Väga harva juhtub, et sotsiaalmeedia slängisõna saab akadeemiliseks terminiks. Nüüd on see juhtunud. Tegemist on originaalis venekeelse sõnaga "рашизм". See sõna on nüüd pandud inglise keelde kui "ruscism". Ma vaatan, et see sõna on ilmunud ka eestikeelsesse Facebooki, kus see esineb erineval kujul, enamasti kui "rašism" aga teinekord ka imeliku poolanglitsismina "rashism".

Mina nägin seda sõna esimest korda 2014. aastal venekeelsetes Ukraina internetifoorumites. Põhimõtteliselt on tegemist sõimusõnaga, mis viitab sellele, et Venemaa on fašistlik, seda nii riik kui ka ühiskond. Arvestades, et Venemaa ise peab ennast fašismi võitjaks (unustades ära et Teise maailmasõja ajal polnud Venemaad kui riiki olemas ja et Nõukogude Liit võitis sõja siiski liitlaste abiga) ja et "fašist" on siiani Venemaal käibiv sõimusõna, siis on Venemaa enda fašistlikuks pidamine muidugi paras solvang.

Nüüd on aga nii, et "ruscism" on murdnud ennast akadeemilisse keelepruuki ning sel teemal on toimunud vähemalt üks seminar. Tegemist oli üritusega, mis kandis nime "Rashism/Ruscism: Is Russia Fascist?" (Rašism: kas Venemaa on fašistlik?) ja korraldasid selle jaanipäeva paiku kahasse Kanada Ukraina uuringute instituut ning Saksa-Ukraina Ajaloolaste Komisjon. Ettekandjatena osalesid mitu prominentset uurijat, kellest kaasaja Venemaa poliitika uurijatele peaksid kõige enam tuttavad olema USA õpetlane Marlene Laruelle ja Andreas Umland, kes on seotud teadusasutuste ning mõttekodadega pooltes Euroopa riikides, sealhulgas Ukrainas.

Marlene Laruelle on pikemat aega uurinud Vene natsionalismi, kirjutanud sellest raamatuid ning toimetanud ka kogumikke. Andres Umland on pigem siiski analüütik, aga eks temagi ole Vene marurahvusluse kohta palju kirjutanud.

Pole ka saladus, et Laruelle ega Umland ei nõustu Venemaa nimetamisega fašistlikuks. Põhjuseks on nende poolt kasutatav fašismi definitsioon. Nemad, ja mitte ainult nemad, kasutavad briti ajaloolase ja politoloogi Roger Griffini definitsiooni, mille viimane sõnastas oma raamatus, mis kandis lakoonilist nime "Fascism". Griffini definitsiooni järgi on fašismi üks tunnustest suunatus tulevikule eesmärgiga luua uus ühiskond, uus maailm ja uus inimene, ühesõnaga siis ultramodernism.

Muidugi on Venemaal hulk tunnuseid, mis veel kuuluvad fašismi juurde: totalitarism, agressiivne poliitika, varsti ka peaaegu täielikult riigi poolt kontrollitud majandus, juhikultus ja palju muud.

Ent oma suundumuselt on Venemaa pigem minevikku vaatav. Kõik eeskujud, keda Venemaal juba aastaid sõna otseses mõttes pjedestaalile püstitatakse – Stalin, Ivan Julm, Peeter I – on mineviku kangelased. Kohati suisa teineteisele vastu käivad kangelased, oli ju Stalin üks neist, kes aitas hävitada Tsaari-Venemaad, mille ülesehitamiseks ja suureks loomiseks pingutasid nii Ivan Julm kui ka Peeter I.

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, et Venemaa presidendi suureks eeskujuks on filosoof Ivan Iljin, hilisem valgeemigrant ja slavofiilse traditsiooni jätkaja. Iljini järgi oli Venemaa iseseisev tsivilisatsioon, mis saatuse ja ajaloo vankumatute jõudude tõttu on konfliktis Euroopa/lääne tsivilisatsiooniga.

Iljin pole oma ideedega ei esimene ega viimane. Venemaa ajaloolist erilisust ning unikaalset tsivilisatsiooni on jutlustanud terve müriaad Vene mõtlejaid: Lev Gumiljov, kelle teoseid on eesti keeldegi tõlgitud, hoopis teise raamatuga kuulsaks saanud ultranatsionalist Aleksandr Solženitsõn ja meilgi teatud ringkondades liiga palju tähelepanu ning haipi leidnud militantne eurasianist ja neofašist Aleksandr Dugin.

Neile võib lisada muidugi enam-vähem iga tuntud klassikalise Vene kirjaniku, kunstniku ja luuletaja, kelle jaoks Venemaa on midagi väga-väga erilist. Iljin on aga oluline sellepärast, et teda peetakse lisaks kõigele muule Vene fašismi isaks.

Nüüd me olemegi sealmaal, kus teaduses nähtavasti hakatakse arutama et kas eksisteerib spetsiifiline Vene fašismi erivorm rašism või siis on Venemaa näol tegemist lihtsalt postimperiaalsete valude käes vaevleva autoritaarse riigiga. Seda enam, et kõlab ka nende hääli, kes peavad Venemaad fašistlikuks riigiks.

Ka Eesti meedias on edastatud USA ajaloolase Timothy Snyderi kirjutisi, milles ta – lähtudes küll teistest definitsioonidest kui Griffini oma – tõestab ära, et Venemaa on ikkagi fašistlik riik.

Vähemalt praegu ei ole rašismi debatt seotud sümpaatiate või antipaatiatega Putini, tema poliitika või Venemaa suhtes. Näiteks pärast Butša massimõrva avalikuks tulemist kirjutas ukraina päritolu Austria politoloog Anton Šehhovtsov oma Facebooki lehel, et Venemaa nimetamine fašistlikuks on fašismi solvamine. Anton Šehhovtsov on tuntud kaasaegse paremradikaalsuse uurija ning ei oma grammigi sümpaatiat Venemaa praeguse juhtkonna ning nende tegemiste suhtes.

Aga debatt jätkub ja võib-olla saavad selle käigus teaduslikeks terminiteks ka teised internetis levivad sõimusõnad.