ÜRO pagulaste ülemvolinik Filippo Grandi: kaotage minu töö

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Filippo Grandi Autor/allikas: UNHCR

14. detsembril saab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet 70-aastaseks. Organisatsiooni jaoks, mis oleks pidanud kolm aastat pärast loomist oma tegevuse lõpetama, on see ebamugav sünnipäev, mida meil pole tuju tähistada, kirjutab Filippo Grandi.

Kui pärast Teist maailmasõda hakkas purustatud maailm end uuesti üles ehitama, oli UNHCR-i ülesanne leida kodud Euroopa põgenikele. Selleks 14. detsembril 1950 saadud mandaat oli ajaliselt ja geograafiliselt piiratud ning selgesõnaliselt mittepoliitiline, justkui oleks see meeldetuletus hädadest, millest oli parem lahti saada nagu rusudest.

Kuid muutuv rahvusvaheline kord tõi kaasa uued konfliktid ja rohkem pagulasi – 200 000 ungarlast põgenesid Austriasse pärast seda, kui Nõukogude väed surusid maha 1956. aasta ülestõusu. Järgmisel aastal pöördus UNHCR-i poole abi saamiseks Tuneesia, sest naaberriigis Alžeerias lahvatanud vabadussõja eest oli üle piiri tulnud turvalisust otsima kümneid tuhandeid inimesi.

Ja missioon aina laienes. Koloniaalaja lõpuga kaasnesid võitlused vabaduse eest ja võitlused võimu pärast, millesse olid haaratud miljonid tsiviilisikud. Aasta-aastalt, mandrilt mandrile paluti UNHCR-il aidata aina enamaid põgenema sunnitud inimesi – Kesk-Ameerikast Sahara-taguse Aafrika, Vietnami ja Kambodžani.

Eelmisel aastal täitus Afganistani kriisil neli aastakümmet. Järgmisel aastal möödub kümme aastat konflikti puhkemisest Süürias. Ja nii edasi – see on rida soovimatuid tähtpäevi, tekkivaid või uuesti pinnale kerkivaid konflikte, kus vanade tagajärjed pole jõudnud veel hääbudagi. Viimase seitsme aastakümne jooksul on maailm, mis lubas astuda rahuajastusse, osutunud heaks konfliktide algatajaks, kuid mitte nii osavaks nende lahendamisel.

Sellest tulenevalt on UNHCR-i kutsutud ikka ja jälle tegema kõik endast oleneva, et kaitsta haavatavaid inimesi, kes on oma kodudest lahkuma sunnitud. See on sageli kaasa toonud kompromisse.

Me ei ole tavaliselt juures, kui otsustatakse rahvaste ja rahvuste saatuseid. Kuid me oleme kindlasti kohapeal abistamas inimesi, kes on sunnitud põgenema, kui vaidlused jäävad lahenduseta.

Meie mittepoliitiline olemus on meie põhikirja sisse kirjutatud, kuid kuna me oleme kohal paljudes kriisides ja reageerime paljudele hädaolukordadele, hõlmab meie töö sageli keerukat diplomaatiat, raskeid otsuseid ja võimatuid valikuid, kui püüame jõuda üha suurema hulga haavatavate inimesteni ressurssidega, mis lihtsalt ei vasta vajadustele. 

UNHCR-i kunagised ja praegused kolleegid tunnevad suurt uhkust oma töö üle, millega nad on kaitsnud, muutnud või päästnud kellegi elu. Nad võtavad vapralt vastu uued väljakutsed nagu näiteks kliimamuutuste mõjud või koroonaviiruse pandeemia – tegurid, mis suurendavad juba niigi olulisi probleeme, mida sundränne tekitab.

Samal ajal soovivad nad, et nad ei peaks seda tegema. Kui sõdivad pooled lepiksid kokku relvarahus, kui põgenema pidanud inimesed saaksid turvaliselt koju naasta, kui valitsused jagaksid ümberasustamise vastutust, kui riigid täidaksid rahvusvahelise õiguse järgseid kohustusi asüüli osas ja peaksid kinni tagasisaatmise keelust – mitte saates ohu eest põgenenuid tagasi sinna, kust nad tulid, siis oleks meil UNHCR-is palju vähem muret.

Ning jah, oleme korduvalt kutsunud maailma üles kõigeks eelpool mainituks.

1994. aastal kuulusin tollase Sairi, praeguse Kongo Demokraatliku Vabariigi UNHCR-i hädaolukordadele reageerimise meeskonda. Nelja päeva jooksul ületas massimõrvadest pääsemiseks miljon inimest Rwanda piiri, et siseneda koolerapuhangusse, mis tappis kümneid tuhandeid. Minu kolleegid, kes olid lubanud inimesi kaitsta, kaevasid hoopis haudu.

Võite mõelda päästetud eludest, hetkest, mil pagulase lootusetus muutus tänu teie püüdlustele lootuseks. Kuid te ei lakka kunagi mõtlemast eludele, mida te ei saanud päästa. 

Ligi aasta eest ulatus pagulaste, riigisiseselt ümberasunud inimeste, varjupaigataotlejate ja kodakondsuseta inimeste koguarv ühe protsendini kogu maailma elanikkonnast.

Huvitav, millist protsenti peame vastuvõetamatuks – kaks protsenti, viis protsenti või rohkem? Kui palju inimesi peab kannatama põgenemise kaotusi ja vääritust, enne kui poliitilised juhid lahendavad pagulaskriiside põhjused?

UNHCR-i 70. aastapäeval on minu väljakutse rahvusvahelisele üldsusele järgmine: kaotage minu töö. Seadke endale eesmärk ehitada üles maailm, kus ÜRO pagulasametit pole tõepoolest vaja, sest keegi pole sunnitud põgenema. Ärge saage minust valesti aru: praeguses olukorras on meie töö ülioluline, ometi on paradoks see, et meid ei peaks olemas olema. Kui leiame end tähistamas veel palju sünnipäevi, on ainus järeldus, et rahvusvaheline üldsus on läbi kukkunud.

Kuid kui massilist põgenemist põhjustavad tegurid lahendatakse vaid pooles tosinas riigis, võiksid koju minna miljonid pagulased, samuti veel miljonid sisepõgenikud. See oleks väga hea algus ja see oleks juba midagi, mida me kõik saaksime tõesti tähistada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: