Sergei Suhhankin: Ukraina okkaline tee NATOsse – võimatu või võimalik? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sergei Suhhankin
Sergei Suhhankin Autor/allikas: Erakogu

Donbassi kujunemine külmutatud konflikti alaks on Ukraina NATO püüdlustele hukatuslik. Sergei Suhhankini algselt Diplomaatias ilmunud artiklis analüüsitakse pealkirjas esitatud küsimust kolmest vaatenurgast: Ukraina, Venemaa ja Euro-Atlandi perspektiivist.

NATO ümmarguse 70. aastapäeva puhul ei ole küllap liiast arutada võimaluse üle, et lähema viie-kümne aasta jooksul liitub organisatsiooniga ka Euroopa suurim riik Ukraina.

See küsimus, nimelt Ukraina võimalik liikmesus, omandas erilise tähtsuse pärast 2014. aastat, mil Euro-Atlandi alliansi ja Venemaa Föderatsiooni poliitilised suhted jooksid täiesti kiiva peamiselt sündmuste tõttu, mis algasid Euromaidaniga Kiievis 2013. aasta lõpul ja millele järgnesid Kremli sammud.

Pilguheit Ukraina-NATO suhetele

Nõukogudejärgsete riikide seas oli Ukraina NATOga sidemete rajamisel üks teerajajaid. 1994. aastal ühines riik rahupartnerlusega, millele 2002. aastal järgnes individuaalne partnerluse tegevusplaan.

Hiljem õnnestus president Leonid Kutšmal oma mitmevektorilise välispoliitikaga (mis tegelikult kujutas endast "geopoliitilisi võbelusi") suisa kaks korda ühe kuu vältel (15. juunist 15. juulini 2004. aastal) muuta Ukraina NATOga ühinemise strateegiat: Ukraina välispoliitika "võtmetähtsusega" eesmärgist sisuliselt eesmärgi tühistamiseni.1

Järgmist ajaloolist teetähist märkis oranž revolutsioon 2004.-2005. aastal. Lisaks positiivse retoorika tugevnemisele nii Kiievis kui ka Brüsselis toonitas see episood Venemaa vankumatut vastuseisu kogu mõttele Kremli "sõjalis-poliitiliste murede" tõttu.2 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumine tõi esile (tänini püsiva) alliansi liikmesriikide seas valitseva terava erimeelsuse selles küsimuses.

Liikmesuse tegevusplaan jäi Ukrainale pakkumata Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hollandi, Luksemburgi, Hispaania, Portugali ja Belgia paindumatu vastuseisu tõttu. Samal ajal kerkisid selgelt esile ka Ukraina toetajad: kolm Balti riiki, Visegrádi grupp (milles võtmeroll kuulub Poolale), Bulgaaria, Rumeenia, Sloveenia, USA ja Kanada.

Kui 2010. aastal tuli võimule Viktor Janukovõtš, külmutas tema "blokiväline staatus" sisuliselt täielikult lähenemise NATOle. See suund muutus omakorda järsult 2014. aasta järel radikaalselt teisenenud poliitilises miljöös. 2014. aasta detsembris kiitis Ülemraada heaks seaduse, mis kuulutas Ukraina blokivälise staatuse kehtetuks.

2017. aasta juunis aga tunnistas parlament NATO liikmestaatuse riigi üheks strateegiliseks välispoliitiliseks prioriteediks.3 Seda kinnitati täiendavalt 2018. aasta sügisel4 ja 2019. aasta 7. veebruaril, mil Ukraina põhiseadust muudeti nii, et nüüd on seal "strateegiliste sihtidena" kirjas ühinemine ELi ja NATOga.5 Nende muutuste järel paistab Ukraina taotlus jõuda NATO ridadesse tugevam ja kindlam kui eales varem.

Ukraina vaatenurk: kas ülemäärane optimism või puhas unelm?

Ukraina vaimuinimeste ja sõjalis-poliitilise eliidi põhivoolu seas valitseb tohutu optimism. Sõjaväeekspert kindralleitnant Vassõl Bogdan on osutanud väidetavale kokkuleppele anda Ukrainale liikmestaatus hoolimata kestvast konfliktist Kagu-Ukrainas ja Krimmi okupeerimisest.6

Parlamendi riikliku julgeoleku ja kaitsekomitee esimees Ivan Vinnõk on samuti lükanud tagasi arvamuse, nagu võiks kestev konflikt Ukraina territooriumil kujutada endast takistust, nimetades selliseid väiteid "Vene propagandamüütideks".

Üleriikliku Ukraina-NATO Liiga juht Sergi Džerdž on osutanud olemasolevale "õiguslikule alusele, mis toonitab süvenevat koostööd NATOga", mis esijoones väljendub "ühistes õppustes" ja kasvavas tähelepanus Musta ja Aasovi mere piirkonnale. Ta on rõhutanud, et kuigi "Venemaa plaanitseb õõnestada ja provotseerida", on ta siiski NATO suhtes ettevaatlik. Džerdži arvamust mööda annaksid juhul, kui praegu korraldada kogu Ukrainat hõlmav rahvahääletus, 74 protsenti hääleõiguslikest inimestest oma toetuse NATO liikmeks saamisele.

Ka krimmitatari rahvusliku liikumise juht Refat Çubarov on nentinud, et "kiirendades sammu NATO ja ELi suunas, sammub Ukraina ühtlasi Krimmi tagasisaamise suunas […] Kui tingimused Venemaa vägede lahkumiseks Krimmist on küpsed, peab Ukraina riik olema selleks valmis absoluutselt igas mõttes".7

Need väited ja eeldused tunduvad olevat üpris (võib-olla liialtki) optimistlikud – selle põhjusi vaatlen ma tagapool – ja kajastavad rohkem soovmõtlemist kui objektiivset tõelust. Siin oleks asjakohane meenutada Ukraina ajakirjaniku ja mõtleja Dmõtro Gordoni 2017. aastal lausutud sõnu: pidades küll teed NATO ridadesse "ainukeseks valikuks, mis Ukrainal on", märkis ta õigustatult, et "Venemaa Föderatsioon seisab kategooriliselt Ukraina võimaliku liikmesuse vastu […] Venemaa võitleb kas või surmani, et seda ei juhtuks".

Samal ajal esitas Gordon samuti igati mõistlikult vahest kõige tähtsama küsimuse: kas NATO vajab Ukrainat?8 Jätame aga hetkeks Venemaa kõrvale – see vajab eraldi käsitelu.

Läbi NATO silmade: Ukraina kui probleemne klient

Viimased kümme aastat on NATO ametiisikute huulilt kõlanud aina sõnum, mille võib kokku võtta nii: NATO uks on Ukrainale lahti. 2014. aasta järel ei ole sõnad kuigi palju muutunud, küll aga toon. Alejandro Alvargonzález (sisuliselt NATO hierarhias tähtsuselt kolmas mees) kinnitas intervjuus, et "ühel heal päeval saab Ukraina liikmeks", aga see "ei ole ühe, kahe või nelja aasta küsimus".

Lisaks muudele hädavajalikele ülesannetele, mille täitmiseta ei ole liikmesus mõeldav, toonitas ta, et üheks põhitakistuseks sel teel võivad kujuneda Ukraina ("partneri") ja Ungari ("NATO väärtusliku liikme") vahel üles kerkinud tüliküsimused.9

Veel kriitilisema hinnangu andis NATO rahvusvahelise sõjalise staabi peadirektor Jan Broeks, kes nentis, et "NATO ja Ukraina relvajõudude tehnilise ja operatsioonilise ühtesobivuse saavutamiseks võib kuluda aastakümneid".10

Teisisõnu – NATO juhtide sõnade vaatamine vähegi kriitilisema pilguga toob meie ette sugugi mitte nii optimistliku arusaama Ukraina väljavaadetest ühineda blokiga lähemas või isegi pisut kaugemas tulevikus. Samas oleks raske panna kõhklemist süüks NATOle.

Lõppeks seisavad Ukraina ees ju lisaks varasematele ülesannetele uued, mitmeski mõttes veel tõsisemad probleemid.

Esiteks endeemiline korruptsioon, mis ei ole kahanenud, vaid mõnel väitel lausa 2014. aasta järel isegi süvenenud. Eriti Venemaa allikatele meeldib naudinguga viidata Transparency Internationalile (mille edetabelis langes Ukraina 118. koha pealt 131. koha peale) ning Ernst & Youngile (41. koht 41 Euroopa, Aasia ja Aafrika riigi seas).11

Nende võib-olla mõneti üle hinnatud näitajate kõrval on siiski uusim korruptsiooniga seotud skandaal Ukraina kaitsetööstuses vahest kõige enam muret tekitav ja vihale ajav juhtum, eriti kui pidada silmas, et riik on sisuliselt olnud 2014. aastast sõjas. Selle skandaali taustal ei tundu üldse usutav, et Ukraina oleks suutnud vähimalgi määral parandada oma mainet alliansi silmis tervikuna ja eriti mõne liikmesriigi silmis.

Võib suisa oletada, et kõhklused isegi Ukraina kõige jäägitumate toetajate seas on seetõttu süvenenud. Igatahes on Ukraina võime tulla tõhusalt ja tulemuslikult toime korruptsiooniga tagasihoidlikult öeldes äärmiselt kaheldav – seda täiesti sõltumatult presidendivalimiste tulemusest.

Paraku tuleb nentida, et spetsiifiliste nõukogudejärgse vaimulaadi (mis on jätkuvalt tugev) joonte tõttu ei kujuta välismaistele korruptsiooniga võitlemise näidetele viitamine endast midagi muud kui puhast retoorikat.

Teiseks sõjalis-tehniline ühtesobimatus. Ehkki Ukraina sõjatööstuskompleks (ja selle endiselt püsiv märkimisväärne potentsiaal) on saavutanud teatavat edu12, võib praegu siiski näha omamoodi Nõukogude mustrite ja teatavate 2014. aasta järgsete (kiiresti toimunud) muudatuste hübriidi.

Selles mõttes seisab Ukraina ees kaks valikut:

  1. astumine Venemaa jälgedes, mis nõuaks peaaegu terve sektori põhjalikku ümberkorraldamist ja võtaks aega vähemalt paar aastakümmet. Aga isegi edu korral ei kõrvaldaks see sõjalis-tehnilise ühtesobivuse probleemi;
  2. NATOlt ostmise poliitika, mis kõrvaldaks lõhe väga oluliselt kiiremini, kuid ei ole majanduslike võimaluste tõttu tegelikult üldse reaalne.

Kolmandaks Donbassi tegur. Kui Donbassist kujuneb"külmunud konflikt", on üpris kaheldav, et Kiievist ja Brüsselist kostvatest optimistlikest sõnadest hoolimata sooviks NATO enda ridades näha riiki, kus iga hetk võib puhkeda sõjategevus. See on mündi üks pool. Krimmi reaalne kuulumine Venemaale ohustab lakkamatult Aasovi mere piirkonda (ja õieti tervet Musta mere põhjaosa).

Hiljutine vahejuhtum Kertši väinas näitas äärmise ilmekusega, et Lääs ei reageeri Venemaa ülbele käitumisele millegi muu kui sõnade ja moraalse toetusega – ning Moskva mõistab seda nüüdseks imehästi. Samal ajal on Aasovi merest endast saanud salakaubanduse "turvatsoon", kus aktiivselt tegutsevad isegi mõned ELi/NATO liikmesriigid13 – tülgastav tõelus, mis peaaegu vaikitakse maha, aga mis paistab rahuldavat kõiki osapooli.

Neljandaks Ungari tegur, mis õigupoolest ei piirdu ainult Ungari endaga. Kurikuulus keeleteema (mida on süvendanud rahvusliku mäluga seotud erimeelsused) ja vähemuste õigused ei küta Ukraina-vastast meeleolu üles mitte ainult Ungaris (mis on küll võtnud endale kõige häälekama rolli), vaid ka Poolas, Slovakkias ja veel mõnes riigis, andes trumbid otse Kremli pihku, mille propagandatrumm taob aina Ukraina "radikalismi ja rahvusvähemuste rõhumise" teemat.

Nagu juba eespool öeldud, on see teema kujunenud väga tähtsaks ning seda on võimalik tõhusalt ära kasutada argumendi või ettekäändena Ukraina Euro-Atlandi struktuuridega lõimumise pärssimiseks.

Viimaks tuleb mainida ka NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnu, et Ukraina võib NATO täisliikmeks saada alles siis, kui on suutnud tõhusalt lahendada relvajõudude kaasajastamise ja korruptsiooni probleemid14 – mis on nii püsiva iseloomuga teemad, et vaevalt neid lähemas tulevikus üldse lahendada annab. Sisuliselt tähendab see küll ülimalt viisakat, aga siiski päris kindlat "ei"-d.

Kahepäise kotka varjus: Venemaa tegur

Ametlikest lepingutest (näiteks Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni sõpruse, koostöö ja partnerluse leping) ja deklaratsioonidest hoolimata ei ole Venemaa tegelikult suutnud kunagi Ukraina iseseisvusega leppida. Seda ütles sõnaselgelt Vladimir Putin 2008. aastal (Bukaresti tippkohtumise ajal)15 ja kordas juba palju halastamatumal viisil 2014. aastal.

Venemaa vastuseisu Ukraina suveräänsusele on äärmise selgusega väljendanud Sergei Karaganov, kes nimetas Ukrainat "nõukogudejärgse ruumi ainsamaks teovõimetuks riigiks"16 – väide, mis on ilmselgelt eelarvamuslik ja ideoloogilise tagapõhjaga, aga mis ometi äraütlemata selgusega väljendab Venemaa arusaama Ukrainast.

Krimmi liidendamine Venemaaga, järgnenud sõjategevuse puhkemine Kagu-Ukrainas ning, mis kõige olulisem, lääneriikide reageerimine neile sündmustele tõi kaasa Venemaa seisundi otsustava muutumise ettevaatlikust optimismist (millesse oli siiski tuntaval määral segatud pelgust Lääne võimaliku reageerimise ees) peaaegu varjamatuks kahjurõõmuks.

Üks Venemaa mõjukas infoagentuur tsiteeris NATO kommünikeed, milles väljendati "jätkuvat toetust Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele" ning mõisteti hukka "Krimmi liidendamine Venemaaga ja Kremli toel tegutsevad separatistlikud jõud". Seejärel esitas Venemaa väljaanne retoorilise küsimuse: "Ja mis siis?"17

Sisuliselt püüab Venemaa propaganda (millel on tohutu mõjuvõim nii kodumaal kui ka kaugemal) Ukraina kriisi kujutada "Venemaa eduna NATO idasuunalise laienemise takistamisel", mis on "vähendanud sõja puhkemise võimalust Euroopas keskpikas perspektiivis".18

Ukraina ja tema Euro-Atlandi püüdluste kahjuks on Moskva mõistnud, et sõnade ja sanktsioonide (mida ELis üha enam küsimuse alla seatakse) kõrval ei hakka Lääs riskima edasise suhete halvenemisega Venemaaga Ukraina pärast. Hiljutine vahejuhtum Kertši väinas demonstreeris ilmekalt, et Venemaa arvamusel on tugev tõepõhi all.

Väljavaade: armu anda mitte … saata Siberisse

Praegustes oludes on Ukraina väljavaade NATOga liituda tuntavalt kehvem kui kümmekonna aasta eest. Praegu saab vaid nentida, et soodsad aastad (1991–2004), mil Ukraina liitumine oleks põhjustanud Moskvas küll sõjakat retoorikat, aga ei midagi muud, on läbi saanud.

Teoorias võidakse Ukraina siiski kutsuda (ja õigupoolest peakski kutsuma) NATO ridadesse, mis loomulikult nõuaks lõplikke lahendusi Donbassi ja Krimmi ning veel õige mitmes muus küsimuses. Aga kui võtta arvesse praegusi suundumusi NATOs, tõeliste edusammude puudumist Ukrainas ja Venemaa jäika vastuseisu, jääb see võimalus rohkem teadlaste ja poliitikakujundajate teoreetiliste arutelude teemaks. Lähitulevikus, 10–15 aasta vältel, ei ole Ukraina NATOga liitumise püüdluste täitumine sugugi tõenäoline.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

1 news.bbc.co.uk/hi/russian/news/newsid_3927000/3927…

2 www.evolutio.info/content/view/1404/232/

3 lenta.ru/news/2017/06/08/ku_ku/

4 iz.ru/815410/2018-11-22/rada-podderzhala-v-i-chten…

5 ru.krymr.com/a/kurs-ukrainy-na-vstuplenie-v-nato-i…

6 primechaniya.ru/home/news/fevral-2019/general-ukra…

7 www.eurointegration.com.ua/rus/interview/2018/09/1…

8 inosmi.ru/video/20170608/239544441.html

9 www.eurointegration.com.ua/rus/interview/2018/09/1…

10 strana.ua/news/137393-v-nato-nazvali-shahi-kotorye…

11 lenta.ru/articles/2018/07/13/nado_v_nato/

12 jamestown.org/program/ukraine-showcases-advanced-n…

13 jamestown.org/program/russias-hybrid-strategy-in-t…; jamestown.org/program/russias-hybrid-strategy-in-t…

14 www.unn.com.ua/ru/news/1779639-u-nato-nazvali-golo…

15 www.kommersant.ru/doc/877224

16 ukraina.ru/exclusive/20180511/1020326885.html

17 ria.ru/20170523/1494865188.html

18natolv.sputniknews.ru/opinion/20160713/2336202.html

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Diplomaatia

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: