Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsioon sai alguse 1975. aastal Helsingis korraldatud Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsist, mida pidasid üheskoos NATO ja Varssavi Liidu riigid, kes asutasid alalise diplomaatilise konverentsi, millest hiljem sai rahvusvaheline organisatsioon. Lühidalt on organisatsiooni eesmärk seista hea, et riigid omavahel või ka mingid seltskonnad riikide sees karvupidi kokku ei läheks, vaid konflikte pigem diplomaatilisel teel lahendaks, vahendab "Välisilm".

"Kindlasti on hea, et on olemas niisugune diplomaatiline dialoogiplatvorm eri väärtusi kandvatele riikidele, et pidada nii-öelda diplomaatilises keskkonnas arutelusid, selle asemel et kõneleksid relvad," rääkis välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa).

1993. aastal alustas Eestis tööd organisatsiooni missioon edendamaks integratsiooni ja paremat teineteisemõistmist kogukondade vahel Eestis. See missioon tekitas paljudes eestlastes kibedaid tundeid.

Tollest ajast on OSCE paljudele eestlastele meelde jäänud eeskätt vähemusrahvuste ülemvoliniku Max van der Stoeli selgelt Eestivaenuliku tegevuse tõttu. Nimelt huvitas van der Stoeli vähemusrahvuste olukord Eestis ja Lätis väga ning kuigi ta pööras vajalikku tähelepanu ka tegelikele probleemidele, keeras ta enamasti vindi üle ning esitas üle-euroopalise lärmi saatel põhjendamatuid süüdistusi.

"Ega see ei tulnud ka tühjusest, vaid oli ka kindlasti riik või riike, kes neid teemasid tõstatasid Eesti suunal," kommenteeris Reinsalu.

OSCE missiooni lõpust Eestis on möödas aga juba 19 aastat. Praegu peab Eesti vajalikuks oma häält selles konfliktide rahumeelsele lahendamisele suunatud organisatsioonis võimalikult kõlavalt kuuldavale tuua.

OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni esimees Sven Sester (Isamaa) ütles, et tämaseks on Eesti diplomaatidel juba niivõrd palju kogemusi, et eesistumine oleks loogiline jätk. "Eriti arvestades, kuidas me oleme liikunud. Meie sooviks oli ühel hetkel NATO-sse astumine, seejärel Euroopa Liit, me oleme tänaseks päevaks olnud ka Euroopa Liidu eesistujad," rääkis Sester.

OSCE-ga seotud Eesti poliitikute sõnul oleks Eestil organisatsiooni eesistujaks saamisega mõndagi võita.

"See poliitiline profiit on kindlasti Eesti kui usaldusväärse ja rahvusvahelistes suhetes diplomaatiliselt võimeka riigi maine jätkuv kasvatamine, millele me oleme tugeva nurgakivi pannud ka Julgeolekunõukogus," sõnas Urmas Reinsalu.

Sven Sester lisas, et Eestil on kindlasti palju ka kaasa rääkida. "Kui vaadata ka OSCE selliseid missioone, mis on viimastel aastatel toimunud ja ka praegu toimumas. Võime siin kohe lauale tuua Ukraina, Gruusia, Mägi-Karabahhi, Valgevene. Teemad, mis on tegelikult meid ümbritsevad," märkis Sester.

Eesti on nüüd selgelt mõista andnud, et on valmis OSCE eesistujamaaks saama, et aga lähiaastate eesistujariigid on juba paika pandud, võib Eesti eesistumine teoks saada kõige varem 2024. aastal. Selle aja jooksul võib Eestis ja Euroopas mõndagi muutuda, samas võtabki suurte organisatsioonide etteotsa saamine omajagu aega.

Endine välisminister Sven Mikser (SDE) arvab siiski, et Euroopa julgeolekuarhitektuur nii tormilises muutumises ei ole. "Kindlasti on päris paljud sellised pikaajaliselt vinduvad konfliktid, mille lahendamispüüdlustes OSCE-l on oma osa ettenähtavalt alles ka veel nelja aasta pärast ja loomulikult eksisteerib alati oht, et neid reguleerimist vajavaid pingekoldeid tekkib ka siin-seal juurde.
Et Eesti aga tõesti OSCE eesistujariigiks saaks, peavad Eesti diplomaadid, aga ka Eesti esindajad OSCE Parlamentaarses Assamblees veel omajagu pingutama," sõnas Mikser.

"OSCE iseenesest on organisatsioon, mis kõiki olulisi otsuseid võtab vastu konsensusega. Nii, et tegemist on üksjagu sellise aimelise, väheformaliseeritud tegevusega, mis eeldab nõtket diplomaatiat ja kokkuleppimise kunsti," lisas Mikser.