Apostel Paulus ütleb kirjas filiplastele järgmist: "Mõned küll kuulutavad Kristust kadeduse ja riiu pärast […] Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan!"

Need read lubavad arvata, et kristlaste tagakiusajast ristiusku pööranud apostel Paulus (endise nimega Saulus) oli muuhulgas ajaloo üks edukamaid poliittehnolooge. Pauluse hingematvalt ilusad kirjadki kogudustele Uues Testamendis kõlavad kohati kui erakonna peasekretäri julgustavad juhised piirkondlikele kontoritele.

Pauluse andekus aitas ristikirikul jõuda määratu võimutäiuseni, mis on nähtav ja kuuldav veel kolm sajandit pärast seda, kui Inglise filosoof John Locke riigi ja kiriku lahutamise vajadusele osutas.

Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette, et "riigikirikut ei ole". See ongi põhiseaduse paragrahvis 40 nii lihtsa kolmesõnalise lausena kirjas, mahuks vabalt presidendi või ministri pusale. Selliseid lööklauseid on põhiseaduses mõni veel: "Tsensuuri ei ole"; "Abikaasad on võrdõiguslikud"; "Hääletamine on salajane"; "Pärimisõigus on tagatud" ja "Kodu on puutumatu".

Võib eeldada, et põhiseaduse autorid olid lakoonilise väljendusviisi mõjususest teadlikud. Neil kolmesõnalistel väidetel on kivine, kaljune kõla, neis kajab pühakirjalik vastuvaidlematus, mis nad lugemisel muudest põhiseaduse sätetest eristab ja esile tõstab. Aga nagu muudegi tekstide puhul, ei tuleks ka põhiseadusest lauseid välja rebida, vaid lugeda kontekstis.

Põhiseaduse 40. paragrahvi juhtlause on "Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus." Riigi ja kiriku lahususe idee kuulutaja John Locke oli küll valgustusajastu suurkuju, ent ta ei olnud kindlasti usuvastane. Locke nägi riigi ja kiriku lahusust just usuvabaduse ja usuga seotud mõttevabaduse tagatisena.

Kiriku lahutatus ilmalikust võimust pidi vältima olukordi, kus üks konfessioon, saavutanud suure mõju ilmaliku valitsuse otsuste üle, hakkab taga kiusama teisitiuskujaid või uskmatuid. Usuvabaduse osa on vabadus mitte uskuda ja riigikiriku idee seda vabadust ei austa.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) eristaatus Eestis on nähtav nii riiklikel tseremooniatel kui ka riigiametite kaplanaatides. Mõnevõrra üllatav on kuulda, et keegi veel avalikult imestab, et miks just Eesti üks suuremaid kinnisvaraomanikke luteri kirik epideemiagi ajal nii edukas on olnud riigilt erakorralist rahastust saama. Ja seda veel erakonna programmi põhjal järeldades usuleige Keskerakonna valitsemise ajal.

Kuigi 1990. aastate alguses ei õnnestunud suuresti põhiseaduse sõnastuse tõttu Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul endale seaduses teiste kirikute kõrval eristaatust saavutada, oli just Keskerakonna siseminister Edgar Savisaar see, kes 1995. aastal sõlmis erikokkuleppe luteri kirikuga muu hulgas ka Eesti usuhariduse ja ühiskonna eetilise kliima parandamiseks.

Erisuhe õnnistati sisse alalise valitsuskomisjoni moodustamisega, mille kaasjuhtideks on siseminister ja EELK peapiiskop ning liikmeteks mitmete ministeeriumide kõrged ametnikud. Ehk siis jah, Eestis on pikalt eksisteerinud riiklik töökorraldus, kus riigiametnikud tegutsevad regulaarselt ühe kindla konfessiooni kaasjuhatuse all ja seda olukorras, kus seadusega ettenähtud oikumeeniline koostööpartner on Eesti Kirikute Nõukogu näol olemas.

Ma ei arva sugugi, et kirik ei peaks Eesti ühiselus aktiivset ja olulist rolli mängima. Vastupidi, reigioossus on ühiskondliku sidususe üks võimaldajaid ja ka individuaalsel tasandil on kirik mindki isiklikult aidanud elu rasketel hetkedel. Just seetõttu pean usuvabadust väga oluliseks põhiseaduslikuks väärtuseks ning riigikiriku de facto olemasolu usuvabadust survestavaks nähtuseks.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku praeguse juhi teokraatlik bravuur ei ole seda survet kuidagi leevendanud. Kui näeksite Urmas Viilmad kandmas dressipluusi kirjaga "riigikirikut ei ole", siis kas ei ajaks see kujutluspilt teid veidikegi... muigama?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.