõpra" lõhnab igal aastal raamatupoodides värske trükivärvi järele. Lotte ja Sipsik astuvad aeg-ajalt enim müüdavate raamatute edetabelist läbi, aga Jussike ja tema seitse sõpra on seal igal sügisel. Milles peitub järgmisel aastal 55-aastaseks saava Jussikese fenomen?

Kirjastus Avita on viimase paarikümne aasta jooksul kunstnik Silvi Väljali raamatut trükkinud kokku juba 65 000 eksemplari, see on väga suur number, eriti ajal, mil suureks tiraažiks loetakse 1000 raamatut ja lisatiraaže tehakse harva.

"Kui siin arvutada natukene, siis igas Eestimaa leibkonnas, kui me võtame, et keskmiselt neli inimest on leibkonnas, kindlasti on rohkem, siis on pool Avita Jussikest. Aga kui mõelda, et endistel aegadel olid need tiraažid ilmselt palju suuremad ja tehtigi 10 000 kaupa ja palju rohkem, siis võiks arvata, et igal eestlasel on oma Jussike küll," ütles kirjastuse Avita turundusjuht Anneli Veskimäe.

Rahva Raamatu turundusjuhi Kersti Küla sõnul ostetakse "Jussikese seitse sõpra aastaringselt, ent kooliaasta algus toob igal aastal kaasa müüginumbite hüppe, mis kestab kuni detsembrini. Oma osa müügiedus on tõigal, et sageli on see esimene raamat, mis kooli läinud lastel tuleb läbi lugeda. Levinud on ka komme, et lapsed saavad selle oma esimeselt õpetajalt kingiks.

Merivälja kooli 1 B õpetaja Rita Lumiste ütles, et osad lapsed, kes tulevad kooli, ei loe veel hästi ja alustada lugemist Jussikesest on lihtsam. "Või tal hakkab see tulema ja see Jussike igale lapsele meeldib, ma ei ole küll ühtegi last kogenud, kellele ei meeldi," sõnas Lumiste.

Õpetajatele pakub raamat tänuväärse võimaluse nädalapäevade, aga ka vanasõnade nagu näiteks "enne töö, pärast lõbu" õpetamiseks. 1966. aastal ilmunud Jussike pole Lumiste sõnul aegunud ja kõnetab ka tänapäeva lapsi.

Avita kirjastuse turundusjuhi Anneli Veskimäe arvates Jussikese edu ainult kohustusliku kirjanduse nimekirjas olemisega seletada ei saa, Avita trükib mitmeid teisigi koolides nõutavaid raamatuid, kuid ühtegi ei osteta nii palju kui Jussikest.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kommunikatsioonijuhi Kadri Naanu sõnul on Jussikese lugu tore ja südamlik. "Ta on küll õpetlik, aga ta ei ole ülearu moraliseeriv, ei ole mingit näpuvibutust, laps õpib olema tubli. Kirjandusuurijad on välja toonud, et ta on ka natukene müütiline, seal on hästi palju kordusi, ta jääb väga hästi meelde ja lastele kindlasti meeldivad suured värvilised illustratisoonid, mis omakorda vanematele nende lapsepõlve tuletavad meelde," rääkis Naanu.

Eestis kasvab praegu neljas põlvkond Jussikese lugejaid ja Anneli Veskimäe pakub, et ilmselt on oma osa Jussiekse fenomenis vanemate ja vanavanemate nostalgial.

"Tänapäeva arvutimängudes selliseid armsaid, viisakaid, naiivseid, kenasid, lõbusaid, abivalmis tegelasi üldse ei kohtagi. Ma arvan, et Jussike on selline hea lapse sümbol," lausus Veskimäe.