Rääkides sisserändest Euroopasse, peame silmas eeskätt üle Vahemere toimuvat rännet. Mõni sõna ka selle regionaalse liikumise taustast.

Liikumine üle selle veekogu on ajalooliselt tihe olnud, kuid rände mõistes on Vahemerd nimetatud puhuti ka Surmamereks. Piirdudes ajavahemikuga tipphetkest 2015. aastal kuni 2019. aastani saab tuua järgmised arvud – aastal 2015 ületas Vahemere rohkem kui miljon immigranti, neist hukkus eri põhjustel umbes 4000. Aastal 2018 oli saabujaid 116 000 ja uppunuid 2300. Mullu uppus 356 inimest.

Kolded, kust pagulased tulevad

Süürias oli sõja eel elanikkond ca 22 miljonit, praeguseks on neist 55 protsenti kas siseriiklikud pagulased või on pagenud mujale, enamus Türki ja Liibanoni, kuid ka Jordaaniasse ja Iraaki. Arvudes oleks see umbes 5,7 miljonit pagulast pluss 6,2 miljonit siseriiklikku elukohavahetajat. Arvestagem siinkohal vastuvõtjariikide, näiteks Liibanoni ja Iraagi oma siseolukorda, mõistmaks survet neile riikidele.

Praeguse seisuga väiksemate arvudega, kuid siiski silmatorkavalt on esindatud ka Iraak ja Afganistan, mõlemad sõjakolletena. 1990. aastatel oli lähteriikide nimistu esireas ka Somaalia. Tõuseb Sahara-aluse Aafrika pagulaste osakaal.

Kliimapagulased

Täpseid hinnanguid on raske pakkuda, kuid aastaks 2050 võib neid olla 200 miljonit kuni üks miljard. Näiteks Maldiivide president Mohamed Nasheed otsustas juba aastal 2008 kasutada turismist saadud tulu selleks, et osta oma alamatele maad Indias, Sri Lankas ja Austraalias juhuks, kui nende kodumaa vee alla kaob. Põhjuseks kliima soojenemisest tingitud merevee taseme tõus.

Kliimamuutused on pikaajaline trend ja sellega kaasneb ka looduskatastroofide sagenemine. Pluss toiduainete saadavuse probleemid, joogivee nappus ja neist tulenevad konfliktid.

Mõned mõeldavad lahendused, mida on pakutud pagulastevoo haldamiseks

1. Pagulaste saar. Tuneesia ja Itaalia vahelisel niinimetatud Tuneesia platool paikneb kitsas madalik, mida võiks kunstlikult saareks kasvatada ja sinna rajada uue riigi oma passi, põhiseaduse, majanduse ja poliitilise süsteemiga. Kogu seda värki rahastaks Euroopa Liit. Algselt oleks saar mõeldud umbes 150 000 inimesele, kuid madalikku liivaga täites võib seda edaspidi laiendada.
2. Pagulaslinnad. See tähendaks tunnistamist, et praegused pagulaste telklaagrid on tegelikult mitte ajutised, vaid vähemalt paarkümmend aastat ja enamgi eksisteerivad nähtused. Seetõttu võiksid need pagulaslaagrid ehitada ümber linnadeks, kus oleksid kõik vajalikud teenused, tööhõive võimalused jne.

Rände haldamisest

Kui vaadata traditsioonilisi immigratsiooniriike, nagu USA, Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia, siis jääb silma nende valikuline suhtumine sisserändajatesse. Aastaid põhines sisseränne neisse maadesse rassilistel ja kultuurilistel valikutel, mis aga 1970. aastate paiku muutus oskustepõhiseks sisserändajate valikuks.

Praegu võib ka üldistatult öelda, et arenenud riikide eelistus on võtta vastu koolitatud ja teatud oskuste tasemega inimesi ja selles suunas võiks ka meie rändepoliitika areneda.

Kanada, Uus-Meremaa ja Austraalia on ka head näited range, teatud kriteeriumitele tugineva sisserände osas ja need riigid on sihtkohaks paljudele Lääne-Euroopa emigrantidele, kes ühel või teisel põhjusel ei soovi jätkata karjääri kodumaal ja valivad hariduse omandamise järel uueks elukohaks need anglosaksi maad. Viimased aga on puhtalt võitjad, sest saavad koolitatud ja noort tööjõudu elik maksumaksjaid ja jutt on rohkem kui miljonist kuni pooleteisest miljonist elukohavahetajast aastas.

Rände põhjustest

Põhiline rände põhjus on lihtne asjaolu, et inimesi on paljudes piirkondades liiga palju.

Ja kuigi praegu räägitakse inimkonna arvukuse kasvu aeglustumisest, oleme siiski kiirelt liigsuure elanikkonnani kasvanud, koos kõigi selle mõjudega keskkonnale, samuti tooraine ja toiduainete ning eriti joogivee piisavusele. Inimkond jõudis oma esimese miljardini alles aastaks 1804, teine miljard oli käes 1927 ja kolmas juba 1960, neljas 1974 ja nii edasi praeguse 7,8 miljardini välja.

Kasvutempo aeglustumine 1,1 protsendini aastaks 2017 näis küll kena, kuid tähendab siiski 83 miljonit lisainimest igal aastal. Praegu on kasv pisut alla ühe protsendi aastas, kuid seda siis 7,8 miljardist.

ÜRO iga kahe aasta tagant üllitatav World Population Prospect viimane, eelmisest aastast pärinev raport ennustab, et üheksa miljardit peaks meil kätte jõudma kusagil aastal 2037, 10 miljardit aastal 2057 ja järgmiseks sajandivahetuseks läheneb maailma elanikkond 11 miljardile, kuigi kasvutempo on tublisti aeglustunud.

Rusikareegli kohaselt toob riigi ja rahva areng, jõukuse ja eriti hariduse kasv kaasa ka sündimuse languse elik arengu kiirus on rahvastiku kasvu tugevaim pidur. Asjatundjad on küll tublisti vaielnud selle üle, kumb on ikka enne, kas muna või kana, elik kas areng eelneb sündivuse vähenemisele või vastupidi, enne peab sündivus vähenema ja siis hakkab ka vaesus vähenema ning keskmine jõukus suurenema.

Ühes ollakse aga üldjoontes üksmeelel – rahvastiku kasv pidurdab vaesuse vähenemist ja keskkonnaseisundi paranemist. Siinkohal tasub toonitada, et keskkonnateema on rahvastiku kasvu juures muutunud üha tähtsamaks argumendiks, mis on ka loogiline, sest inimkonna jalajälg sõltub igal juhul ka inimeste hulgast, mitte pelgalt keskkonnasäästlikkusest ja muust sellisest, mida praegu laialdaselt promotakse.

Kui lähtuda näiteks 2013. aasta tarbimise tasemest, siis oleks meil Global Footprint Networki hinnangul vaja vähemalt 1,7 maakera, et meie vajadusi rahuldada. Nii et oleme 0,7 maakeraga juba miinuses ja see miinus tõenäoliselt kasvab. Erinevad mudelid näitavad samal ajal, et elanikkonna kasvu vähenemine on tublisti tõhusam meede keskkonnakahjude kärpimiseks kui ükskõik milline elustiili muutmine.

Kogu selle loo juures tuleb märkida, et igasugune elanikkonna kasvu pidurdamise ja/või sündivuse vähendamise jutt käib pinda paljudele rohelise mõtteviisi esindajatele, konservatiividele ja usutegelastele, kes kõik näevad selles jutus nii rassismi, kolonialismi kui ka piiblitõdede eiramist ja veel pagan teab mida.

Pinda võib see jutt käia ka mitmetele majandusliku ja demograafilise kasvu propageerijatele, kelle arvates jätkuv majanduskasv lahendab ka demograafilise kasvu probleemid. Küsimus on aga selles, kas seda pidevat majanduskasvu selle hinnaga on üldse vaja.

Juba 1987. aastal üllitatud niinimetatud Brundtlandi Raport möönab rahvastikukasvu vältimatust ja soovitab inimestel harjutada end elama ülerahvastatud ja liiga tihedalt koos asuvate inimeste keskkonnas, harjutada sallivust ja nii edasi. Ilus jutt, kuid kui seda kõike saaks vältida, siis oleks meil end ka vähem rüselevas rahvahulgas elamiseks vaja treenida.

Ja toome ühe näite kliimamuutuste vallast, nimelt palju jutuks olnud CO2 atmosfääri paiskamisest – kui sünnib üks laps vähem, siis väldib see keskmiselt 58,6 tonni CO2 paiskumise atmosfääri aastas. Näide tugineb Rootsi Lundi Ülikooli uurijate 2017. aasta raportil.

Sama raporti kohaselt on süsinikdioksiidi paiskumise piiramiselt teisel kohal oleva meetme – autost loobumine – tulemus 2,4 tonni CO2-e aastas vähem ja taimetoitlastele teadmiseks, et täielikult taimetoidule siirdumine hoiab inimese kohta kokku umbes 0,8 tonni CO2-e aastas.

Perekonna suurus on seega tähtis tegija ka CO2-e tootmise aspektist. Kliima muutub aga järjest tähtsamaks mõjuriks kogu rändeprotsessis. Ennustuste kohaselt kõigub kliimapagulaste arv sajandi keskel 25 miljoni ja 1 miljardi vahel, enim mainitud on arv 200 miljonit ja selle infokillu aluseks on Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni 2015. aasta raport.

Viited lugemishuvilistele

• "Harri Tiido: migratsioon on sama vana kui inimkond" (ERR 6.10.2020).