Imre Sooääre minek riigikogusse suurendab kahtlemata abielureferendumi ärajäämise lootust ja see on mu meelest iseenesest hea. Siit lähtuvalt võiks ju jääda lootma, et äkki jääbki ära.

See saavutus tähendaks siiski vaid probleemipuntra poolikut lahtiarutamist ja mitmesuguste ebameeldivate kahtluste püsimajäämist. Mina tahan aga kirjutada mitte meediat loomupäraselt huvitavast vastasseisust, vaid hoopis selle vältimisest.

Kas abielusõjast pole enam mingit pääsu?

Niisiis. Fanfaarid puhuvad jäljest valjemini. On käivitunud üle-Eestiline täiemahuline võidurelvastumise kampaania ja meid kõiki kutsutakse kevadel lahkelt kodusõtta. Abielusõtta. Kompromissitusse tapatalgusse. Et vend sõja lõpuks mitte lihtsalt ei tunneks enam venda, vaid et venda ei oleks enam olemaski. Sest siin ei saa väidetavalt olla mingit halastust. Ainult täielik võit. Küsimuse lõplik lahendamine, kui parafraseerida teadagi keda.

Ja seda kõike kummagi vaenuväe jaoks ainuomase ning ainuvõimaliku tõe huvides. Sõltumata sellest, kas koroonarindel on kevadeks lahingud juba lõppenud või mitte. Ega's üks sõda ometi teist segada tohi.Varemgi ju parimad pojad paralleelselt mitmel rindel madistanud.

Kas sellest abielusõjast tõesti pole enam mingit pääsu? Kas vaenupooltel on ikka piisavalt ettekujutust (või meil jõudu koguva uusima poliitretoorika kohaselt - pikka plaani) sõja kõigist võimalikest kaugematest tagajärgedest, juhtumisi negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise tegelikest võimalustest ja selleks vajalikest ressurssidest? Või tõesti saab ja tohib seegi võitlus olla vaid üks tavaline häältekogumisvõte?

EKRE abielualane sõjakus on väldanud juba pikka aega ja eks selles ole ka omajagu mõistetavat solvumist ning kättemaksuhimu seoses kooseluseaduse ka minu hinnangul mitte just kõige ausamal moel jõustamisega riigikohtu abil.

Ilmselt peabki põhiseaduslikkus järelevalve teatud piirjuhtudel riigi poliitikasse aktivistlikult sekkuma. Aga ma ei ole kindel, kas kõnealune oli ikka "see juhtum".

Igal juhul suudan mina küll igasuguste raskusteta lugeda riigikogu omaaegsest stenogrammist välja väga selge sõnumi, et kooseluseadus jõustub ilma igasuguste eranduite ja muu agata üksnes koos rakendusaktidega.

Teisalt aga olgem ausad: ega sellele ju ka lihtne vastata pole, et kui kaua siis peab ühiskond taluma poliitikute otsustamatuse patiseisu mingis tõepoolest olulises ja pakilist lahendamist vajavas küsimuses.

Kui nüüd asja sisule lähemale minna, siis on ju samasooliste kooselust nüüdseks lihtsalt saanud nii igapäevane nähtus, et see ei tohiks küll enam ka ühelegi ekrelasele märkamatuks jääda. Kui just mitte keelduda jonnakalt silmade avamisest.

Selle lihtsa ja ilmselge fakti enesele tunnistamisel ei ole ju nn homopropaganda kui täiesti iseseisva teemaga absoluutselt mingit puutumust. Enda meelest üsna vaba inimesena suudan ma igati mõista vaenulikkust ja ehk vihagi homopropaganda nagu ka mistahes muu otsustusvabadust tappa püüdva reklaami suhtes. Aga ma tõesti lihtsalt ei suuda mõista vaenulikkust, saati siis viha, meie igapäevase tegelikkuse osiseks oleva samasooliste kooselu suhtes.

Mind tõepoolest ei puuduta absoluutselt see, kui ka samasoolised inimesed tahavad teineteist armastavalt koos ühe katuse all elada. Minu meelest ei olegi sellist tegelikku elu peegeldavat seisukohta vaja kuidagi eraldi argumenteerida. Aga kui just ilmtingimata nõutakse, siis ei ole ju ühes vähegi demokraatlikus ühiskonnas ei praegu ega pikemas perspektiivis absoluutselt mingisuguseid võimalusi kõnealuse tegelikkuse kaotamiseks.

Heal meelel küsiks ekrelastelt, et kas tõesti nende üldkogul võidaks hääletada näiteks samasooliste paaride kriminaalkorras karistamise või nende sundkorras raviasutusse suunamise poolt. Isegi kui see tõepoolest võimalik oleks, siis, jah – pean paraku siin ja praegu tuginema vaid enda veendumusele – meie ühiskonnas tervikuna (sealhulgas ka seadusandlikul tasemel) jääks see vaid kaduvväikeseks marginaalseks seisukohaks.

Kui eelkirjeldatud tegelikkust kas avalikult tunnistada või ka üksnes vaikimisi möönda, siis ei saa ju kuidagi eitada vajadust püüda ka samasooliste kooselus tekkida võivaid õiguslikku laadi probleeme ette näha ning neile ka mõistlikke õigusloomelisi lahendusi pakkuda.

Püüdkem ratsionaalsete argumentide juurde jääda

Minule on viimaste kuudel olnud kuidagi eriti ärevaks tegevad hoopis uute sõjatehaste rajamisel suunatud sammud kohtades, kus vastaspoole kuulamisest keeldumist ja ühiskonna lõhestatuse kompromissitut suurendamiskirge poleks mõne aja eest veel osanud oodata. Nagu näiteks Tarmo Jüristo (SALK) või siis roheliste ja Eesti 200 uusimad aktsioonid eesmärgiga just nimelt seadustada ja võib-olla ka suisa põhiseadustada ka samasooliste isikute abielu.

Tõsi on muidugi see, et mingi väga ärapainutatud oksa või traadijupi sirgeks ajamiseks tulebki seda lihtsalt vastupidises suunas liigse tugevusega painutada. Aga paraku ma tajungi ühiskonnas võrdlemisi laia kandepinnaga tahet (või pigem kihku) mitte tegelikkust adekvaatselt peegeldava olukorra kindlustamise suunas, vaid just nimelt ja ilmtingimata ka samasooliste abielu legaliseerimise suunas.

Ma tõesti ei näe selliseks abielu mõiste mahu avardamiseks mitte ühtegi piisavalt ratsionaalset põhjendust. Piisavaks argumendiks ei saa ega tohi ometi ühele end siiski sõltumatuks pidavale riigile olla see, et "aga nii on seda tehtud mitmes teises riigis." Sest vähemalt sama paljudes, et mitte öelda palju rohkemates riikides ju ei ole probleemi nii lahendatud.

Samavõrd väheveenvad on ka väited, nagu peaksid need euroopalikud, tänapäevased, demokraatlikud või mistahes muu sarnase epiteediga tähistatavad väärtused ilmtingimata nõudma samasooliste kooselule just nimelt ja ainult abielu vormi.

Ka ei ole ma kuulnud ühtegi vähegi veenvat ja ratsionaalset argumenti selle kasuks, et samasooliste kooselu vaenavast ajaloost (ehk siis kapist) välja astujad peaks (valgusest pimestatuna) ilmtingimata abielu sahtlisse maanduma.

Möönan siiski, et teatud emotsionaalsed ja ebaõiglase mineviku eest kättemaksulised argumendid võivad alateadvuslikult täiesti olemas olla. Aga püüdkem alateadvust leebelt tõrjuda ja ratsionaalsete argumentide juurde jääda.

Mihkel Mutil võib talle loomuomases mõnus-kergelt iroonilises skeptitsismis isegi ju õigus olla, et traditsioonilisel abielul on üldse vaid kaks perspektiivi: saada retroks nagu vinüülid või nišitooteks nagu ökomajad.

Usutavasti ongi Eestis vabaabielusid vaata et rohkem kui seaduslikke abielusid. Muidugi ei tähenda ka seaduslik abielu enam surmani kestvat murdumatut liitu, vaid sageli pigem lihtsalt abielulahutusega lõppeva ühe kooselu alguspunkti.

Muidugi ei kasva meie lapsed mitte üksnes üliturvalises abielulises paradiisis, vaid peavad piirduma hoopis üksiemade- või isade ennastsalgava hoolitsusega. Kuid see kõik on ju sellegipoolest meie keskse küsimuse suhtes vaid marginaalia.

Ma ei suuda jälgitavaks pidada mõttekäiku, et miks kõik nimetatud inimelu igikestvad argimured peaks tingima abielu senise mõiste ümberdefineerimist. Sest, korraks Mihkel Muti juurde tagasi pöördudes: minu teada ei ole keegi tungivalt nõudnud ka CD-plaatide vinüülidena defineerimist, kuigi mõlemad on ju põhimõtteliselt liikunud kaduviku teele.

Võrdsed õigused lapsi saada

Kui jätkata samasooliste abielu vastase õigusliku argumenteerimisega, siis peaks olema üsna selge, et ka samasooliste abielu võimalikkus peab ju õiguslikult lõppkokkuvõttes tähendama abielu mõlema variandi paigutumist põhiseaduse (PS) § 12 (võrdsuspõhiõiguse) kaitsealasse.

Minu senise arusaama kohaselt toetavadki samasooliste abielu pooldajad just sellist arusaama ja peavadki toetama (sest vastasel juhul tuleks eraldi põhjendada, et miks tuleb ka erisooliste abielust erinevat nähtust abieluks nimetada ning milline on siis senisele abielule lihtsalt uue soomõiste loomise sügavam mõte).

Loogiliselt jätkates peab nii eri- kui ka samasooliste abielu paiknemine PS § 12 kaitsealas tähendama abielu mõlemale all-liigile absoluutselt võrdsel määral nii kõiki praegu aktuaalselt abieluga seonduvaid kui ka neist tulenevaid teisi põhiõigusi (ja lihtõigusigi).

Vähe sellest, mõlemale abielu all-liigile tuleks tulevikus ju täpselt võrdsel määral jagada (ja riigi poolt PS § 14 alusel ka reaalselt tagada) ka eranditult kõiki mõeldavaid PS §-st 10 lähtuvalt tuletatavaid uusi, ütleme siis tulevikulisi abieluteemalisi põhiõigusi.

Ei tahaks olla ähvardaja, aga arvan küll, et me ilmselt ei pruugi ettegi kujutada, milliste uute abieluliste õigusteni võidakse biomeditsiini tormilise arengu tulemina inimeste ja riigi dialoogis jõuda.

Ja kuidas küll teisiti, kui et lisaks kõigele muule peab abielu mõlema all-liigi absoluutne võrdsus PS § 12 mõttes ning koostoimes PS §-s 27 (eriti aga selle paragrahvi kahes esimeses lõikes sätestatu mõttega) tähendama ühiskonna absoluutselt võrdseid lootusi-ootusi abielu mõlemale all-liigile ka rahva säilimise (või koledamalt: taastootmise) suhtes.

Sellest omakorda loogiliselt tulenevalt peavad ju n-ö välja kasvama ka mõlemat liiki abielus olijate, nii erisooliste kui ka samasooliste paaride absoluutselt võrdsed õigused lapsi saada ja mis eriti oluline – ka PS paragrahvist 14 lähtuv riigivõimu harude ning kohaliku omavalitsuse vankumatu ning kõrvalekaldumatu kohustus ka tagada reaalselt lastesaamise õigus mõlemat liiki abielus olijatele.

Ma tõesti ei kujuta ette, et kuidas riigikogu, valitsus, kohtuvõim ja kohalik omavalitsus isegi kõige sõbralikum koostöös samasoolistele paaridele lastesaamise õiguse reaalse tagamisega hakkama saaksid. Sest pangem tähele – mistahes kõrvalist abi selles kontekstis samasoolistele paaridele osutada ei või, siis ei oleks ju enam kahe abieluliigi võrdsust PS § 12 mõttes.

Selles kontekstis ei puutu asjasse see kurb tõsiasi, et ka mõned erisoolised paarid lihtsalt ei saa bioloogiliselt loomulikul teel lapsi.

Vahekokkuvõttena nentigem, et muidugi ei ole praeguste arusaamade-hoiakute tõttu õige ega ka mitte võimalik taandada abielu eranditult vaid lastesaamise institutsiooniks. Aga sellegipoolest ei saa bioloogiliselt loomulikul teel lastesaamise võimalus erisooliste abielu olulise tunnusena kuidagi võimaldada erisooliste ja samasooliste abielude võrdsustamist (vt ka: "Jüri Ilvest: avameelselt abielust") .

Järelikult, väidan ma, ei ole ju võimalik ega ka mitte vajalik laiendada abielu mõistet samasoolistele koos elavatele inimestele.

Niisiis, armsad kaasmaalastest abielusõja vaenupooled, matkem maha sõjakirves! Valdav enamus eestimaalasi ei soovi tegelikult kummagi poole lõplikku võitu, vaid hoopis inimlikku ja kuldset keskteed.

Kordan meelsasti varasema rahusobitaja Urmas Viilma ettepanekut: jätkem abielu mõiste endiselt vaid erisooliste isikute kooselu tähistajaks, kuid astugem samas ka vajalikud sammud samasooliste kooselu õiguslikuks optimeerimiseks.

Olen veendunud, et just selline ettepanek võimaliku referendumiküsimusena saaks Eestis elanikkonna vähemalt 80-protsendilise toetuse. Vandenõuteooria tekke vältimiseks aga ütlen, et toetan Viilma ettepanekut kirikukauge inimesena põhjusel, et see lihtsalt on võimalikult maksimaalselt tegelikkust arvestav ja seega ju mõistlik.

Saan hästi aru, et suured laevad ei suuda liiga kiiresti suunda muuta. Ja kui ei teata, kuidas küll teistmoodi alustada, siis saage näiteks esimesel juba parajalt jahutaval talvisel pühapäeval kas Paides või muul neutraalsel pinnal konstruktiivsete lahenduste otsimiseks kokku.

Kui ka sel ajal on ikka veel vaja, siis mõistetavalt meditsiinilises mõttes maskid ees, aga maski taga siiski võimalikult ausameelsena ja vastaspoolt respekteerivana, valmis kohe esimesel võimalusel ja vajadusel vabandusteks ning ka andeksandmisteks. Nii, nagu te ju pagana päralt kõik rohkem või vähem kritlastena ka oma lastele õpetate.

Kuna meil ju kahjuks läks selle kooseluseadusega nagunii mitmes mõttes väga kehvasti, siis ehk oleks tõesti õige kui lepitus vormistataks hoopis perekonnaseaduse põhjalike muudatustega, inkorporeerides sellesse ka samasooliste kooselu põhjalikult läbimõeldud regulatsiooni.

Sellise rahulepingu lõplik vormistamine ei pruugi olla kerge ülesanne, aga kevadeks, varem plaanitud sõja alguspäevaks peaks valmis jõudma küll.