Põllumees Indrek Šeiko ja Eesti Noortalunike liidu juht Kaja Piirfeldt on noored farmerid, kellesuguseid maaelu edendamiseks tikutulega taga otsitakse – Piirfeldt tunnistati koguni tänavu esimese naisena aasta põllumeheks. Nüüd aga juhivad nad tähelepanu jaburale reeglite lüngale, kuhu kaob iga aasta miljoneid ja mis soosib kaua tegutsenud põllumehi. Kusjuures nii ministeerium kui põllumeeste katusorganisatsioon tunnistavad, et tegu on bürokraatia anomaaliaga, aga muuta seda ei saa.

Et lehmapidamisest kauge inimene asjast üldse aru saaks, tuleb minna tagasi aastasse 2004 - Euroopa Liiduga liitumise aega. Kuna uute liitujate, sealhulgas Eesti põllumajandus oli Lääne-Euroopast maas, loodi järeleaitamise toetus ehk top-up, mida iga riigi valitsus võis oma äranägemise järgi oma põlduritele maksta.

See raha tuleb Eesti riigi eelarvest, aga võrdse konkurentsi tagamiseks kehtestas jagamise reeglid Brüssel. Seda jagatakse konkreetse nimekirja alusel, mis – sõltuvalt täpsest tegevusvaldkonnast – löödi lukku 2006 kuni 2008.

"Üleminekutoetus on siis Eesti riigile lisavõimalus oma siseriiklikust eelarvest põllumajandustootjaid toetada," selgitas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus.

Saidafarmi omanik Juhan Särgava lisas, et iga liikmesriik määras enda jaoks prioriteedid. "Eesti puhul oli see siis piim, liha, teravili. Need olid esimene ots sellest asjast. Siis heinaseemet, väiksed pudinad ka veel juurde. Ja noh, nii see mehhanism läks käima."

"Vaatame kalendrisse. Täna on aasta 2020 ja siis oli 2006 või 2008. Makstakse nendele põllumeestele, kes olid siis põllumehed ja arvestamata seda, et vahepeal osa on kas lõpetanud või on tulnud ju väga palju uusi juurde, kes ei saa seda toetust," ütles aga Indrek Šeiko.

2000. aastate algul maksti top-up-i 50 miljonit eurot aastas ja see on ajapikku vähenenud. Mõnikord on põllumehed käinud Toompeal enda õigusi nõudmas isegi traktoritega, kui valitsus tahtis toetuse ära võtta. Nii maksti 2019. aastal 15 miljonit ja tänavu makstakse 10 miljonit üleminekutoetust. Selle kõige juures on aga avalikkusel jäänud märkamata, et nimekiri, mille alusel seda toetust makstakse, ei ole näiteks lehmade puhul 14 aastat uuenenud.

"Praktiliselt kõik noortalunikud, keda ma esindan ja kellega ma väga palju kokku puutun, nemad siis ei kvalifitseeru üldse, kui neil ei ole just midagi ülevõtmiseks, mida enamusel ei ole," märkis Piirfeldt.

Toetust saab edasi poolsada tegevuse lõpetanud firmat

See võiks kõlada justkui raskustes uute alustajate kadedus, aga "Pealtnägija" palvel võttis asjaga tegelev PRIA välja loomade tegeliku arvu, mida ajakirjanik võrdles saadava toetuse summaga. Kokku on tabelis 450 toetuse saajat, kelle hulgas on pea poolsada firmat, kes on loomapidamise lõpetanud, aga saavad kümneid või isegi sadu tuhandeid eurosid selle eest, et neil kunagi olid loomad.

Ligi sada on veel neid, kellel loomapidamine säilinud, aga kari oluliselt kahanenud. Näiteks, Jõgevamaal asuva Perevara lautades oli 2006. aastal 2500 lehma ja PRIA määras kahte liiki abiraha: veise- ja piimatoetuse. Selle alusel sai Perevara eelmisel aastal loomapidamise eest 130 000 eurot. Kõik paistab paberil justkui kena, ainus asi, et juba 2015 saadeti nende viimased lehmad tapamajja ja loomapidamine lõpetati.

"Mina ju sellest ei hakka mingit lärmi tegema ega kuskile kaebama, kui ma sellest ilma jään. Et kui need Euroopa seadused niisugused on, et noh, ma ütlen, et minu jaoks on ta nagu niisugune boonus või ma ei oska öelda," kommenteeris olukorda Perevara omanik Alo Teder telefonitsi.

Juhan Särgava, kes on olnud aastaid põllumeeste liidu juht ja top-up-i eest ka Toompeal käinud, saab toetust ajast, kui laudas oli 477 looma ja summa kokku oli 19 000 eurot. Praegu on farmis 305 looma. Arvestades, et loomade arv vähenes 36 protsenti, oleks justkui suurust arvestades toetussumma ca 6000 eurot aastas vähem.

Särgava ei nõusut võrdlusega, et top-up-toetus on justkui surnud lehma toetus.

"Ma ei nõustu sellepärast, et see, kes täna nende eellaste töö kohta ütleb, et surnud töö on, see langeb sellesse riski, et tema töö kohta kah mingi 10-15 aasta pärast öeldakse, et mõttetu töö oli, miks sa seda tegid ja surnud töö! Kõikide nende ametikaaslaste tegemiste kohta niimoodi ennast väljendada... Ma ei pea seda soliidseks."

Roomet Sõrmus leiab, et näited, mis "Pealtnägija" tõi, on väga tublid teraviljakasvatajad ja tegutsevad põllumajandussektoris edasi. "Paraku, need on need reeglid, mida Euroopa Liit on kokku leppinud ja selle toetuse maksmine toimub täpselt nii nagu Euroopa Liidu määrus, otsetoetuste määrus seda võimaldab."

Särgava hinnangul on need, kes tegevuse lõpetanud, tänuväärsed. "Nad on teinud ju selle töö, et need, kes täna töötavad, neil oleks loomad, nad jätsid vabaks maa, need, kes täna teevad, need, said selle maa, nad said nende loomade järglased, nad on teinud selle aluse ja vundamendi. Ka tootmishooned, kindlasti ka need masinad, mis järele jääb ja need nendega töötavad teised edasi, kes täna töötavad. Need on loodud väärtused."

"Pealtnägija" tabelis on suur hulk neid, kelle farmi mahud on samas suurusjärgus nagu varem ja veel enam neid, kes võiksid saada isegi rohkem toetust, sest loomi on juurde tulnud, aga reeglid ei luba.

Süsteem ei puuduta ainult loomapidamist. Kokku makstakse top-up-i seitsmel tegevusalal ja ainult kahes valdkonnas võetakse arvesse reaalne hetkeseis. Näiteks maaharimise puhul kehtib tänini nimekiri, mis löödi lukku aastal 2008. Ka maaeluministeerium ise möönab, et kuni 20 protsenti üleminekutoetustest makstakse tegevuste eest, mida tegelikult ei toimu. Kui mullu oli kogu toetus 15 miljonit ja tänavu 10, siis teeb see vastavalt kolm ja kaks miljonit eurot.

"Taimekasvatuse osas asi ei ole võib-olla nii ebaõiglane, aga loomakasvatuse puhul küll, et kui sul on kunagi loomad olnud ja sa oled oma tegevuse lõpetanud, siis iseenesest läbi PRIA taotledes pindala toetus, on sul võimalik saada kõik loomadega seotud ajalooliste õiguse toetused kätte," nentis maaeluminister Arvo Aller.

Nokk kinni, saba lahti

Varem teleoperaatorina töötanud Indrek Šeiko asutas Raplamaal mahefarmi kaheksa aastat tagasi ega kvalifitseeru üleminekutoetusele. Harjumaal Anijal tegutsev Kaja Piirfeldt võttis talu üle vanematelt, kes oskasid top-up-i õigel ajal küsida, aga vahepeal on uus perenaine karja oluliselt kasvatanud, millelt ta toetust ei saa. Nende jutu mõte on, et selline süsteem annab vanadele tegijatele konkurentsieelise.

Šeiko ütleb, et põllumajandusringkondades nimetatakse enamikku, kes olemasoleva korra eest võitlevad, "vanadeks kolhoosnikuteks, kes on saanud nii palju asju vanast ajast. Nad on harjunud seda raha saama, nad ei taha sellest enam mitte mingi hinna eest loobuda."

Juhan Särgava nimetab seda armukadeduseks. "Ega see on kõik armukadedusest. Ega Stalin ei teadnud ka, kellel siin lehmad olid või ei olnud, ikkagi omad. Ja see fenomen, kurb küll, aga see ilmutab ennast!"

Kuna ranged Euroopa Liidu reeglid ei luba toetuse saajate nimekirja lihtsalt uuendada, siis valitseb omapärane patiseis. Ühelt poolt möönavad otsustajad eesotsas ministeeriumiga, et kuni viiendik toetusest ei ole sihipärane. Teisalt, kui top-up-ist üldse loobuda, kannataks veel suurem hulk.

"Tõepoolest patiseisus, et tahaks nagu sektorile parimat, kuid olemasolevate raamide kontekstis, olemasolevate seaduste kontekstis meil on piiratud mängumaa ja piiratud mängumaa tähendabki seda Euroopa Komisjoni üleminekutoetuse lubamist, mis on paljude jaoks ebaõiglane ja samas on ta ka eelarvele väga koormav," ütles maaeluminister Aller.

Kuna koroona paiskas kõik pea peale, sealhulgas ka põllumeestele lubatava toetuste süsteemi, siis uuel aastal näeb riik farmeritele ette 12-miljonilist kriisiabipaketti, mis ei lähtu enam vanadest andmetest, küll aga on tõenäoline, et kriisi möödudes minnakse tagasi top-up-süsteemi juurde.