Jarmo Virmavirta: koroona juhib tuleviku poliitikat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta Autor/allikas: Soppakanuuna/Wikimedia Commons

"Haigus süveneb, kui seda hakatakse põdema," öeldi ennemuiste Soome kõige põhjapoolsemas osas. Mõte oli selles, et haigusi ei tohi üle võimendada, sest siis omandavad nad kergesti tegelikkusest suurema rolli, kirjutab Jarmo Virmavirta.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Sellel hoiatusel pole enam suurt tähtsust. Koroonaviirus muutub tõsisemaks ka ilma haigestumiseta, sest meedia hoolitseb liialdamise eest juba esilehtedel. Kes on see, kes kinnitaks, et meedia tähelepanu on asjakohane, või muutub olukord halvemaks alles siis, kui "seda hakatakse põdema"? Poliitika on ministrite igapäevase näitamise ekraanil ju heaks kiitnud.

"Kõike tuleb teha mõistuse piires" – ka see on hea ütlus. Seda mõtet võiks jätkata: pudel päevas. Ent kuidas koroonaviirus sellega seostub?

Tänaseni on ajaloo üks teadaolevalt kõige suuremaid katastroofe, kui sõjad kõrvale jätta, olnud Hispaania gripp. Seni on see veel olnud suurem kui koroona. Hispaania gripp tappis 1918. ja 1919. aastal 50–100 miljonit inimest. Koroona jääb sellest veel palju maha. Aga pole ka ime, sest kaitsemeetmed on olnud karmid.

Soomes viis Hispaania gripp hauda 25 000 inimest. Minu naise isa peres surid sellesse haigusesse mõlemad vanemad. Viis last müüdi oksjonilasteks, nagu oli tavaks. Õnneks elasid nad Kagu-Soomes, rahakal Raisiomaal. Koroona ohvreid on tänaseks vaid mõni.

Nimetus "Hispaania gripp" tulenes sellest, et sõdivates riikides, sh Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal, kehtis sõjatsensuur. Seal ei olnud hukkunute arvu lugemine lubatud. Hispaania ei sõdinud ja seal hakati epideemiast avalikult rääkima. Seega võttis avalikkus ka tol ajal ajast osa.

Milles viib koroonaviirus meid eksiteele? Seda ei saa me veel mitu aastat teada. Kuid ülemaailmne aktsiahindade langus kõneleb siiski millestki.

Koroonast räägitakse valjult vist kõikjal mujal kui Hiinas, kust kõik alguse sai. Samas on Hiina Euroopa avalikus elus kohal. Haiguse mõjud avaldusid Euroopas esmalt vist Hiina restoranides, mille müük langes samas rütmis avalikkuse tähelepanu kasvuga.

Helsingis hakkavad Hiina restoranide kõrval pauguga sulguma ka muude restoranide uksed. Turismivaldkond kõigub niikuinii, sest inimesi sunnitakse liikuma üksi. Lende tühistatakse, hotellide uksed pannakse lukku. Eelarved tuleb ümber teha ja pidevates puudujääkides Itaalia pääseb sellest puhta nahaga. Soomes on juba pankrotiohtu sattunud vallad ja linnad, mis on kaua aega elanud üle oma võimete. Mis neist saab, kui seda segadust hakatakse lõpuks lahendama?

Selles ei ole midagi täiesti uut, kuid mõõtkavad on võrreldes varasemaga teised. Minuvanusel, nüüd riskirühma (üle 70-aastased) ja Soome tubastesse tingimustesse mõistetul on siiski mõningaid kogemusi "muistsest" sõdadejärgsest ajast.

1947. aastal sattusin Ulvila rändtaudihaiglasse (rändtaud – see epideemia rahvapärane nimetus on juba unustuse hõlma vajunud!), sest mind tabas difteeria. Olin seal kuu aega ja peamiselt oli lõbus. Jooksime sõpradega haiglast ära maanteekraavidesse ja lähedalasuvasse liivaauku möödujaid hirmutama!

Täna kõigutab koroona riike muul viisil kui ükski varasem mälus olev sündmus. Õudu tekitavad uudised katkestavad selle pika ajaperioodi, mille jooksul on oodatud, et maailmast kujuneb palju parem koht, kui ta eales olnud on.

Me oleme üsna kaua, alates 1970ndate aastate algusest elanud ajastul, mida Samuel Huntington on nimetanud demokraatia "kolmandaks laineks". Sellel ajavahemikul on valimistega valitud liberaalsete demokraatiate arv kasvanud umbes 35-lt rohkem kui 110-ni.

Globaliseerumist toetasid liberaalsed majandusinstitutsioonid, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), ja seda täiendavad kaubanduslepingud, nagu Euroopa Liit (EL) ja Põhja-Ameerika vabakaubandusleping NAFTA. Globaalsed liberaalid täitsid EL-i organid, eelkõike Euroopa Komisjoni. Rahvusriigid ununesid, peaaegu kogu võim oli muutunud rahvusvaheliseks.

Selle kohta on Francis Fukuyama, keda tuntakse raamatu "Ajaloo lõpp" autorina, kirjutanud analüüsi pealkirjaga "Identiteet". Soovitan lugeda, saadaval inglise ja nüüd ka soome keeles.

Fukuyama sõnul on see liberaalne turumajandus muutunud arengusuunaks, mida ta nimetab "populistlikuks natsionalismiks". Selle kohta on kogemusi nii Soomes kui ka Eestis.

Põliseestlased (EKRE) ja põlissoomlased on saavutanud rahva seas suure toetuse, kuigi eriti Soomes on valitsuse hõivanud liberaalse turumajanduse naised. Rahvusliku suundumuse rahvusvahelised sümbolid on muu hulgas Donald J. Trump, Vladimir Putin, Türgi Erdogan ja Ungari Orban.

Rahvusvahelistel turgudel on Trumpe saatnud edu, osalt koostöös Venemaa ja Hiinaga, keda liberaalid võõristavad.

Nüüd paneb koroona proovile siiski liberaalse demokraatia, mitte populistliku natsionalismi.

Tuleb välja, et natsionalism või isegi religioon ei ole uues geopoliitilises keskkonnas oma jõudu kaotanud. See tähendab probleeme näiteks EL-ile. Me oleme seda juba näinud.

Loomulikult on liiga vara öelda, kuhu maailm nüüd minemas on. Viimaste kümnendite liberalistlikku Euroopasse on muutus siiski saabumas. Soome vaatevinklist on üks asi küll selge: pärast koroonat saavad võlgades oleval Soomel olema veelgi suuremad probleemid. Tundub, et Eesti pääseb sellest kergemalt, sest riigivõlg on tühine. Mõlemad vajavad aga üha selgemalt sisserändajaid, sest oma tööjõud väheneb.

Koroonaviiruse eest kaitsmisega alustati iseäranis Soomes liiga hilja, kuid hoo suurenedes on see teema domineerinud kogu poliitilises arutelus. Kindel on, et koroona mõjutab nii Eestis kui ka Soomes viirusejärgset maailmapilti. Soomes on valitsus saanud ainuõiguslikult kontrollida kogu avalikkuses esitatavat pilti. Kriitilisest ajakirjandusest on alles jäänud vaid mälestus. Opositsioongi vannub valitsusele truudust.

Muus osas on Eesti ja Soome erinevad. Eestis on konservatiivsed rõhuasetused olulised. Soomet valitseb seevastu liberalistlik vasakpoolsus, mis 70ndate aastate eelkäijate jaoks kuulus fantaasiavaldkonda. See ei sobi hästi ka tänapäeva, sest geopoliitikas on suured tegijad siiski konservatiivid.

Seepärast ongi valitsusele suureks toeks vabariigi president Sauli Niinistö, kes on võtnud enda kanda olulise rolli nii eriolukordi sätestavas seadusandluses kui ka aruteludes.

Suurim kiitus kuulub siiski suurele Soome rahvale, kes kuuletub lojaalselt oma valitsejatele. See on huvitav seik, tuleviku seisukohalt üsna otsustav. Sanna Marini toetades võib ka sotsiaaldemokraatide toetus selle sööstu tulemuse lendu tõusta.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: