Valner Valme: Kuldne Mask 2020
Maskivastased, kes seisavad "nagu laulva revolutsiooni" ajal "rahva vabaduse eest", ei kanna maske, aga kannavad silmaklappe. Maskid ei ole tõesti uus normaalsus, vaid uus ebanormaalsus, kuid tuleb loota, et see vajadus kaob neidsamu maske ette pannes, leiab Valner Valme Vikerraadio päevakommentaaris.
Viimasel ajal on äärmiselt raske maskidest mööda vaadata. Sügise hakul numbrid justkui näitasid, et meie maal pole hullu, maskikandmise kohustus tundus selge liialdus ja sellesuunalisi soovitusi ei võtnud inimesed enamasti tõsiselt, mina kaks korda (reis, köha) negatiivselt testituna nende hulgas, arvates, et ise ma haige pole ja teisi ei karda.
Nüüd tunduvad praegused meeleavaldused meil ja mujal maskide kandmise vastu rusikatega vehkimisena pärast kaklust. Kui lahing on läbi, siis võiks ju väärikalt kaotada ja kanda maske. Kas see aitab sõda võita, ega ei tea ju. Spetsialistid annavad vastakaid signaale. Aga ilmselt isegi tähtsam on, et maskidel on sümboolne väärtus, näidates solidaarsust.
Viirus on osutunud targemaks kui sellealased optimistid või targemad inimesed ehk viroloogid ja muud spetsid. Tegelikult väljendab kogu pidevalt paisatav info vaid seda, et me ei tea mitte midagi ja teadlased ka ei tea veel paljutki. Teadmatus on õudsem õudsest teadmisest, seda me teame juba headest õudusfilmidest. Kelle keres peitub parasjagu Alien?
Infolaviini ja teadmatuse telgedel on meedia teinud koroonast klikimasina ja aasta peakangelase. Me ei tajunud nii teravalt sada aastat tagasi hispaania grippi ega seagrippi kümme aastat tagasi, mil haigestuti, surdi ja ülejäänud rääkisid muudest asjadest. Teadlased ütlevad, et praegu ongi teine olukord, nagu Monty Python ütles pool sajandit tagasi enne järgmist naljaklippi, et järgmisena näete midagi täiesti erinevat.
Kuni maskist midagi paremat taskust võtta pole, ei näita maskita bussi või poodi astumine julgust, vaid lugupidamatust teiste vastu. Loomulikult tekitavad igasugu nõuded osas inimestes protesti ja ma olen ise üks protestimeelne eksnooruk, aga Don Quijoteks ka ei taha muutuda, kes tuuleveskite vastu võitleb.
Mulle näiteks kohutavalt meeldib, et hääl kõlaritest linnatranspordis ja poes leebelt tänab, et kannan maski, mitte ei käratata meile enam peale, et istu, kurat, kodus, ega süüdistata kaudses mõrvas, nagu tegid mitmed kampaaniad kevadel.
Omavalitsused, reklaamibürood ja muud üksused, mis olid kevadel ilmselt ise šokis, on aga õppinud ja kuidagi oleme kõik nendes uutes tingimustes inimlikumaks muutunud, sest tajume: ümbritsevate närvid hakkavad lõputust hädaolukorrast ja isolatsioonist ja eelkõige teadmatusest tuleviku ees katkema ja pole vaja neid lühikesi nööre süüdata, laseme üksteisel olla ja selle olemise hulka kuuluvad praegu maskid, isegi kui neil on ainult semiootiline väärtus.
Seega, maskivastased, kes seisavad "nagu laulva revolutsiooni" ajal "rahva vabaduse eest" ei kanna maske, aga kannavad silmaklappe. Maskid ei ole tõesti uus normaalsus, vaid uus ebanormaalsus, aga tuleb loota, et see vajadus kaob neidsamu maske ette pannes.
Siinkandis on olnud ja on ikka veel küllaltki leebed piiirangud, kuid need ei ole proportsioonis. Kui kärgatab kaubanduse must reede, aga lapsed on suunatud koduõppele, siis on väärtushinnangud räigelt viltu. Kes siis ettevõtjaid nälga tahaks suretada, aga seejuures peaks tulevikuks harima tarku inimesi, kes oskavad sellest ja järgmistest viirustest jagu saada ja pandeemiate aegu käituda.
Vaimne tervis on füüsilisega sama tähtis ja kui murdub vaim, murdub liha järele. Lahe, kui säiliks huumorimeel ja absurditaju, isegi, kui naeratust pole maski tagant näha. Aga mask pole see, mille vastu olla. Viirus on see, mille vastu olla.
Müürid Tallinna Vabaduse väljaku lähedal on näinud kolme katku ja enamgi veel. Selles ajas ja ruumis meelt avaldada on nagu piisk merre, aga piisk suust võib olla terve ookean.
Nüüd, mil see nõme maailm on käest libisemas, tundub ta eriti ilus paik, nii et mis siin ikka räusata, mask ette ja punuma!
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel