Harri Tiido: Karaganovi uutest doktriinidest Venemaal
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Sergei Karaganovi mõttevälgatused. Karaganov väidab, et Venemaad ja venelasi ei ole kunagi armastatud, sest nad on suured ja tugevad, märgib Tiido.
"Ma olen ärimees, kes müüb teatud toodet, nii Läänes kui ka kodus,"ütles mulle kord Trilateraalse komisjoni kohtumise ajal toimunud vastuvõtul usalduslikult Sergei Karaganov, kes neil kokkusaamistel tihti kutsutud külalisena osales.
"Mul on vaja teatud teravust Lääne tarbeks, kuid ka mõistmist, mis on Kremlile kasulik," jätkas ta, hoides kõikumise vältimiseks kramplikult kinni veiniklaasi jalast. Ja ühtlasi selgitas ta mulle lühidalt ka niinimetatud "Karaganovi doktriini" tekkeloo.
Nimelt olevat tal palutud esitada mõned võimalikud stsenaariumid edasiste arengute kohta, ta oli pakkunud neid umbes viis, kuid üks neist lekkis meediasse. Ja siis olevat talle suure teene osutanud Lennart Meri, kes nimetas loetu Karaganovi doktriiniks, mille eest Karaganov lubas Lennartile tolle ametist lahkumise järel saata tänutäheks kasti šampust. Minu teada haihtus see lubadus siiski ilmselt juba järgmiseks hommikuks koos veiniaurudega.
Igal juhul aitas "doktriin" Karaganovil saada kutseid rahvusvahelistele üritustele ja tema tegevus "toote" ehk iseenda turustamisel läks kiirelt ülesmäge. Sellest ajast peale võib tema arvamusi jätkuvalt kohata meedias, eriti Vene omas, sest nüüd on ta Venemaa kõrgema majanduskooli maailmapoliitika teaduskonna dekaan, välis- ja kaitsepoliitika nõukogu presiidiumi auesimees ja ajakirja Venemaa Globaalpoliitikas toimetuse nõukogu esimees.
Tribüüne esinemiseks on tal arvukalt ja ta ei jäta neid kasutamata. Ja ta lähtub endiselt varem öeldud põhimõttest – tuleb olla piisavalt terav köitmaks tähelepanu välismaal ja piisavalt Kremli-meelne, et tajuda sealseid võnkeid ja mitte minna ohtlikusse vastasseisu võimudega.
Kui aga jälgida Karaganovi seisukohtade või väljaütlemiste arengut, siis näivad need muutuvat selgelt impeeriumimeelsemaks, mis ilmselt väljendab võimudepoolset tellimust sellise poliitika järele.
Uued ideed Venemaa välispoliitika jaoks
Tänavu aprillis ilmus kõrgema majanduskooli raport, milles pakuti uusi ideid Venemaa välispoliitika jaoks. Raportis on 92 lehekülge ja selle sisu võib tinglikult kokku võtta teesiga: Venemaa ei saa olla see nii-öelda normaalne riik, mida paljud 1990. aastatel ehk soovisid, Venemaa on suurriik ja sellest seisundist ehk "velikoderžaviest" loobumine tähendaks riigi hukku.
Oktoobri lõpul tuli Karaganov välja uute teesidega, milles hoiatas, et praegune alles algav majanduslangus toob kaasa paljude riikide ja süsteemide lagunemise. Ja Venemaa vastus sellele protsessile peaks Karaganovi sõnul olema ühene – neo-isolatsionism. See tähendab, et tuleb läbi raiuda kõik võimalikud välist haavatavust tähistavad ühendused ja tegeleda oma asjadega, sealhulgas uue ideoloogia vormimisega.
See olekski tema retsept eelolevaks kaheks kuni neljaks aastaks – maksimaalselt eralduda välismaailmast. Muide, ka ajakirja Venemaa Globaalpoliitikas peatoimetaja Fjodor Lukjanov on hiljuti väitnud, et Venemaa peab muutuma varasemast egoistlikumaks.
Mis puutub aga ideoloogiasse, siis olla Venemaal vaja uut, ründavat ideoloogiat. Aitab languses oleva Lääne ees enese tegevuse õigustamisest. Ja aitab naaberriikide abistamisest – no tahtsid Nõukogude Liidu lagunemisel iseseisvust, siis las nüüd maksavad selle otsuse eest.
Karaganov väidab, et Venemaad ja venelasi ei ole kunagi armastatud, sest nad on suured ja tugevad. Praegu on vastumeelsus Venemaa suhtes kasvanud aga selle tõttu, et Moskva on Lääne valitsemisel jalad alt löönud. Euroopa Liiduga näiteks ei ole lähimatel aastatel üldse mõtet rääkida, kuna see on teovõimetu.
Mis puutub aga väärtustesse, siis Lääs on praegu tsivilisatsioonilises kriisis, samal ajal kui Venemaa on hoopis teine, omanäoline tsivilisatsioon. Kuna Venemaa on Karaganovi sõnul siiski osa ka Euroopa tsivilisatsioonist, siis võib vaid väita, et nad on selle elujõulisem osa. Hiljem on ta kasutanud ka terminit, et Venemaa on "tsivilisatsioonide tsivilisatsioon". Teema edasiarendajatele võib vaid soovitada Aleksander Dugini samateemalisi mõttearendusi.
Lisaks on Venemaa ka vabastaja rahvas, praegu annab just Venemaa Malaisiale, Indoneesiale, Indiale ja paljudele teistele võimaluse ise oma teed valida, sest vabastas need Lääne ikke alt. Võitja-rahvana on Venemaa hävitanud kõik hegemoonid – tšingisiidid, Napoleonid, Hitlerid ja praegu tegeletakse USA ülemvõimule lõpu tegemisega.
Inimese olemasolu mõte
Ideoloogia vallast ka Karaganovi mõttevälgatus, et inimese olemasolu mõte seisneb perekonna, ühiskonna, riigi, maailma ja jumala teenimises. Ning kui inimene neid postulaate ei järgi, siis ei ole ta inimene. Seda kohta lugedes tundus mulle, et olen ka meil Eestis midagi sellist kuulnud või lugenud.
Kuid Karaganov jätkas üllitistega ja novembri lõpus ilmus temalt uus kirjutis, mis liigub veelgi ründavama retoorika suunas, pealkirigi ütleb, et "Pealetung ideede sõjas". Üldtees on see, et Venemaa on liigselt kaitseseisundis, ta ei ole tegelikult Läänest maha jäänud ja võrreldes stalinite-hitleritega on praeguste lääneliidrite näol tegemist ikka täielike kääbikutega.
Elik aeg on sisse võtta ründepositsioon. Maailmas olla praegu tekkinud ideoloogiline vaakum seoses kommunismi ja demokraatliku liberalismi nurjumisega. Nüüd ollagi tegemist kahe ideoloogilise suuna võitlusega.
Üks neist on tinglikult "rahvuslased", ehk ka "konservatiivid" ja kokkuvõttes "normaalsed" inimesed. Nende loosungiteks on rahvaste ja riikide suveräänsuse ning rahvusliku identiteedi säilitamine, samuti rahvuslike huvide ja kultuuri kaitsmine. Need normaalsed kujutavad endist inimkonna enamust, mis olla aga olnud "poliitkorrektsuse" pideva domineerimise all.
Teine suund on tinglikult öeldes "transnatsionalistid" ehk liberaalid, kes on hävivas vähemuses. Kuid neil on võimas, kuigi hääbuv seisund maailma majandussüsteemis, mida hakati pärast 1991. aastat levitama kõikjale maailmas. Neil aitab võimul püsida tuumarelva poolt tagatud, pikaajalise rahu tingimustes tekkinud stressipuudus, kuigi stress on läbi ajaloo olnud vältimatu eluliste asjade eest võitlemiseks.
Praeguseks on seetõttu suure osa Lääne inimeste teadvus muutunud. Sarnane olukord olevat olnud ka Rooma impeeriumi ja Veneetsia Vabariigi languse eel. Tänapäeva maailmas levitatakse pseudoideoloogiaid, väärtusi ja käitumismudeleid.
Sisuliselt olla tegemist inimese ja inimkonna dehumaniseerimisega. Selle käigus kasvab aga kiirelt globaalse sõja võimalus. Ja siin tuleb taas sisse Venemaa, Karaganovi sõnul kui peamine rahu tarnija maailmas. Venemaa olla ju ka varem vabastanud maailma ja loonud rahvastele võimaluse oma tee valikuks.
Lisaks on Venemaa ka puhta õhu, vee ja muu ökoloogilise netoeksportija, kuid miskipärast ei ole riik võtnud juhtrolli keskkonnapoliitika kujundamisel.
Ja taas kordab Karaganov, et vene rahvas kui võitja rahvas pooldab kõikide rahvaste vabadust võitluses hegemoonia vastu ja nii edasi. Ning et inimene peab järgima oma kõrgeimat eesmärki, oma perekonna, ühiskonna, riigi, maailma ja jumala teenimist.
Eks neid erinevaid teooriad levib Venemaal laialt ja millalgi võtan "Taustajuttudes" kindlasti rääkida ka rašismi, ehk Vene fašimivariandi ja sellele lähedaste liikumiste levikust idanaabri juures.
Karaganov on end üsna osavalt positsioneerinud ja on täiesti võimalik, et tema kaudu mängitakse läbi erinevaid seisukohti või mõjutatakse avalikku arvamust mingis teatud suunas. Seetõttu tasub neid raporteid ja artikleid lugeda, et mõtte liikumisega kursis olla. Nagu ikka suure naabri külje all elaval väikerahval, on meil kasulik ette aimata, millal suur naaber võib rähklema hakata.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
