Donald Trumpi Ameerika oma ühepoolsuses ja isolatsionismis kujutas eemaldumist Teise maailmasõja järgsest internatsionalismist, mida Washington oli seni järginud. USA rahvusvaheline sekkumine oli pigem erand kui reegel läbi riigi ajaloo.

Charles Kupchan lähtub eeldusest, et Ameerika pöördub tagasi varasema iseolemise juurde, kuna rahvusvaheline aktiivsus on USA jaoks üpris hiline nähtus. Enne Teist maailmasõda hoidsid Ühendriigid eemale ka rahvusvahelistest lepingutest.

Varasest ajaloost võib märkida, et alates USA moodustamisest kuni Hispaania-Ameerika sõjani aastal 1898 hoidsid Ühendriigid end rahvusvahelisest jamadest eemale. Kuigi, kui täpne olla, siis Ameerika Ühendriikide loomine nõudis lahtiütlemist Suurbritanniast, mis omakorda ärgitas ameeriklasi sõlmima lepingut Prantsusmaaga.

Oma ametist lahkumise kõnes ütles George Washington 1796. aastal, et riik peaks vältima suvalisi alalisi liite ükskõik millise maailmaosaga. Ja see tees püsis valitsuse poliitika alusena umbes 150 aastat, kuni Teise maailmasõjani.

Rahvusliku identiteedi ja usu küsimus

Tegelikult hakkasid ameeriklased oma eraldioleku juurtest lahti ütlema 19. sajandi lõpus, kui hakati ehitama lahingulaevu, mida seejärel kasutati sõjas Hispaania vastu, laienemaks Kariibi merele ja Vaiksele ookeanile. Ka sekkumine Esimesse maailmasõtta oli isolatsionismist taandumine.

Kupchani raamat väidab, et USA peab vähendama oma väliskohustusi strateegilises perifeerias ja kasutama selleks varasema ajaloo kogemusi. Tänapäeva tihedate seoste maailmas ei saa keegi end täielikult muust ilmast lahti lõigata, kuid väliseid seoseid on võimalik piirata.

Poliitikute retoorika toonitab USA kui maailma juhtiva demokraatliku riigi rolli, kuid läbi ajaloo on Ameerikat pigem iseloomustanud isolatsionism.

USA suure strateegia eesmärk oli alati kaitsta riiki ohtliku ülejäänud maailma eest, oma riiki nähti kui omalaadset uut Iisraeli, valitute ühiskonda, mille missioon oli tõsta inimkond vaimselt, poliitiliselt ja majanduslikult uuele tasemele. Kuid USA saatus pidi olema päästa maailm mitte selle üle domineerides, vaid sellele eeskuju näidates.

Samal ajal nägid ameeriklased ohtu ka siseriiklikes vastuoludes, mistõttu Ameerika erilisust nähtigi välis- ja siseohtude kontrollina ning nende loosungite all nähti ka Ameerika isoleerumist muust maailmast.

Üks Ameerika Ühendriikide riikluse isadest, Thomas Jefferson on märkinud, et välisvaenlaste eemalhoidmiseks ja sisevaenlaste mahasurumiseks on Ameerikal vaja sõbralikke suhteid kõigiga, kuid ilma liitumiseta kellegagi neist.

Seetõttu nähakse USA-s isolatsionismi mitte niivõrd kui poliitikat, kuivõrd rahvusliku identiteedi ja usu küsimust. Samas, kui praegu pärida Ameerika linnade tänavail isoleerituse kohta, siis valdav enamus vastajaist väidab, et USA on maailmas vältimatu jõud ja sellisena isegi liiga kaasatud maailma asjadesse.

Poliitikuile kujunes aga USA liigne kaasatus maailma asjadesse teemaks, mida sai valimiste eel edukalt nämmutada ja lubada, et "nüüd aitab", Ameerika peaks lõpetama arutu raharaiskamise välismaal ja koguma end siseriiklike probleemide lahendamiseks.

USA rahvusvahelise aktiivsuse esimene välgatus oli ilmselt sõda Hispaaniaga aastal 1898, mille tulemusel said Ühendriigid oma kontrolli alla Kuuba, Puerto Rico, Hawaii, Guami, Samoa, Filipiinid ja Wake'i saared.

Järgmine lahvatus oli sekkumine Esimesse maailmasõtta, küll selle lõpufaasis, kuid siiski. Põhjus oli lihtne – sakslaste rünnakud seadsid ohtu USA laevade liikluse. President Woodrow Wilson tõusis meediasse kui maailmarahu eest võitleja, kuid USA senat lükkas tagasi isegi tema poolt loodud Rahvaste Liigaga liitumise. Hea näide liidri ja rahvaesinduse eri laineil paiknemisest.

Igatsetud messianistlik rolli

Ja järgmine USA rahvusvaheline sekkumine oli juba Teine maailmasõda. Ilmselt võis mõttes olla plaan jäädagi Läänemaailma liidri rolli. Ja seda rolli kanti välja päris pikalt, kuigi pidevate diskussioonidega selle tegevuse mõttekuse ja kulude-tulude bilansi teemal.

Ameerika leidis end promomas maailmavaadet ja elustiili, mida arvati hüveks kõigile. Elik kiivast isolatsionismist toimus nihe aktiivsesse ameerika elulaadi reklaamivasse ühiskonda.

Näis, et ameeriklaste jaoks on kaks valikut. Esiteks, tõmbumine Ameerika eksperimendi lahtrisse ja sealt näidisena mõjumine, või teiseks, ristisõdalase rolli võtmine ja maailma muutmine Ameerika eeskuju järgimisega. Vahepealset rolli justkui ei olnudki.

Valik langes ristisõdalase rollile, mis surus isolatsionistlikud meeleolud tahaplaanile. Koos kõigi kaasnevate kuludega. USA hakkas aktiivselt osalema globaalsetes teemades ja levitama oma majanduslikku ning poliitilist ühiskonnamudelit.

Kuni Berliini müüri langemiseni oli protsess suhteliselt talutav, kuigi tagasilöökidega nagu näiteks Vietnami sõda. Laias plaanis oli aga USA ja tema liitlaste käitumine suhteliselt mõõdukas ning võit külmas sõjas tuli pigem strateegilise kannatlikkuse kui aktiivsete meetmete läbi.

NSV Liidu kokkukukkumine näis toovat ameeriklastele igatsetud messianistliku rolli – levitada oma eluviisi kogu maailmas. USA mõju näis olevat piiramatu, kuid tegelikult oli tulemuseks ülepakkumine ja ülelaienemine.

Ka vastasseisude osas ei olnud need kuhugi kadunud – NSVL-i asemele tõusis Venemaa, lisaks tõusis rivaalirolli ka Hiina. Sekkumised Afganistanis, Iraagis ja Liibüas ei andnud soovitud tulemust, ameeriklaste käitumine ja nägemus olid ilmselt vastuolus reaalse eluga.

USA arvas, et kui mingi süsteem neil toimib, siis kui see istutada mõnda muusse ühiskonda, hakkab see sealgi toimima. Iseenesest idealistlik, kuid samas ka silmatorkavalt ekslik nägemus. Demokraatiat ei saa eksportida nagu mingit laiatarbekaupa ja kui sellele ei ole kohapeal altpoolt tulevat toetust, ei juurdu see mingil juhul.

Kokkuvõtlikult – Pax Americana nurjus liigsuurte ootuste, ülepakkumise ja ebarealistliku maailmapildi tõttu. Ja kogu sellel protsessil oli ka priske hinnalipik, mistõttu juba mitu administratsiooni on püüdnud kogu protsessi koomale tõmmata. Maailma ümberkujundamine USA nägemuse kohaselt ei õnnestunud ja nüüdseks on seda vähemalt tunnistatud.

Ameerika Ühendriigid näikse olevat läbinud täisringi, arvab Charles Kupchan, liikudes isolatsionismist liberaalsesse internatsionalismi ja sealt taas tagasi isolatsionismi. Ajaliselt võttes oli internatsionalismi periood kõige lühem.

Kui sügavale ameeriklased seekordse isolatsionismihooaja vältel lähevad, on raske ennustada. Joe Bideni valimisvõit võib selle suundumuse sügavust vähendada, kuid ei suuda seda täielikult vältida. Iseenesest võib rahvusvaheline koostöö toimida ka isolatsionismi tingimustes, aga kõik oleneb riikidevahelistest suhetest ja nende taga olevatest rahvuslikest huvidest.

Kõigest sellest võib lugeda Charles Kupchani raamatust "Isolationism. A History of America's efforts to Shield Itself from the World", milles antakse eelpool lühidalt kokku võetust avaram ja detailsem pilt.