Käes on aasta kõige pimedam aeg, mil meie ühiskond elab Jeesuse sünni ja jõulupühade ootuses. Ent samamoodi ootab kogu maailm laastava koroonaviiruse taandumist, et naasta tavapärase elu juurde.

Kevadel alanud viiruse leviku tõttu katkes ühes ülejäänud ühiskonnaga ka Eesti usuelu tavapärane rütm, sest eriolukorra aegne distantsi hoidmise kohustus ja avalike kogunemiste keeld laienes ka usuorganisatsioonidele. Pühakojad võisid jääda siiski avatuks, kuid avalike usutalituste toimumine polnud neis lubatud.

Nüüd aasta lõpus, viiruse teise laine harjal, on olukord mõnevõrra teistsugune: Valitsus otsustas vaatamata muudele piirangutele jätta pühakojad avatuks ja distantsi hoidmise ning maski kandmise nõudest kinni pidades võivad talitusedki neis jätkuda. Seda isegi Ida-Virumaal, kus olukord on kõige halvem ja kõik muu tegevus pannakse sisuliselt seisma.

Valitsuse otsust ajakirjanduses kommenteerinud rahvastikuminister Riina Solman viitas, et olukord Eestis pole sedavõrd kriitiline, et usuvabaduse piiramine oleks põhjendatud. Usuvabadusele viitas ka sotsiaalminister Tanel Kiik, kes kinnitas, et võimalus kirikutes käia tuleb inimestele jätta.¹ Kiik lisas, et tulemas on jõuluaeg ja kirikutes pole seni suuri koldeid esinenud.²

Olukorda kommenteerinud luteri kiriku peapiiskopi Urmas Viilma sõnul pole Eestis usuvabaduse temaatikale väga palju tähelepanu pööratud, sest seni on selles vallas kõik kenasti korras olnud.

Võrreldes muu tegevusega, nagu meelelahutus või sport, mille puhul tavainimesele võib jääda mulje, et see on väga sarnane usulise tegevusega, ei ole need peapiiskopi sõnul universaalsed inimõigused. Mainides hanukat tähistavaid juute ja talvist pööripäeva ootavaid maausulisi, ütles Viilma, et tegemist pole vaid luteri kiriku keskse küsimusega, nagu see Eesti avalikkuse kajastuse põhjal näib.³

Juba kevadel tõstatus mitmes riigis, sh Eestis küsimus, kas ja kuivõrd võib riik kriisi olukorras usuliste ühenduste tegevust piirata. Sellele vastamine nõuab usuvabaduse mõiste ja ellurakendamise selgitamist. Praeguses kontekstis võib aga samamoodi küsida, kas usuvabaduse kui ühe meie põhiseadusliku õiguse tagamine seab riigile kohustuse kirikud ja muud pühakojad iga hinna eest lahti hoida?

Selle selgitamine on seda olulisem, et otsus kirikud viiruse teise laine harjal avatuks jätta pälvis avalikkuses üksjagu mõistmatust ja kriitilist kajastust, peaasjalikult seetõttu, et kontaktõpe koolides otsustati sisuliselt lõpetada. Katkes ka huvitegevus.

Jõuluaeg on aga see ainus kord aastas, mis kirikud tavaliselt inimesi täis toob. See suurendab oluliselt riski, et kirikutest võib alguse saada mõni haigusekolle. Liiatigi jõudis valitsuse otsuse tuules avalikkusesse uudis, et Kuremäe kloostris ongi juba haiguskolle tekkinud ja teisel advendipühapäeval kirikutes tehtud politsei kontrolli käigus selgus, et maskikandmise kohustust järgitakse vaid valikuliselt. Probleeme tuvastati teisigi.

Siseministeerium andis seepeale avalikkusele signaali, et kirikud jäävad lahti vaid sel juhul, kui täidetakse valitsuse seatud piiranguid. Vaimulikud peavad koguduste liikmetele näitama eeskuju ja piiranguid mitte naeruvääristama ning ei tohi luua õhkkonda, milles maski kandmist peetakse usu nõrkuse väljenduseks. Lisaks soovitas ministeerium, et vanemad inimesed jälgiksid teenistust veebiülekannete vahendusel.⁴

Usuvabadus kui universaalne inimõigus ja ühiskondlikud tavad

Möödunud aasta sügisel toimus riigikogus Eestis tegutsevate kristlike uskkondade, teadlaste ja parlamendiliikmete osavõtul Eesti usuvabaduse olukorda kajastav konverents, mille sõnumina jäi kõlama, nagu elaksime me Eestis usuvabaduse paradiisis.

See maapealne õnnis olek tähendab seda, et toetudes Eesti põhiseaduse paragrahvile 40 ja tervele reale rahvusvahelistele konventsioonidele, on kõigile inimestele tagatud vabadus uskuda või mitte uskuda, nagu ka vabadus kuuluda või mitte kuuluda usuliste ühenduste liikmeskonda. Seda vabadust Eestis austatakse.

Samuti on usulistele ühendustele tagatud nende autonoomia ja vabadus tegutseda põhiseaduses sätestatud piirides. Põhiseaduse kohaselt võib usuvabadust piirata vaid siis, kui see kahjustab avalikku korda, tervist või kõlblust.

Põhiseadus sätestab ka, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel (ka usuvabaduse kasutamisel) ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Sellisteks õiguseks antud olukorras on eelkõige õigus tervise kaitsele (§28) ning õigus elule (§16).

Olgu öeldud, et sedasorti vabadus (nii üksikisiku kui kollektiivsel tasandil) on Euroopas ja kogu maailmaski uus nähtus. Eestis on põhjust usuvabadusest kõneleda vaid viimase saja aasta kontekstis ja siingi jääb vahepeale viiskümmend aastat nõukogude aega, kui usu- ja veendumusvabadusest võis vaid unistada.

Põhimõttena on usuvabadus küll pärit valgustusajast, ent rakendust leidis valdavalt ikka alles 20. sajandil. Kirik on ülekaaluka osa Lääne kristluse ajaloost olnud rohkem või vähem riigi kontrolli all. Sama kehtib ka idakristluse kohta.

Just riik oli see, mis kiriku tegevusele neljandal sajandil Rooma riigis eelisõiguse andis, ent ka piirid seadis, otsustades järgnevate aastasadade jooksul sageli ka kiriku siseasjade üle. See ei toimunud ilma kiriku ja riigi vahelise võitluseta, milles võimekad kirikupead võisid ajuti pealegi jääda.

Vähemusreligioonide vabadus oli tavaliselt veelgi piiratum või polnud üldse aktsepteeritud. Ehkki kirikute eklesioloogilised arusaamad juhinduvad ka kirikute autonoomiast, jumaliku ja inimliku võimu eristamisest ning riigi ja kiriku valitsemise puhul ka kahe võimu vahel tekkivast kooskõlast, on kirikute sisemine autonoomia tegelik teostamine kirikuelus siiski uus nähtus.

Neljanda sajandi eelsest ajast võttis kirik kaasa oskuse tegutseda olukorras, kus riik kirikut ja kristlasi vaenab ja see on nende ajaloolises mälus siiani tähtsal kohal.

Nüüdseks on Lääne kultuuris usuvabadus ainumõeldavaks normiks ja sellest näivad olevat võitnud nii riik kui ka usuorganisatsioonid. Sellele vaatamata on usuorganisatsioonid varasemast korrast tavaliselt kaasa võtnud mingi osa privileege, mida toetab nende pikk ajalugu ja nende õpetuslikud arusaamad.

Seetõttu on usulised ühendused valdavas osas Euroopa ühiskondades võrreldes muude ühiskondlike organisatsioonidega eriseisundis. See eriline positsioon ei tulene niisiis mitte ainult usuvabaduse põhimõttest, vaid riigi ja kiriku suhete ajaloost.

Mõnel pool on kirik veel riigikiriku seisundis, kuid ka näiteks Eestis, kus põhiseadus sätestab, et riigikirikut ei ole, pole usulised organisatsioonid päris tavalised mittetulundusühingud, vaid nende tegevust reguleerib mittetulundusühingute seaduse kõrval ka 2002. aastast pärit kirikute ja koguduste seadus.

Rooma-katoliku kirik tegutseb aga Eesti riigi ja Püha Tooli vahelise välislepingu alusel. Võrreldes teiste mittetulundusühingutega on usulistele ühendustele tehtud mitmeid erisusi.

Ajaloost ja tavadest tingituna on riigi ja kiriku vahekord Euroopa eri riikides erisugune, ehkki üldjoontes juhinduvad Euroopa riigid usuvabaduse tagamiseks neutraalsuse printsiibist, seda ka rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevalt.⁵

Rõhk on üksikisiku usuvabadusel, st inimese õiguste kaitsel. Neutraalsus eeldab võrdsusprintsiipi, st riik ei soosi ühte veendumust ega uskumust, sh selliseid, mis tagavad õiguse midagi mitte uskuda.

Kollektiivne usuvabadus tähendab usuliste organisatsioonide autonoomia austamist ja nende siseasjadesse mitte sekkumist. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et riigi kohustus on olla neutraalne ja erapooletu usuelu korraldaja.

Selle kõrval on igas ühiskonnas omad tavad ja neid on meiegi ühiskonnas kujunenud juba üksjagu palju. Mõnda neist ei oska me religiooniga sidudagi, nagu näiteks töö ja puhkepäevade rütmi. Mõni teine, näiteks vaimulike osalemine riigi avalikel tseremooniatel, on seevastu väga silmatorkav.

On täiesti arusaadav, et selle osa ühiskonna silmis, kes usuelust suurt midagi ei pea, võib see olla häiriv, ent usuvabaduse kontekstis on tegemist õigusega oma usku praktiseerida, mis on usuliste veendumuste omamise kõrval samuti üks usuvabaduse osa.

Ent võib juhtuda ka nii, et sellised ühiskondlikud tavad muutuvad või ei kinnistu. Näiteks Eesti Kongressist ja Põhiseaduse Assambleest üle kandunud avapalvus kuulus lühemat aega ka riigikogu töö ja kujundatavate tavade hulka, kuid jäi riigikogu huvipuuduse ja osalt ka vastuseisu tõttu peagi soiku.

Eesti avalikkuses on riigi neutraalse positsiooniga seoses mõnikord viidatud ka sellele, et Eesti riik on ilmalik või koguni sekulaarne. Vastavalt maailmavaatele ja eelistustele võib see olla nii positiivne kui ka negatiivne määratlus.

Nii on juhtumeid, kus vaimulikud tituleerivad riigi (ja ühiskonna) ilmalikuks ja näevad, et seetõttu usuorganisatsioonide erilist missiooni ja sellest johtuvat seisundit ühiskonnas lihtsalt ei mõisteta.

Põhimõtteliselt samale nähtusele on viidanud ka peapiiskop Urmas Viilma, kes on viimasel ajal mitmel korral kirjutanud sellest, et tema arvates on sekulaarsus ehk ilmalikkus maailmavaade, millel on oht Eestis saada riigikirikuks.

See näib ühtpidi olevat kirikupea siiras mure, aga samal ajal ka vahend rõhutamaks vajadust religioonialaseid teadmisi ja eluhoiakuid rahva seas suurendada ning ühtlasi vastus neile, kes heidavad luteri kirikule ette, et sel on ambitsioon saada riigikirikuks.⁶

President Kersti Kaljulaid on mitmel korral tunnustavalt maininud, et meil on ilmalik riik ja siin jätkub ruumi kõikidele.⁷ Eelnevat täiendades on president märkinud, et ilmalikkus on ühtlasi parim kaitse võõraste religioonide vastu, sest kui meie haiglad ja koolid on ilmalikud ega tee ühegi religiooni suhtes "spetsiaalseid liigutusi, spetsiaalseid kummardusi", ei ole meil kohustust aktsepteerida ka meie jaoks võõraste religioonidega seotud tavasid.⁸

See näitab ilmekalt, kui erinevalt on mõistetega võimalik ümber käia. Eestis on neutraalsus kollektiivse usuvabaduse kontekstis tähendanud seda, et riik usuliste ühenduste tegevusse ei sekku ja ühelegi usulisele ühendusele ja selle vaadetele riigikiriku või riigiusu mõttes eelisõigust ei anna. Samas annab riik kõigile usulistele ühendustele õiguse usuvabadust teostada ning mh täita ka avalikke ülesandeid (näiteks sõlmida abielusid).

Tunnustatud Itaalia õigusteadlane Silvio Ferrari on seda olukorda ideaalis nimetatud ka kaasavaks võrdsuseks või kaasavaks neutraalsuseks.⁹

Maailmavaateline sekulaarsus n-ö riigikirikuna, millele viitab Urmas Viilma, tähendaks aga Eesti puhul sisuliselt Prantsuse mudeli omaksvõttu ja rakendamist, kus riik on religiooni suhtes küll neutraalne, aga kontrollib samas seda, et religioon ja religioossed sümbolid oleksid avalikkusest tõrjutud.

Ohtu, et sellest kujuneks Eestis valitsev norm ju tegelikult pole, sest ehkki näiteks mittekonfessionaalne usundiõpetus ei kuulu enamiku koolide programmi, ei sea riik koolidele piiranguid mittekonfessionaalset usundiõpetust koolis õpetada. Küll võib ühiskonnas kohata sekulaarseid vaateid ja mõnikord tunda religioossete vaadete suhtes halvustavat suhtumist, protesti või ignorantsust, kuid ka see kuulub usu- ja veendumusvabaduse juurde. Usulised ühendused ei saa nõuda olla vabad kriitikast.

Veendumus, et usulised organisatsioonid pole päris tavalised mittetulundusühingud, kajastub ka usuliste ühenduste liikmeskonnas ja töötegijate seas. See on aga sügavas konfliktis selle ühiskonna osa arusaamadega, kes end usuliste organisatsioonide liikmeks ei pea ja võib religiooni ja usuliste organisatsioonide suhtes omada hoopis negatiivseid tundeid.

Eks peegelda ka praegune kriitika kirikute avatuks jätmisest juba enne kriisi kujunenud eelarvamusi religiooni ja usuliste organisatsioonide suhtes, nagu sedastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peavikaar Mattias Palli.¹⁰

Teiselt poolt on kriisi ajal kuuldavale tulnud ka mitmete vaimulike seisukohti, nagu ei allukski usulised organisatsioonid riigi korraldustele ja riigil puudub üldse voli kirikuid vajadusel sulgeda.¹¹

Sellise arusaama kohaselt käitumine on selgelt põhiseadusega vastuolus, mille paragrahv 42 sätestab, et veendumustega (sealhulgas usulise veendumusega) ei saa vabandada õiguserikkumist. See seisukoht ei arvesta ka asjaolu, et usuvabadust võib teatud juhtudel piirata.

Usuvabadus kriisi ajal

Vaatamata sellele, et riik on usuvabaduse tagamisel eri maailmavaadete, veendumuste ja uskumuste suhtes neutraalne, tegutsevad usulised ühendused siiski Eesti Vabariigi õigusruumis.

See tähendab, et usuvabadus tagab küll koguduste ja usuliste ühenduste autonoomse tegutsemise, kuid usuvabaduse põhiseaduslik määratlus ja muud õigusaktid seavad üksikisiku usuvabadusele ja usuliste ühendustele tegutsemisele ka piirid.

Niisiis pole usuvabaduse väljendamine kunagi absoluutne, vaid selle teostamist piiravad põhiseaduse järgi oht avalikule korrale, tervisele ja kõlblusele. Ent see pole kõik, sest lisaks neile kitsendustele tuleb usuvabadust vaadata muude põhiseaduslike õiguste ja kohustuste koosmõjus.

Nagu mainitud, sätestab põhiseadus, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Piirangute rakendajaks on riik.

Käesoleva aasta kriis on selles mõttes üksjagu õpetlik. Põhiseaduse § 16 määratleb, et igaühel on õigus elule. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes nimetatakse seda kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõikide teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele.¹²

Kui me seame siia kõrvale põhiseaduses usu- ja veendumusvabaduse lubatud piirangud, ei ole kahtlust, et kevadine pandeemia andis riigile õiguse usuvabadust piirata. Samuti on selleks võimalus praegu.

Riigil on positiivne kohustus kaitsta inimeste tervist ja halvimal juhul sellega seonduvalt ka õigust elule. Seda isegi siis, kui usulised ühendused näevad ise oma tegevust hoopis inimeste kaitsmisena – näiteks ühes kogu kogudusega jumalateenistustel inimeste eest palvetades. Nii kaugemal Lõuna-Euroopas, aga ka Venemaal on mitmeid kurbi näiteid vaimulikest, kes kriisi ajal otsustasid oma ja teiste elu hinnaga teenimist jätkata.

Kui vaadata usuelu piiramist, siis Eestis ei mindud kevadel kõige karmimat teed, nagu näiteks Itaalias, Prantsusmaal või Hispaanias, ega ka kõige leebemat teed nagu Rootsis või Lätis, vaid valiti kesktee. See tähendab, et kuigi teenistusi viidi läbi virtuaalselt, jäid kirikute uksed palvuseks avatuks, teatud sakramentide täitmine oli endiselt võimalik, nt armulaud (vaimulikuga kokkuleppel).

Praegu on mindud seda teed, et üldiste piirangute taustal kehtestada mõningad erandid usuvabaduse realiseerimisele, näiteks Ida-Virumaal. Ühest küljest on arusaadavad üleskutsed, et piirangud oleks ühetaolised ning sõnumid selged, et inimestes ei tekiks piirangutele vastuseisu ja ehk trotsigi, kuna tundub, et kedagi koheldakse paremini.

Teisest küljest, motivatsioonidesse laskumata, on riik võtnud suhteliselt keerulise ülesande ikkagi arvestada erinevate olukordadega ning sellele vastavalt ka piiranguid kehtestada.

Õiguslikus mõttes peavad piirangud olema proportsionaalsed iga üksikjuhtumi kontekstis. Proportsionaalsuse põhimõte tähendab seda, et rakendatavad abinõud (sh piirangud usu- ja veendumusvabadusele) peavad vastama taotletavale eesmärgile, peavad olema sellega proportsionaalsed.

Proportsionaalsuse printsiip lähtub demokraatliku õigusriigi ideest, et riik (avalik võim) tohib põhiõigusi, inimese-religioosse ühenduse vabadussfääri üldistes huvides piirata üksnes niivõrd, kuivõrd see on asjakohane ja möödapääsmatu ehk vältimatult vajalik. Piirang ei tohi olla ülemäärane.

Ülemäärasuse hindamiseks on Eestis võimalik ka kohtulik kontroll. Mujal Euroopas tuli kohtusse pöördumisi kevadise kriisi ajal ka ette ja ehkki valdavalt anti riigile õigus piiranguid seada, otsustas näiteks Prantsuse kõrgeim kohus mais, et Prantsuse valitsus peab 11. mail 2020 antud määruse, mille kohaselt pidid pühakojad jätkuvalt suletuks jääma, üle vaatama, sest kohtu hinnangul olid eranditeta lauspiirangud ebaproportsionaalsed.¹³ Analoogilistele lahenditele on jõudnud ka kohtud Saksamaal ja Šveitsis.¹⁴

Vähem oluline pole õiguslikus kontekstis asjaolu, et piirangud on kehtestatud vaid teatud ajaks. Märtsi lõpus hoiatas Euroopa Nõukogu peasekretär Marija Pejcinovic Buric, et COVID-19 tõttu kehtestatud piirangud peavad olema tasakaalus inimõigustega. Selleks töötati valitsustele välja ka juhised.¹⁵

Juhistes märgitakse, et piirangud (eriti liikumispiirangud) mõjutavad mitmeid konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. Samal ajal rõhutatakse, et piirangud peavad olema proportsionaalsed ja ajas piiratud, st rangelt seotud olukorrast tingitud vajadusega.

Ka õiguskantsler Ülle Madise on Eesti kevadist situatsiooni analüüsides avaldanud analoogilist mõtet: "Eriolukord tulebki kehtestada, kui seda on vaja, ja hoida just nii kaua kui vaja – pole seda põhjust peljata ega sellele ka müütilist jõudu omistada."¹⁶

Viiruse teine laine on muutnud taas olukorra keeruliseks, sest praeguses kontekstis ei ole usulise kuuluvuse või määratluseta inimesel lihtne mõista uskliku inimese sisemist vajadust teistega osaduses usuelu elada.

Selle asemel, et ideoloogilisel tasandil usuküsimusi ülepolitiseerida ja üleproblematiseerida, tuleks otsida praktilisi inimlikke lahendusi, kuidas lasta mõistlikes piirides igaühel oma usu- ja veendumusvabadust realiseerida. Viimane eeldab pidevat dialoogi ning vastastikust kommunikatsiooni, et ei tekiks arusaam, nagu oleksid need, kes uksed lahti hoiavad, kuidagi eriseisundis või võitjad. Ka kõige kriitilisemal ajal saab olla lahendustes leidlik.

Näiteks pakkus Stockholmi Eesti luterliku koguduse õpetaja Tiit Pädam välja, et isegi kui kõik inimesed ei saa kirikusse tulla, võivad vaimulike kõrval üksikud koguduse liikmed lugeda teenistustel eestpalvet ja nii tagada, et viirus pühakodades ei leviks.¹⁷

Praegu on ühest küljest näha, kuidas riik on arvestanud neutraalsusprintsiibiga, püüdes samal ajal kindlustada (teatud tingimustel ja piirangutega) usuvabaduse realiseerimist. Teisalt aga vajavad praegused lahendused ja erandid pea igapäevast hindamist ja ümberhindamist. Ei ole õige käesolevas olukorras kujundada pühakodade iga hinna eest lahti hoidmisest reegel.

Usuvabadus ei ole piiramatu õigus ning kui kaalukausil on tervis ja õigus elule, siis on riigil kohustus kaitsta elu. Kui elu ei ole, siis ei ole ka võimalust usu- ja veendumusvabadust teostada.

Kõigil lasub selles situatsioonis vastutus ja solidaarsuskohustus, mis lubab küll oma õiguste eest seista, ent seda mitte vastandumisega eri eluvaldkondade esindajate ja ühiskonnagruppide vahel. Inimõiguste ülddeklaratsioongi ütleb, et inimestele on antud mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim. Ülddeklaratsioon rõhutab ka seda, et igal inimesel on kohustused ühiskonna ees.¹⁸

Põhilises ei ole ju iga inimese, usuliste ühenduste ja riigi huvid ning kohustused vastuolus. Ka usuliste ühenduste enda põhimõtetest tuleneb austus inimelu pühaduse suhtes. Seda on selle kriisi puhul kõige tähtsam silmas pidada.

Kevadel oli näha, et sellest printsiibist usulised ühendused üle maailma ka enamasti juhindusid. Selle osundas kriisi alguses oma sõnavõtus ka Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhi Bartholomeos, kes ütles tabavalt, et ohus pole mitte meie usk, vaid usklikud.¹⁹