Urmas Nõmmik: abielureferendum on oht kirikutele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Nõmmik
Urmas Nõmmik Autor/allikas: Fred-Erik Kerner

Abielureferendum on juba ette läbi kukkunud, sest sellest sünnib palju tüli ja segadust. Iseäranis peaksid selles olukorras järele mõtlema kirikud ja nende esindajad, sest terendab oht, et niigi poliitiliselt laetud referendum saab juurde usulis-poliitilise värvi, kirjutab Urmas Nõmmik.

Kirikud ja nende esindajad peavad selgitama, miks nad teatud seisukohti kuulutavad. Kristlikust traditsioonist ja kristlikest väärtustest on palju räägitud, aga sellest, millele need tuginevad, on juttu tehtud vähe.

Erinevalt aktiivsetest kirikuskäijatest ei tea kirikuvõõras suure meedia tarbija, kuidas on kristlikud seisukohad tekkinud või tuletatud. Seda teadmatust võib nimetada religioosseks kirjaoskamatuseks, mida on probleemina näinud nii Eesti Kirikute Nõukogu kui ka korduvalt rõhutanud EELK peapiiskop. Aga seda võib nimetada ka kirikute kuulutus- ja haridustöö puudujäägiks.

Kui vaadata tagasi avalikule meediaruumile, jääb mulje, et Eesti inimene võiks mõnest Moosese seaduse neljandajärgulisest käsust või keelust teada õige palju, aga ei ole elus kordagi kuulnud sõna "evangeelium".

Piibel tundub sisaldavat vaid paari sugueluga seotud kirjakohta. Aga tegelikult on sada muud asja, mis kujundavad või tahavad kujundada kristlase igapäevaelu. Selle kese on kahtlemata evangeelium, lunastuse ja armastuse rõõmusõnum. Teadmise puudujääk on karjuv tõsiasi, mis peaks panema kirikuid ja nende liikmeid peeglisse vaatama. Kas kristlase esmane ülesanne kuulutada evangeeliumi on tõesti täidetud?

Kristliku igapäevaelu kese on ligimesearmastus, millele ammutatakse tuge Piiblist. Pühakirja lugemine ja ettelugemine ning selle üle kogudustes arutlemine on sealjuures sügavalt enesekriitiline ettevõtmine. Iga kohtumine teise inimesega on uus ja eriline, üliharva tuleb ette standardolukordi, mille kohta oleks Piiblis mingi konkreetne juhtnöör.

Kristlasel ei saa kunagi jääda endaga täiesti rahule ja tunnistada, et kõik on tehtud õigesti. Sellepärast vajab kristlane lunastust, evangeeliumi, mis annab jõudu üha uutele kohtumistele teisega vastu minna.

Sellises valguses on raske rääkida niisama lihtsalt kristlikust traditsioonist või kristlikest väärtustest. Lihtsam on rääkida traditsiooni ja väärtushinnangute muutumisest. Seda tõestab ajalugu, mille sees on paraadnäiteks kahtlemata see, et Piibliga salliti aastasadu orjandust, kuid viimaks mõisteti, et ligimese alandamine ei sobi kuidagi ligimesearmastuse põhimõttega.

Praegu on toimunud või toimub maailmas teoloogiline ja tõlgenduslik muutus samasooliste suhtes. See muutus tuleneb enesekriitilisest piiblilugemisest. Kõik on Jumala loodud ning kõigil loodutel on kohustus suhtuda teise loodusse samamoodi. Sellist peavoolu piiblitõlgendamise muutust ei tohi pisendada jutuga poliitilisest ja ilmalikust survest. Selle muutuse iva on evangeeliumi kuulutuses endas kogu aeg olemas olnud.

Jällegi liialdades, aga siiski väidan, et Eesti kirikutes jääb sellisest enesekriitilisest tööst puudu. Tunnistan oma vähest panust minagi. Luteri kiriku näitel ütlen, et luterlastel on viimane aeg tuletada iseendale meelde Martin Lutheri kahe riigi või valdkonna õpetust, mille kohaselt abielu kuulub üheselt maisesse sfääri, mitte vaimulikku.

Meelde peaks tuletama ka seda, et igal luterlasel on kohustus hinnata oma arusaamu Piiblist evangeeliumi valguses üha uuesti. Või lõpuks ka seda, et kõikide usklike üleüldise preesterluse põhimõte paneb vastutuse igale kristlasele ning lubab ja isegi kohustab võtma kriitiliselt sõna seal, kus tundub midagi puudu olevat, olgu see või kõrgemal vaimulikul.

Kui sellist enesekriitilist arutelu oleks kiriku sees piisavalt, siis kiirguks see kahtlemata ka kirikust välja. Avalikkus võidaks sellest palju, sest tasapisi tekiks ehk arusaam, milline jõud ajendab kristlasi sisemiselt. Ei saa salata, et vähemalt luterliku kiriku näitel tähendaks see varem või hiljem nii sisemist kui ka avalikku muutumist või vähemalt mitmekesistumist. Eelneva hulka kuulub kindlasti ka samasooliste kooselu või abielu küsimus.

Abielureferendumiga on seotud see kõik aga järgnevalt. Kirikud ja kirikute liikmed, iseäranis aga kõrgemad esindajad, peavad oma seisukohti laiemale avalikkusele arusaadavas keeles põhjendama ja selgitama. Pretensioonitu viitamine kristlikele traditsioonidele ja väärtustele jääb tühjaks sõnakõlksuks, kui seda sisuga ei täideta.

Kui aga põhjendada ja selgitada, siis peab kirikute endi sees olema piisavalt tugevat toetuspinda. See saab sündida vaid siis, kui võimalikult palju kirikulisi on kaasatud aruteludesse ning aruteludes omakorda tõlgendatakse Piiblit enesekriitiliselt. Olemuslikult oluline on selline teguviis vähemalt luterlikus kirikus.

Aga praegusi, nõrgalt põhjendatud ja mõnikord teoloogiliselt kaheldavaid teese avalikkuse ette tuues tõmbavad kirikute esindajad kirikutele endale häda kaela. Kui nende seisukohtadega sekkutakse veel poliitikasse, on tagasilöök iseäranis suur.

Üks näide on kasvõi seegi, et praegu ei räägita peaaegu enam samasooliste kooselust või "rakendusaktidest", vaid samasooliste abielust. Selles, et avalik diskussioon on sedavõrd teravnenud, on oma roll ka kirikutel ja nende liikmetel, vähemalt luteri kiriku esindajatel küll.

Kokkuvõttes: kirikutele kui institutsioonidele on kasuks, kui abielureferendum ei toimu. Referendum tuleks nii või teisiti poliitiline, rohkem mõne partei poolt või vastu, mitte aga abielu teemal. Kirikutele on lausa ohtlik see, kui abielureferendumist kujuneb usulis-poliitiline hääletus kirikute poolt või vastu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: