Euroopa Liidu kõrge esindaja Josep Borrelli ebaõnnestunud Moskva-visiit on saanud palju kriitikat ja tähelepanu on juhitud ka Vene välisministri Sergei Lavrovi süüdistavale sõnaseadmisele pressikonverentsil.

Jüri Luik on Eesti Päevalehe veergudel andnud viiteid selle kohta, millele pidanuks venelastega läbirääkimistel tähelepanu pöörama. Ma paneksin aga kogu selle loo ajaloolisesse konteksti, nimelt on praeguse Venemaa diplomaatias mitmeid jooni, mis pärit juba Nõukogude Liidu ajast ja võib-olla veel kaugemaltki.

Tuginen aastal 1951 ilmunud kogumikule pealkirjaga "Negotiating with the Russians" elik "Pidades venelastega läbirääkimisi".

Juhised

"Pidades venelastega läbirääkimisi" sisaldab kümmekonda kirjutist kõnelustest nõukogude esindajatega sõja ajal ja vahetult selle järel. Ja mitmed seigad langevad eri mälestustes kokku ning võivad olla ajaloolise järjepidevusena kandunud tänapäeva.

Kõige paremini on erinevad kõnelusteaspektid kokku võetud USA professori ja mitmete kõneluste osalise Philip Mosley kirjutises Nõukogude läbirääkimistehnika teemal.

Professor Mosley soovitab nõukogude, nüüd siis Venemaa delegatsiooniga kõnelusi alustades kõigepealt selgitada, kas ja millised on vastaspoole juhised. Täpsemalt, kas neil on konkreetsed juhised, juhis lihtsalt kõnelusi imiteerida ja aega venitada või hoopis pelgalt propagandapunkti teenida.

Kõik kõnelusi meenutanud diplomaadid toonitasid üksmeelselt, et Moskva esindajad on üldreeglina väga jäigad ning neil ei ole õigust mingit paindlikkust üles näidata. Kui kellelgi ongi mingi õigus midagi omalt poolt juurde öelda, siis sõltub see ütleja kohast niinimetatud diplomaatilises toiduahelas. Välisministril on üldiselt laiem ja üldisem mandaat kui readiplomaatidel.

Kui nüüd Borrelli kaasuse juurde tulla, siis meenutagem, et Vene pool andis talle kõneluste alguses üle videomaterjali rahutuste mahasurumisest USA-s ja Hollandis väitega, et tegelikult on just Lääs see koht, kus inimõigusi rikutakse.

See trikk on Vene delegatsioonidel olnud läbi aegade. Moskval on piisavalt tööjõudu, et erinevaid asju välja otsida või välja mõtelda. Varasematel aastatel kasutati Lääneriikide kohalikest lehekestest välja otsitud tsitaate, mida serveeriti kui tõendeid Lääne imperialistlikest ja agressiivsetest kavadest.

Näiteks omaaegsel Nõukogude riiklikul süüdistajal, hiljem välisministril Andrei Võšinskil olnud komme tsiteerida mingit vähetuntud väljaannet ja siis teatada, et see on tõend Lääne vaenulikkusest.

Lääne delegatsioonidel ei olnud taolistest kohalikest tsitaatidest harilikult aimugi ning seega ei saanud nad neid käigu pealt ka ümber lükata. Moskvas nähakse tänini läbirääkimisi kui sõda teiste vahenditega.

Süüdistamine ja solvamine

Üks tees, mis siiani pädeb, on ka Moskva esindajate veendumus, et enamik Lääneriike, eriti väikesed ja keskmise suurusega, ei mõtle midagi ise välja ning järgivad ainult ameeriklaste poolt ette kirjutatut. Seda näikse kohati arvavad ka mõned tegelased meil Eestis, asendades küll harilikult Washingtoni oblastikomitee Brüsseli omaga.

Õigus õiendada ja solvata, see on harilikult pisut kõrgema tasemega diplomaatide pärusmaa, kes lähtuvad näiteks üldisest juhisest, et "näidake neile, kus vähid talvituvad" või muud sellist.

Lavrov nimetas Euroopa Liitu rõhutatult "ebausaldusväärseks", mis tema puhul on võib-olla et isegi pehme lähenemine. Kuulu järgi olevat ta 2008. aastal käratanud briti tollasele välisministrile David Milibandile, et "Kes kurat te olete, et tulete mulle siin loengut pidama". Sõna "kurat" on antud juhul viisakam tõlge ingliskeelsest f-sõnast.

Kuid sama on ajaloos toimunud korduvalt. Näiteks olla briti välisminister Anthony Eden alustanud kohtumist Vjatšeslav Molotoviga viisaka avanguga: "Võib-olla ma eksin, kuid…" ja jätkata ta ei saanud, sest Molotov käratas "Eksite jah!".

Sõjajärgsetel läbirääkimistel Austria sisemiste piiride üle süüdistas tollane Moskva läbirääkija ameeriklasi otseselt fašismi propageerimises… niipalju siis endiste liitlaste suhetest sõja lõppedes. Kuigi näidete varal olid sarnased probleemid sovjeetidega juba sõjaaegsetel kõnelustel ja isegi läbirääkimistel lendliisi, elik Lääne abi teemal, suutsid sovjeedid lääneliitlasi sõimata.

Selline süüdistamise ja solvamise praktika on praeguseni kasutusel. Kui olin saadik Poolas, siis minuga umbes samal ajal saabus sinna ka Vene uus suursaadik. Muide, omavahelistes vestlustes päris normaalne inimene.

Kui olin lahkumas, siis küsisin temalt ühel vastuvõtul, et kas ka temal lahkumine ees. Ta vastas, et ei, kuna suhted Varssavi ja Moskva vahel on halvad. Ta ütles end olevat "halva ilma saadiku", elik kui suhted paranevad, siis alles viiakse ta mujale. Ja muide, Poola meediat aeg-ajalt jälgides näen, et ta on siiani Varssavis.

See diplomaat oli tõeline halva ilma tegelane, kes suutis poolakaid regulaarselt välja vihastada, seda isegi pisiasjades.

Teatavasti on Varssavi vanalinn nullist taas üles ehitatud ja seda valdavalt elanike vahenditega. Projekti juhtinud arhitekti poeg tutvustas dipkorpusele taastamise ajaloost tehtud dokfilmi ja esitluse lõpus pakkus võimaluse küsimusteks. Vene saadik tõusis ja käratas, et poolakad ei ole tegelikult midagi ise ehitanud, sest nad pole selleks võimelised, et kõik, mis neil on, on tegelikult Nõukogude Liidu ehitatud. Ja selle peale lahkus ta saalist.

Elik kui ajaloolist ja ka praegust tausta vaadata, siis koheldi Borrelli Moskvas peaaegu et siidikinnastes.

Viited lugemishuvilistele

• "Negotiating With the Russians" Raymond Dennnet; Joseph E. Johnson (ed) – World Peace Foundation, 1951.