Uno Lõhmus: rahvaküsitluse küsimuste kaitseks
Enne kui defineerida abielu mõistet, tuleks määratleda selle ürituse vorm. On see nüüd rahvahääletus või rahvaküsitlus. Ilmselt oleks kõige mõistlikum kõigepealt rahvalt küsida, kas nad soovivad rahvahääletust või rahvaküsitlust, kirjutab Uno Lõhmus.
Mina ei kuulu nende hulka, kes peavad rahvaküsitluseks/referendumiks pakutud küsimusi: "Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?" või "Kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?" ebaõnnestunuks või lausa põhiseadusevastaseks.
Mõlemad küsimused võiksid kõiki osapooli rahuldada. Selgitan.
Esiteks on nüüdseks selgeks saanud, et koalitsioonilepingus kirja pandud eesmärk: täiendada põhiseadust sättega, mis defineerib abielu mehe ja naise vahelise liiduna, ei ole realiseeritav. Hääli jääb riigikogus napiks. Kuid karavan liigub ja peatada ei luba seda enam koalitsioonipartnerite au ja väärikus. Koalitsiooni kooselu on olulisem kui samasooliste abielu.
Teiseks loob küsitlus uudse rahva kaasamise vormi – üldrahvaliku viktoriini. Meie, aga eelkõige need, kellel senini pole olnud perekonnaõigusega pistmist, peame süvenema perekonnaseadusse, et saada teada, kuidas meie seadusandjad on abielu määratlenud. Tutvumine seadusega avardab meie teadmisi õigusest. Igatahes läheks siis need paar miljonit õiguskasvatuse hüvanguks.
Kolmandaks on sellise viktoriini korraldamine õiguslikult täiesti kahjutu tegevus. Milline ka poleks "jah" ja "ei" vastanute vahekord, ei loo tulemus õiguslikke tagajärgi ühelegi huvigrupile ega riigiorganile. Kõik võiksid olla rahul.
Üks murekoht siiski on. Enne kui defineerida abielu mõistet, tuleks määratleda selle ürituse vorm. On see nüüd rahvahääletus või rahvaküsitlus. Ilmselt oleks kõige mõistlikum kõigepealt rahvalt küsida, kas nad soovivad rahvahääletust või rahvaküsitlust.
Mõtlesin oma kirjatöö siinkohal lõpetada, kuid siis jäi pilk peatuma ühe tuntud ajaloolase ja publitsisti kirjatööl. Ta on lugenud inimõiguste ülddeklaratsiooni ning teab, et "deklaratsiooni koostajail (nagu ka Eesti põhiseaduse autoreil) ei tulnud mõttessegi, et keegi võiks kunagi nõuda midagi nii absurdset nagu "abieluvõrdsus"."
Autor mõistab et, 1948. aastal valitses terve mõistus, nagu ka veel kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, mil kodanikud ja ka kohtunikud alternatiivse seksuaalsuse ja soolise identiteedi kirjeldamiseks kasutasid sõnu "kuritegu", "patoloogia" ja "kõrvalekalle".
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel