Urmas Viilma: olukorrast kirikus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Urmas Viilma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ees ootab jõuluaeg, mis on ootuspäraselt leppimise ja rahunemise aeg. Kahtlen, kas koroonastress ja -depressioon, mis on lisandunud kuumaks köetud ja polariseerunud ühiskonna pingetele, laseb meil jõulurahust osa saada. Meie endi suhtumisest, käitumisest, eneseväljendusest nii analoog- kui ka virtuaalmaailmas sõltub palju, kirjutab Urmas Viilma.

Seljataha on jäänud kirikuaasta viimane pühapäev – Kuningas Kristuse püha ehk igavikupühapäev. Käes on kirikuaasta viimased päevad ning ees terendab uue kirikuaasta alguse tähisena 1. advent.

Selle aasta kestel on maailmas, Eestis ja ka meie kirikus ühest küljest jäänud kõik üsna samasuguseks, teisalt aga muutunud totaalselt.

See, milliseks kujuneb 2020. aasta ei näinud ette eelmisel aastal samal ajal meist keegi. Koroonaviiruse pandeemiline levik üle maailma nõnda, et halvas meie tavapärase elu tänaseni, on muutnud mitte ainult meie olevikku, vaid ka tulevikku. Elu pärast koroonaviirusega toimetulekut saab olema sootuks teistsugune kui enne seda. Nõnda on ka mööduv aasta koroonaviirusest tingitult meeldejääv.

Koroona kirikuaasta

Kui tavaliselt räägime aasta jooksul toimunud olulisematest sündmustest, siis 2020. aastal saame rääkida kõikidest nendest rohkem või vähem olulistest sündmustest, mis jäid toimumata. Meenutada saab ka neid sündmusi ja üritusi, mis leidsid aset tänu infotehnoloogilistele võimalustele. Nagu ka EELK ajaloo esimene eKirikukogu.

Koroona kirikuaasta algas 13. märtsil ja ei ole veel läbi. Ehk kõige kummalisem, omal kombel tähendusrikas oli sel kevadel veeta paastuaeg ja vaikse nädala pühad, suur neljapäev ja suur reede, nagu ka ülestõusmispüha, arvuti või teleriekraanilt jumalateenistusi jälgides. Ülestõusmissõnum tühja haua kohta kõlas eriti tähendusrikkalt tühjadest kirikutest.

Sõnum, et haud oli ülestõusmishommikul tühi, oli oluliselt rõõmsam sõnumist, et kirikud olid ülestõusmishommikul tühjad. Samas, teadmine, et Kristus on elav ning teda ei piira hauakoopa süngus ega surmavald, andis kevadiste suurpühade ajal kindluse, et takistatud ei ole ka ülestõusnud Kristuse jõudmine eriolukorra tingimustes sunnitult koduseinte vahele suletud inimeste juurde.

Samal kombel nagu ülestõusnud Jeesus ilmus läbi seinte ruumi, kus olid koos tema jüngrid, jõudis Ülestõusnu sel kevadel ka kõikidesse nendesse kodudesse, kus Tema ülestõusmist oodati.

Samal ajal ei ole viirus, millega silmitsi seisame, midagi uut siin päikese all. Ajalugu on täis rahutusi, sõdu, vägivallaakte, aga ka suuri epideemiaid, mis on muutunud pandeemilisteks. Iga sõda saab kord otsa, igale rahutusele järgneb rahuaeg ja lõpuks vaibuvad ka kõik epideemiad. Eriti kui valmib vaktsiin, mis jõuab kriitilise osani maakera elanikkonnast, et lõpetada pandeemia.

Uuel nädalal astume advendi- ehk Kristuse tulemise aega teatava ärevusega. Oleme ju selle aasta kevadel ja ka sügisel elanud omamoodi konstantses advendiajas – ootame hetke, mil võime olla kindlad, et viirus enam meid, meie lähedasi ega ühiskonda laiemalt ei ohusta. Paraku viitab kõik sellele, et kevadel alanud koroonaviirusest tingitud ootusaeg ei lõppe sel aastal jõuludega, vaid kestab edasi.

Pole sugugi välistatud, et me jõule harjumuspärasel viisil sel aastal tähistada ei saagi. Loodame parimat – jõulujumalateenistusi koos jõuluevangeeliumi, jõululaulude ja jõulusõnumiga. Kuid valmistume halvimaks, mis tähendab küll avatud jõulukirikuid privaatseteks kirikukäikudeks jõuluõhtul ja -pühadel, kuid ilma organiseeritud jumalateenistusteta.

Samas, Jeesuslapse sündimine sünnikoopas, ainult oma pereringis, eemal tunglevast ja käratsevast rahvahulgast – kas sellised polnud ka esimesed jõulud Petlemmas?

Jõululapse sünd oma vanematele koobaslaudas, mille tunnistajateks olid esimeste pealtnägijatena vaid inglid ja mõned karjased, on omal kombel sama tähenduslik kui oli tühja haua sõnum ülestõusmispüha hommiku inimtühjades kirikutes käesoleva aasta koroonakevadel. Aga veel on lootust tavapärasteks jõuludeks, kui anname ise selleks panuse ja õhutame oma osa andma hoolika ja tähelepaneliku käitumisega oma koguduste liikmeid.

Kiriku õigusreformi setteaeg

Aasta eest toimunud kirikukogul said esimesed põhikirja ja kirikuseadustiku sätted toetuse ja hakkasid kehtima alates 1. novembrist käesoleval aastal. Need juba jõustunud parandusettepanekud andsid meile juurde uue liturgilise värvi – sinise – ja korrigeerisid meie vaimulike ametiaja pikkust riikliku pensionini, kust teatud rütmis edasi vastavalt vaimuliku ülema ettepanekule ja vastava otsustuskogu otsusele.

Tegelikult sai aasta eest toetuse vaid väike osa kirikuvalitsuse poolt esitatud ning õigusreformikomisjoni ja õiguskomisjoni poolt heakskiidetud ettepanekutest.

Ülejäänud ettepanekutele sai saatuslikuks põhikirja muutmiseks vajaliku arvu kirikukogu liikmete toetuse kõrge lävend. Olgugi et kõiki hääletamiseni jõudnud ettepanekuid toetas suur ülekaalukas osa kirikukogust, jäi puudu mõni hääl põhikirja muutmiseks vajalikust 2/3 kirikukogu liikmete hulgast.

Nõnda said kõik vastuvõtmata jäänud eelnõud kirikuvalitsuse poolt tagasi võetud. Tagasi ei saanud pöörata enam aga neid otsuseid, mis olid leidnud juba kirikukogu toetuse.

See oli vajalik õppetund meile kõigile. Mõne vastuolulise ja ebasümpaatse või segaseks jäänud parandusettepaneku tõttu jäid korrigeerimata ka paljud teised muutmist vajanud sätted nii põhikirjas kui kirikukogus.

See ei tähenda aga, et neli aastat tagasi alanud reform oleks läbi kukkunud. Peame rohkem selgitama, põhjendama, üksteist kuulama ja mõista püüdma. Ka ei tohi astuda edasi suuremate sammudega, kui suudetakse sammu pidada. Seetõttu jätkame meile kõigile jõukohasema rütmiga ja hakkame põhikirja ja kirikuseadustiku ettepanekuid "haukama suutäite kaupa".

Sellega alustame juba nüüdsel kirikukogul ja püüame läbi arutada ja vastu võtta muudatusettepanekud, mis on seotud eesolevate koguduste juhtorganite valimistega. Et saaksime valimiste korraldamisel lähtuda juba uutest sätetest, mis võiksid muuta meie elu kergemaks, otsused ja protsessid selgemaks. Eesmärk on vähendada muuhulgas bürokraatiat ja ülereguleerimist. Samuti on plaanis muuta hõlpsamaks aruandlusega seotud küsimused.

Seekordse eKirikukogu õnnestumisel videokonverentsina on meil võimalik liikuda õigusreformiga edasi ka oluliselt kiiremini, kui kirikukogu peaks seda soovima ja selles kokku leppima. On ju mõeldav pidada uuel aastal rohkem paari-kolmetunniseid eKirikukogu istungjärke selleks, et põhikirja ja kirikuseadustiku parandusettepanekuid, eriti neid, mis liialt kirgi ei küta, operatiivselt läbi hääletada ja vastu võtta. See on praegu lihtsalt idee, mille teostumine sõltub seekordse eKirikukogu õnnestumisest.

Kiriku tulevik on eKirik

On ka üsna loomulik, et infotehnoloogia areng tuleb pöörata kirikutöö kasuks. Kindlasti oleme võinud seda kogeda koroonaviiruse kiuste kõikjal nendeski kogudustes, kus veebijumalateenistused on leidnud iganädalase püsiosalejaskonna.

Me võime tõdeda, et kiriku vanemaealine liikmeskond sellega kaasa ei tule. Jah, see on õige, kuid ka vanemaealine liikmeskond vahetub. Peale kasvab kümne aastaga uus vanemaealine liikmeskond, kelle jaoks ühismeedia, veebiajalehed, veebitelevisioon ja kõik sellega kaasnev on niisama loomulik kui oli üle-eelmisele põlvkonnale kettaga telefon, eelmisele põlvkonnale nuppudega telefon või on praegusele põlvkonnale nutiseadmed.

On omamoodi paradoksaalne mõelda, et kirik peab evangeeliumi endise tõhususega kuulutamiseks muutuma ja kohanduma uute meetoditega. See puudutab ka infotehnoloogilise arenguga kaasa liikumist.

Veel viis aastat tagasi teadsin ma omaenda põlvkonnast vähemalt kaht inimest, kellel veel puudus põhimõtte pärast mobiiltelefon. Nad pidasid vastu üsna kaua, kuid vandusid lõpuks alla. Infotehnoloogia arengut kirikutöö hüvanguks kasutades on pikemas perspektiivis oluliselt vähem kaotada kui võita. Seda eriti ajastul, mil inimestele ei meeldi enam kuuluda kirikusse. See aga ei tähenda veel, et nad kirikust ei hooliks või neil puuduks jumalasuhe. eKirik oleks neile võimalik alternatiiv.

Pihustunud luterlus

Kuna eestlased on oma loomult isemõtlejad, on nad oma loomult luterlased. Seepärast ei nimeta eestlased ennast naljalt luterlaseks. Pole ju mõtet eraldi rõhutada midagi sellist, mis on niigi ilmne.

Luterlus on eestlastes lahustunud. Häda on selles, et inimesed hakkavad seda unustama, kui me seda neile meelde ei tuleta. Selles osas on eestlased justkui usuliselt HEV (haridusliku erivajadusega) rahvas.

Sekularism tundub Eestist vaadates ülemaailmne normaalsus, mida kinnitab ka mõne meie poliitiku, riigiametniku või avaliku elu tegelase kuvand ja jutt. Tegelikkus on sootuks teine – sekulaarsus maailmavaatena ei ole globaalne reaalsus.

Eestis, nagu mitmel pool mujal läänemaailmas võib Jumal olla surutud pildi nurka või pildilt välja. Kuid suuremas osas maailmast on hoopis tegemist religioossete maailmavaadete, või piltlikult väljendades, jumalate võitlusega ja omavahelise konkurentsiga. Sekularismi ja jumalatust sellel võitlusväljal üldse ei esine.

Selle üle, kas Jumal või jumalad on olemas või mitte, suur osa inimkonnast ei arutle. Selline küsimusepüstitus on globaalses mõõtmes lokaalselt Eesti-spetsiifiline. Maailma religioonide statistikas me oma defineerimata religioossusega silma ei paista.

Enamik inimesi ei ole aga Eestis tegelikult uskmatud, vaid nad lihtsalt ei oska defineerida, mida nad täpselt usuvad. Seepärast ei saa seda ka statistiliselt mõõtes võrrelda väga teiste riikide tulemustega. Eesti religioonialane statistika on maailma ja Euroopa kontekstis anomaalne. Sed tuleb eraldi selgitada.

Kuidas saab aga üks vaimulik hingekarjasena kuulutada jumalasõna ja teenida oma karja olukorras, kus kari ei ole piiratud karjamaal, vaid käitub vabapidamisega karjana? Me elame Eestis, tegelikult ka mujal Euroopas, olukorras, kus inimesed ei oska või neile ei meeldi enam kuuluda liikmelisuse kaudu kogudustesse.

Euroopas ei ole ühtegi kirikut, mille liikmeskond kasvaks, sealhulgas ka kõige avatumate ja liberaalsemate vaadetega kirikute hulgas. Ja see ei ole kirikute süü. See on kogu lääneliku ühiskonna paradigma muutus.

Hoolimata sellest, et inimesed kirikusse enam ei kuulu, tunnistatavad nad enda kuuluvat kristlikku, katoliiklikku-ortodokssesse, või Eesti kontekstis, luterlikku-protestantlikku kultuuriruumi. Mujal Euroopas on kirikusse kuulumise inerts pisut tugevam. Meil on see inerts nõukogudeaegse kultuurikatkestuse tõttu täiesti kadunud.

Enam ei kuuluta kirikusse traditsiooni pärast. On tekkimas hoopis uus traditsioon – kirikusse mittekuulumise traditsioon, mille juurde kuulub siiski teatud kiriku oma kodukirikuks pidamine, teatud kirikuõpetaja oma õpetajaks pidamine, samuti teatud kirikupühade ja -tavade loomulik järgimine.

Kas see on probleem? Kindlasti on see probleem, sest me peame kirikuna ja vaimulikena mugavustsoonist välja tulema. Sellises olukorras saab eriliselt olulise rolli iga kristlane, sealhulgas iga luterlane üksikult üldpreesterluse printsiibi elluviijana.

Kõik vaimulikud peavad aga tajuma, et nende kantsel ei asu enam püsivalt kihelkonnakirikus. Kantsel on igal pool, kus on inimesed. Me peame lihtsalt sinna kantslisse asuma ja evangeeliumi kuulutama, olgu see siis kohalik vallaleht, jaanipidu või perearsti järjekord. See kantsel asub aga kindlasti ka virtuaalmaailmas.

Seda on COVID-19 meile juba tõestanud. Kiriku müüride vahelt välja astumine puudutab ka teisi kirikutöö valdkondi: laste-, noorte-, pere-, muusika-, diakooniatööd ja kõiki muidki tegevus.

See tähendab ka vastupidise suunaga liikumist. Kirikust saab omakorda kontserdisaal, kunstigalerii, sotsiaal- ja nõustamiskeskus või palju muudki. Uue ajastu kirikutöö tähendab inimese holistilist ehk kõikehõlmavat teenimist sõna ja sakramendiga. Säilitades sakramendile koha kirikus seotuna vaimuliku ametiga, kuid ehitades kantsli teatud puhul kirikust välja, muuhulgas virtuaalmaailma.

Me võiksime seda nimetada evangeeliumi pihustamiseks ühiskonda ning kõiki kristlasi ühiskonda laiali pihustatud kristlaskonnaks, kus iga osake omab oma mõju ümbritsevale. Lihtsustatult tähendab see oma elu teadvustatult ja avalikult kristliku eluna elamist.

Iga kristlane, loomulikult ka luterlane, peaks endale teadvustama, et tema kristlik usk ei ole enam ainult tema isiklik, intiimne ja varjatud salasuhe Jumalaga. See kooselu Jumalaga peab olema julgelt avalik ja nähtav osa inimese elust.

Näen kõiki Eestimaa kristlasi, sealhulgas luterlasi meie tulevikuühiskonnas just sellises rollis. Me oleme kõik evangelistid ja preestrid oma igapäevaelus, ametites ja ka ühiskondlikes ülesannetes, üldpreesterluse põhimõttest lähtuvalt. Nõnda on kõik inimesed minu külas, vallas, spordiklubis või rahvatantsuringis jumalarahvas, keda teenida või siis veel Jumalata rahvas, kelle sekka Kristus meid on saatnud justkui lambaid huntide sekka (Lk 10:3)

Ääremaastumine – kas kirikuspetsiifiline probleem?

Hirmutav, kiriku seisukohalt aga ka julgustav, oli mõne päeva eest lugeda Postimehest riigikontrolör Janar Holmi artiklit pealkirjaga "Elame juba kiiresti ääremaastuvas Eestis".

Riigikontrolör kirjutab seal värskelt ilmunud riigikontrolli aastaraporti kommentaariks muuhulgas:

"Vaatasime, mis ootab meid juba lähima kümne aasta jooksul Eestis ees. Kes meid lähitulevikus ravib? Kes õpetab ning kes hoiab korda ja päästab? Kas meil on praegu ja tulevikus piisavalt perearste, üldhariduskoolide õpetajaid, politseiametnikke ja päästjaid? /…/ [Avalike teenuste] ühetaolist kättesaadavust ei ole juba ammu võimalik tagada. Selle põhjus ei ole mitte ainuüksi raha, vaid ka inimeste puudus. Täitmata ametikohtade arv võtmetähtsusega erialadel kasvab. Inimesi, kes võiksid neid töökohti täita, ei paista ka kusagilt tulevat."

Janar Holm räägib avalike teenuste osutamise kontekstis ja loomulikult ei nimeta kordagi vaimulikke ja kirikumuusikuid, kuid tema artikli põhisõnum on üks: "inimesi ei jätku!". Inimesi ei jätku enam teatud ametitesse, kuid inimesi ei jätku ka enam küladesse, isegi ajaloolistesse kihelkonna- või maakonnakeskustesse. On päris loomulik, et inimesi ei jätku siis ka kirikupinkidesse.

Seda enam imestan, kui jälle mõni ajakirjanik, poliitik või lihtsalt mõni "arvaja" osutab näpuga ainult tühjenevate kirikupinkide suunas kahjurõõmsalt targutades, kuidas luteri kirik ei kõneta enam noori ja on jäänud hüüdjaks hääleks tühja kiriku võlvide all. Nagu oleks see teistes konfessioonides Eestimaal teisiti.

Ma ei tea ühtegi konfessiooni Eestis, mis kasvaks jõudsalt maapiirkondades, kus asub 80 protsenti EELK kogudustest ja elab kõigest umbes veerand kogu Eesti elanikkonnast. See, et maakirikute pingid on tühjad, nagu on tühjad ka külatänavad, pimedad kortermajade aknad, seisavad kasutamata endised lasteaiad ja koolid, isegi vallamajad ja külakeskused, ei tulene millestki muust kui sellest, millele viitab riigikontrolör Janar Holm: "inimesi ei jätku!"

Postimehes riigikontrolör Janar Holmi ülalviidatud artikli kõrval avaldatud Statistikaameti rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi andmete kohaselt kahaneb rahvaarv 2030. aastaks 2020. aastaga võrreldes enam kui 15 000 inimese võrra.

Sealjuures:
  • 65-aastaste ja vanemate inimeste arv kasvab ligi 38 000 võrra ehk 14 protsenti;
  • Põhilises tööeas (20–64 aastat) inimeste arv väheneb enam kui 43 000 võrra ehk kuus protsenti;
  • Tööealiste (15–74) arv väheneb, ligi 21 000 võrra ehk kaks protsenti.
  • Kui praegune rändetrend (st sisseränne on väljarändest suurem) jätkub, siis võib sisserände (sh tagasirände) suurenemine aidata pisut tööjõu vähenemist leevendada.

Kui kümme aastat tagasi elas Harju maakonnas kõigist Eesti inimestest 41,8 protsenti, siis 2020. aastal juba 45,1 protsenti. 2030. aastaks prognoositakse Harju maakonnas elanikkonna kasvu veelgi (49,4 protsendini) ehk juba pea poole Eesti rahvastikuni.

Rahvaarv kasvabki enam Harjumaal, sealhulgas Tallinnas. Tartu maakonna rahvaarv püsib samuti väikeses kasvutrendis. Kõigis ülejäänud maakondades elanike arv väheneb. Kõige suurem on elanike arvu vähenemine Ida-Viru, Järva, Valga ja Jõgeva maakonnas. Kahaneva rahvaarvuga maakondades on elanikkond keskmisest vanem ja neis kujundab rahvastikku peamiselt suremus.

Mida räägib see objektiivselt EELK koguduste tulevikust? Kuhu peaksime oma tähelepanu ja evangeliseerimistöö tähelepanu pöörama? Millistele noortele külades, kus koolimajad on sualetud?

Kui kümne aasta pärast elab pool Eesti elanikkonnast Tallinnas ja Harjumaal, kuid EELK kogudustest asub samas piirkonnas vaid kõigest 20 protsenti, siis milline on EELK tulevikuperspektiiv? Samasugune nagu kogu ääremaastuva Eesti perspektiiv.

Võime kurvalt ja retooriliselt tõdeda, et midagi head see maakoguduste tulevikust ei kõnele. Pisut lootusrikkamalt võime ennustada, liikmeskonna kasvu pealinnastumisega kaasnevast protsessist Tallinna, Ida- ja Lääne-Harju kogudustele.

"Milline on liikmeid kaotava kiriku plaan B?" küsis ühel Luterliku Maailmaliidu nõukogu istungil maailma kõige suurema luterliku kiriku 10,5 miljonilise liikmega Etioopia Evangeelse Luterliku Mekane Yesus Kiriku piiskop Yonas Yigezu. Ja ta vastas ise: "Saime sellele küsimusele vastuse, kui avastasime, et meie kirik saab kasvada meie pastoritest olenemata. Alates sellest kui panime rõhku ilmikute, tavaliste kirikuliikmete usule ja kuulutustööle, nägime kiriku märgatavat ärkamist ja kasvu".

Küsimusele, milline on meie kiriku ja koguduste plaan B, peavad leidma lähiaastatel vastuse ka kõikide meie koguduste juhid, eriti aga kasvava elanikkonnaga piirkondades. Sellele küsimusele vastuse otsimisele peavad keskenduma ka meie misjonikeskus ja kirikuvalitsus.

Siiski ei tohi me unustada, et iga kirik peab oma rahvast teenides arvestama kohalikku konteksti, mis erineb kindlasti sellest, milline on elu kusagil mujal maailmas, olgu Etioopias, Rootsis või Ameerikas. Luteri kiriku rikkus ja võimalus on olla rahvakirik omal maal ja oma rahva hulgas.

Kiriku diskussiooniküpsus

Arutelu selle üle, kui palju ja millistes küsimustes peaks kiriku esindajad avalikkuses sõna võtma või ühiskondlikesse diskussioonidesse sisenema, on viimastel aastatel peetud vähemal või rohkemal määral nii kirikus kui kirikust väljas. Ma ei hakka sellele rohkem aega kulutama, sest pean ise ühiskonnaelus osalemise eelduseks kiriku õigust ja kohustust kaasa rääkida. Kirik on oma liikmetega osa kodanikuühiskonnast.

Täiesti eraldi tuleks aga läheneda küsimusele, kas kiriku sees on piisavalt vajadust, ruumi ja avarust aruteludeks ja diskussiooniks keerulistes küsimustes, millele ei saa anda vastuseid lihtsalt deklaratsioonide ja avaldustega.

Elame ja tegutseme ajastul, mil eetilis-moraalsed küsimused, millest mõnede suhtes on kirikul kujundatud oma õpetuslikud seisukohad, kuid paljude üksikküsimuste kohta mitte, vajavad hästi põhjendatud vastuseid. Me võime lükata paljudes küsimustes vastuste otsimist ja sõnastamist edasi, kuid sellega ei lahenda me probleeme, millega seisavad silmitsi meie kiriku liikmed või liikmeks saada soovijad.

Probleeme ei saa me lahenda ka kiirustades ja deklaratiivselt oma seisukohti fikseerides. Erinevate keeruliste probleemidega ei ole kimpus ainult meie ühiskond või kirik. Samade küsimustega tegelevad ka kõik teised ühiskonnad ja kirikud meie ümberkaudsetes maades ja kaugemalgi, ükskõik, millisesse ilmakaarde me oma silmad suuname.

Olen pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel.

Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus. See, kuidas ja milliseid teemasid ühel või teisel vaimulike konverentsil ning millises järjekorras arutatakse, on vaimulike konverentsi juhatuse kui iseseisva ja kirikuvalitsusest sõltumatu struktuuriüksuse otsustada.

Minu ettepanek oli tingitud siirast soovist leida igas mõttes turvaline keskkond delikaatsete, sensitiivsete ja vastuoluliste küsimuste arutamiseks. EELK-s saab just vaimulike konverents olla erinevate teoloogiliste teemade katselaboriks. See on turvaline, sest kohal on ainult "omad" ning puudub surve kõik arutelud lõpetada otsuste vastuvõtmisega. Vahel tõuseb suurem tulu teiste kuulamisestki.

Kokkuvõtteks

Ees ootab advendi- ja jõuluaeg, mis on ootuspäraselt leppimise ja rahunemise aeg. Kahtlen, kas koroonastress ja -depressioon, mis on lisandunud kuumaks köetud ja polariseerunud ühiskonna pingetele, laseb meil jõulurahust osa saada.

Siin on meil endil kristlastena palju ära teha. Meie endi suhtumisest, käitumisest, eneseväljendusest nii analoog- kui virtuaalmaailmas sõltub palju. Me ei tohi unustada, et iga mõtteavalduse, olgu meeldiva või ebameeldiva taga on inimene. Isegi erakonda, riiki, ametkonda, kogukonda, kirikut esindav inimene on ligimene. Kui asume verbaalsesse võitlusse, ei tohi me seda unustada, et ka sõna on tegu.

Jaapani kirjanik Endo Shusaku laseb ühel oma raamatu "Vaikus" tegelasel öelda: "Patt on see, kui inimene sõidab teise inimese elust üle ning unustab sellest jäänud jäljed." Sellist ülesõitmist on kogenud ilmselt paljud, kes on asunud oma seisukohti avalikult väljendama.

Ükskõik kui armastusväärselt sa midagi ka öelda püüad, leidub ikka keegi, kes sinust üle sõidab. Tean ise kui valus see on, kui inimesed loobuvad argumenteerimast küsimuse või probleemi üle ja hakkavad isiklikuks muutudes ründama sind ennast. Püüame ise toimida teisiti. See oleks viis, kuidas Kristus toimiks.

Lõpetuseks üks nõuanne: kui soovite kedagi kritiseerida, siis tehke seda ainult tingimusel, et täpselt sama pika aja, mis kulub teise inimese vigadele osutamisele ja tema kritiseerimisele, kasutage pärast kriitika tegemise lõppemist sellesama inimese eest palvetamisele. Kui kriitika kestab viisteist minutit, siis järgnegu ka eestpalve veerandtund.

Seega, hoidkem kellad püsivalt käepärast ning hinnakem aega kõrgelt ja õiglaselt!


Kommentaar põhineb Urmas Viilma ettekandel EELK XXX Kirikukogu 6. istungjärgul.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: