Kui sel aastal inimühiskonna kohta midagi erakordset ilmsiks tuli, siis see, et kauaaegne kujutlus inimese kui üksikisiku ekslikkusest ja tema iseseisva otsustusvõime haprusest osutus vääraks.

Ja vastupidi, demokraatlikes, esindusdemokraatiat parimaks elukorralduseks pidavates ühiskondades, kus kollektiivset otsustamist ainsaks tõeni jõudmise teeks arvatakse, paljastus kollektiivsete otsuste juhuslikkus ja järjekindlusetus. Probleem ei ole siin ainult neis otsustuskogudes tegutsevate isikute kehvas kvaliteedis, kuigi sellelgi on oma osa.

Suurem häda seisneb selles, et võrreldes üksikisikuga, kes oma otsuste tegemisel üldjuhul toetub kindlale maailmavaatelisele või filosoofilisele alusele, ei saa juhuse ja parlamendiaritmeetika alusel ajutisena kokku pandud kollektiivilt samasuguse aluse olemasolu üldse eeldadagi.

Ja nii ei ole imestada, et meilgi kodanikud ühekaupa võttes on segaste aegadega hästi toime tulnud, õppinud koos elama nii piirangute, viiruse kui ka valitsusega. Kurnav ja tüütu see on, kuid peaaegu kõik on suutnud oma kalendri käskude ja suu seki järgi seada.

Aga valitsuskoalitsiooni tööka kollektiivi kohta sedasama öelda ei saa, nende aasta on möödunud kirgede tormis, tülitsemises ja leppimises, juhuinfo tõukelistes meelemuutustes. Aasta lõpul ollakse samal lähteruudul, kust märtsis mäng algas ja keegi ei paista teadvat, milliseid samme asutakse astuma homme või ülehomme. Läheb nii, nagu täring veereb.

Osa valitsuse liikmetest on silmatorkava usinusega püüdnud riigikirikuta riigi täitevvõimu tegutsemise aluseks sikutada nn kristlikke väärtusi ja küllap leidnud mahti endale ka piiblist meelekindlust ammutada. Kuid see on vaid suurendanud segadust, sest otsustajate kollektiivi seas on ka mitte-kristlasi ning kui otsustesse peavad korraga mahtuma nii religioossed veendumused kui ka teaduse parim teadmine, kontrollitud faktid ja seni kummutamata teooriad, kukub välja paras puder.

Ega asjata öelda, et kõige suuremat kahju kirikule saavad teha ja teevadki koguduste innukaimad või lausa fanaatilised realiikmed. Needsamad, kes teenistuse ajal esimeses reas kõige kõrgema ja valjema häälega laulavad.

Või nagu need, keda sajandite eest tundus mõistlik liigse usukire tõttu laevale panna ja Euroopast ära uude jumalikumasse maailmaossa elama saata. See ei olnud küllap ainus põhjus, kuid kindlasti tegur, mis aitas kaasa sellele, et valgustus Euroopas korralikult kanda kinnitada sai.

Aasta pimedaimal ajal igatseb igaüks rohkem valgust, ehkki mitte tingimata sel viisil nagu Goethe oma surivoodil. Ja hoopis rohkem kui kiiresti lõpuni põlevatest küünaldest või ka elektri jõul töötavatest lampidest tuleb valgust kirjasõnast.

Vääramatu jõuga sülle langenud vaba aja, mille võimu käsud-keelud meile on tekitanud, kõige mõistlikum kasutusviis on niisiis lugemine ja selle abil mõtete korrastamine. Selles peaksid otsustajad ise meile eeskuju andma, kuigi loetud raamatutest rääkimine ning oma tegude põhjendamine klassikute seisukohtadega ei ole Eestis kunagi poliitiline suurmood olnud.

Aga kunagi ei ole hilja alustada. Igasuguse teooria paremaks mõistmiseks on tarvilik lühikeste aforismilaadsete tekstilõikude meeldejätmine, õpetas Epikuros, kes ise oli selliste lühivormide suur meister. Kuigi Epikurose tekste on vähe säilinud, piisab temalt meie aega jõudnud peamistest arvamustest ja ütlustest ehk õpilausetest enam kui küll korralikuks vaimseks hügieeniks.

Epikurost ja tema õpetuse järgijaid peeti nende kaasajal ateistideks ja kuigi hilisemad uurijad on selle väite ka kahtluse alla seadnud, ei ole see hetkel tähtis, sest lähipäevade jumalasõnast küllastunud inforuumi tasakaalustamiseks sobib ta kui rusikas silmaauku. Seetõttu asendangi oma jutu lõpuosa kohustuslikud head soovid maale ja rahvale uueks aastaks Epikurose tsitaatidega*.

Esiteks. "Üliõnnelikul ja hävimatul olendil pole endal muresid ega põhjusta ta neid ka kellelegi teisele. Nii ei koorma teda ka viha ega poolehoid; kõike sellesarnast kohtab vaid nõrga juures."

Teiseks. "Pole võimalik elada naudinguküllaselt, elamata mõistlikult ja hästi ja õiglaselt, ega elada mõistlikult ja hästi ja õiglaselt, elamata naudinguteküllaselt. Kellele see pole jõukohane, ei suuda ka naudinguteküllaselt elada."

Kolmandaks. "Ükski nauding ei ole iseenesest halb; ent vahendid, millega mõningad naudingud saavutatakse, toovad kaasa hädasid, mis ületavad naudinguid mitmekordselt."

Ja lõpuks: "Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata kõiksuse loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on müütides; seetõttu ei ole loodust uurimata võimalik saavutada täielikke naudinguid."

Et uus aasta tuleks parem, soovin kõigile: rohkem naudinguid, rohkem epikuurlikke naudinguid. Kui naudinguküllus selge, tuleb kõik muu juba iseenesest.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.