Kaljulaid: sel aastal paistab positiivselt välja Eesti inimeste koostöötahe ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ken Mürk/ERR

President Kersti Kaljulaidi sõnul on koroona-aastal paistnud positiivselt välja Eesti inimeste koostöötahe. President rääkis ETV aastalõpu intervjuus Priit Kuusele ka majanduskriisist väljumisest, oma plaanidest OECD kandidatuuriga, tuleva aasta presidendivalimistest ja teistmoodi jõuludest.

Aasta 2020. Kas te suudaksite leida selle ühe sõna, millega seda aastat kokku võtta?

Ma arvan, et selles aastas on olnud ka palju ilusat ja see on Eesti inimeste koostöötahe, appi minemise tahe.

Vaieldamatult defineerib seda aastat kõige rohkem koroonaviirus. Me oleme pidanud sellega nüüd harjuma. Oleme siin tühjas konverentsisaalis, mõnes mõttes on see selle aasta sümbol: tühjad hotellid, pimedad restoranid. See on see, milles me praegu elame.

Jah, aga lootuskiir on ka. Ärme unusta, et vaktsiinid on kohe-kohe tulemas. Vaktsineerimine algab, see võtab muidugi aega, tõenäoliselt me siiski enne suve ei saa öelda, et oluline osa inimesi on vaktsineeritud. Vähemasti nagu on öelnud ka viroloog Andres Merits: teist talve me selle viirusega hädas ei peaks enam olema. Selles on lootus ja ma arvan, et see julgustab ka vastu pidama, et see ei ole lõputu.

Kas teid hämmastas või hirmutas kui haavatavad me oleme, kui kiiresti tugevad ühiskonnad põlvili vajusid?

Tegelikult ei hämmastanud. Ma olen hästi palju mõelnud jälgides ka kliimasoojenemist, looduse muutumist, liikide väljasuremist, ökosüsteemide vaesestumist, et kuidas hakkavad meie lapsed ja lapselapsed tajuma seda päriselt. Jäämütsid sulavad, aga me ei ela nii lähedal merepinnale, et meie ei taju seda veel. Nüüd me näeme, et niimoodi see ongi – see pole mingi apokalüptiline veeuputus või selline asi, mis meid tabab, vaid justnimelt väikesed sündmused, mis kasvavad suureks ja oluliselt mõjutavad meie elu. Selles mõttes ei ole muidugi see lootuskiir – ta lahendab viiruskriisi – aga tegelikult ei ole meil põhjust rahul olla sellega, kuidas me planeediga oleme ümber käinud.

Te osalesite kuu aega tagasi Tartus konverentsil "Edukas toimetulek koroonaviirusega". Iseenesest on kummaline küsida, kuidas arukalt jõule tähistada?

Minu jaoks on kevadest peale tundunud, et kõige parem on, kui inimesed omaenda peas kogu aeg omaenda riskimaatriksit loovad. Milliseid riske vältida, millest on nõus loobuma selleks, et midagi teist jälle endale lubada. Need riskimaatriksid on erinevad, aga kui me kõik oleme hästi informeeritud, siis tegelikult tulebki sellest kokku turvalised jõulud.

Pered istuvad jõululaua taga, lapsed on rõõmsad, saavad kingitusi ja koolis ei pea käima. Aga lapsevanemad on kurvad, pigem murelikud. Kas teie lapsevanemana muretsete selle pärast, et koolid pandi kinni ja laste haridusse tekib tegelikult lünk?

Mul on kodus isegi paar last, kes oleksid tahtnud tegelikult koolis käia, mitte ainult lapsevanemad. Meie lapsed vajavad seda sotsiaalset suhtlemist ja tegelikult üks õppetund, mida võib-olla saamegi on see, et me ei pea oma lastele õpetama, kuidas selles tehnoloogilises maailmas elada tehnoloogiaga – me nagunii ei oska ka, tehnoloogia on muutunud selleks ajaks, kui nad tööellu jõuavad – aga inimeseks olemist, toimimist ühiskonnana, kuidas saada ühiskonnas seda, mida vaja teisi solvamata ja haavamata. Mulle tundub, et peame juba lasteaiast peale inimeseks olemise kunsti õpetamise seadma tähtsamale kohale kooliprogrammis üleüldse. See võiks olla üks õppetund mille me kaasa võtame, lisaks digipöörasusele.

Kas te ei karda, et meie laste konkurentsivõime kannatab, kuna koolitee paljudes astmetes jääb lünklikuks. Või on see ülepaisutatud hirm?

Iga kohastumus ja konkurentsivõime sõltub tuleviku tingimustest. Me ei tea, millistes tingimustes nemad hakkavad elama. Kaleidoskoop võib pöörata nii, et neil on sellest aastast just kasu, et toime tulla. Üks kasusid võib olla see, et me tegelikult tahame ka olla üksteise jaoks päris inimesed, päriselt olemas ja päriselt lähedal.

Kuidas teie hinnangul peaksime siin viiruse tingimustes laveerima: kas valima korra või vabaduse? Kuidas otsustada, mis on tähtsam?

Tegelikult ju vabaduses peitub vastutus ja see, kui palju me peame rakendama karme piiranguid, sõltub hästi palju sellest, mida me igaüks ise teeme. Kui restoranid ja söögikohad on lahti õhtul kella kümneni, siis see ju ei tähenda, et me peaksime sinna sisse minema, kui näeme, et seal on palju rahvast. Valime mõne hetke, kus seal ei ole kedagi. Niimoodi ise vastutades vabaduse piires ehk ei tule minna karmimaks. Tegelikult ei saa öelda, et me oleme üle selle viiruse teise laine harjast, ükski viroloog seda täna ei kinnita. Jätkuvalt, leidke ise need kohad, kus olla väiksemas seltskonnas ikkagi rõõmus.

Aastalõpu intervjuu presidendiga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kuidas avalikkuses, ajakirjanduses, ühiskonnas aru saada, et kui sa ühe vabaduse kaotad, siis see pole kadunud pikaks ajaks?

Kevadel oli tõesti selliseid hirme rohkem, me tulime sellest kevadisest piirangute perioodist välja ja just see, et ka ajakirjandus pööras hästi palju tähelepanu, et vabaduste piiramine oleks ühiskonnas õiglaselt jagunenud ja vabadused ka tagasi antaks. See on väga tähtis ja see on ka ajakirjanduse roll. Mis mind kevadel kõige rohkem häiris olid hooldekodude külastamise piirangud, kui me teame, et töötajad ju niikuinii tulevad kodust ja lähevad hooldekodusse ja vanainimestele on kontaktid lähedastega hästi olulised. Lootsin, et me ei lähe sügisel seda rada, et rakendame samasuguseid piiranguid jälle. Olemegi rääkinud eakate õigustest siin ühiskonnas, mis kindlasti on olnud ka väärtus.

Täna hommikul tööle jalutades mõtlesin, et see võib olla on teie viimane aastalõpuintervjuu presidendina. Te olete neli aastat ametis olnud, üks aasta on veel minna. Üks, mis defineerib teie ametisoleku aega on "avasta Eestimaad". Ma ei jõudnud kokku lugeda neid visiite, külaskäike, üritusi, mida olete külastanud. Eeldan, et olete käinud kõikides maakondades, kõikides Eestimaa kohtades. Millist Eestimaad olete nelja aasta jooksul näinud?

Tegelikult olen ma näinud väga ilusat Eestimaad. Ma nägin seda Eestimaad, mis pelgas haldusreformi, mis harjus sellega. Ma näen seda Eestimaad, kus õmblusteta ühiskonna idee on tegelikkuses ka realiseerinud ja on selge, et kui maal jääb volikogusid vähemaks, siis tekib seal aktiivseid inimesi, kes enam volikogudesse ei mahu, aga kindlasti leiavad läbi külaseltside ja muude organisatsioonide oma koha ja rolli. Ma näen, et tõepoolest kohalike omavalitsuste juhtidel on jätkunud tarkust kaasata kolmandat sektorit. See on tegelikult väärtus.

Vaieldamatult kui president läheb visiidile, sõidab kuskile maakohta, siis talle näidatakse seda, mis on hästi ja ilus. Kas te nägite oma visiitidel ka neid inimesi, keda sotsiaalantropoloog Aet Annist defineeris kui ilmajäetud?

Jaa, kindlasti. Ma tegelikult ei ole käinud ainult heades ja ilusates kohtades. Vastupidi. Rõõmule kaasahõistkajaid ikka jätkub, aga kõik sotsiaaltöötajad, kõik lastekaitsetöötajad, kellega mul on olnud võimalus rääkida, ka need inimesed, kes töötavad lastemajades, rajavad lastemajasid, kõik, kes tegelevad erivajadustega lastega, noortega, need inimesed on mulle kõik olnud väga-väga tähtsad. Ma näen, kui suure südamega nad oma tööd teevad ja mõistan ka seda, et pikaajaliselt ei saa loota sellele, et meie sotsiaalsüsteem nii väikeste palkadega suudab seal kinni hoida neid samu suure südamega inimesi. See ei ole ka õiglane. Me räägime hästi palju sellest, et raskustes inimestel peab olema inimväärne elu, aga ka nende eest hoolitsevatel inimestel võiks olla.

Ja ma arvan, et hoolsuskindlustus oleks, et inimesed peaksid ise korjama ressursse, et vajadusel kindlustada endale hooldus, oleks ülioluline, aga pikaajalist riigi lubadust on täna hetkel raske välja käia, arvestades, et üks on just tagasi võetud sellel aastal. Ma tegelikult näen, et sotsiaalsfäärile jätkuvalt on vaja rohkem tähelepanu pöörata.

Üks teie viimaseid algatusi oli pöördumine noorte poole, kõnekorje, kirjutage Eesti vabariigile kõne "minust sõltub kõik". Seal oli üks väga huvitav vimka lõppu pandud, et kõne lõppu pane kas hüüumärk, kui te usute sellesse, või küsimärk, kui te selles kahtlete. Millise märgi teie, presidendina täna, paneksite oma kõne lõppu, kas hüüumärgi või küsimärgi?

Kui ma oleksin noor, paneksin ma sinna selle hüüumärgi päris kindlasti, sest noored inimesed peavad tahtma maailma parandada. Ise olen ma mõelnud selle aasta peale ja ka eelmise aasta peale ja ka esimese kahe aasta peale, et kui ma mõtlen tagasi, siin presidendiaja alguses sai koostöös valitsusega ära otsustatud, et Eesti peab lahkuma Venemaa elektrivõrgust ja liituma Kesk-Euroopa elektrivõrguga. Mul oli üksjagu rolli selles, et mahtuda selle projektiga veel ka vanasse Euroopa rahastusperioodi. Me tegime E-residentsus 2.0 koos, töötasime välja Eesti seisukohad, kuidas käitume küberrünnete puhul, tegime ÜRO julgeolekunõukogu kampaaniat. See kõik sai sündida, sest meil oli omavahel väga hea koostöö valitsusega.

Olen püüdnud nüüd mõelda, et sellist tööd ei ole viimane aasta olnud väga lihtne üldsegi mitte teha. Kahtlemata vähendab see ka minu võimalust Eesti elu mõjutada. Aga siis hakkad mõtlema, et miks see täna on võimatu, on sellepärast, et oled täitnud oma töölepingust tulenevat põhilist rolli – kaitsnud Eesti Vabariigi põhiseadust. Ja tegelikult ongi nii, et ei saa teha koostööd üle nende piiride.

Et on olnud isiklikult ka tööalaselt raske aasta teil?

Justnimelt, ma olen tundnud, et sellist praktilist kaasalöömise võimalust, mis ma möönan polegi ette nähtud Kadriorule, aga seda võimalust meil oli päris palju, seda on jäänud vähemaks. Seda on jäänud vähemaks, sellepärast, et seda on võimalik teha ainult loobudes väärtuspõhisest poliitikast. Aga selleks ma ei ole kindlasti valmis.

Aastalõpu intervjuu presidendiga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tegelikult üksikisikust ju väga harva sõltub kõik. Nagu te mainisite, märksõnaks on koostöö. See on see sõnum, mida me peaksime edasi andma.

Lühiajalises kriisis loomulikult saab seda koostööd ilusti teha selleks, et lühiajalisi eesmärke saavutada. Aga pikaajalised eesmärgid, mis vajavad ka koos mängimist ühes helistikus rahvusvahelisel väljal, ma täna siin enam ei ole tundnud, et saan olla kindel, et see mida mina ütlen ja usun on sama. Kasvõi mäletan, kui aastal 2016 vahetus Eestis valitsus, siis Euroopas küsiti päris palju, et on see venemeelne valitsus. Mul oli alati võimalus öelda, et usaldage mind, kõik on korras. Täna ei oleks nendel sõnadel mingit väärtust ja sellepärast ma neid ka öelda ei saa. See tähendabki, et teatud asjades ei ole võimalik edasi liikuda.

Kas üks põhjus, miks te ei saa öelda seda, mida tahaksite, on praegu päevapoliitikas toimuv? Ühe inimese hääle väärtus või ühe inimese osakaal kajastub väga hästi kui näeme, mis toimub abielureferendumiga. Mis maksab tänapäeval riigikogu ühe liikme hääl, kui rahva poolt valitud saadik ütleb, et ta ei saa hääletada südametunnistuse järgi, kuna fraktsioon keelab seda. Või veel hullem, me saame näha, et häälega kaubeldakse. Millest see räägib?

Teatud määral ma saan sellest aru, et kui koalitsioon on milleski kokku leppinud ja tehakse ära ühe erakonna lubadused, siis teise erakonna lubadusi ei saa jätta vihma kätte. Iseasi on see, kas neid kokkuleppeid tehes ei olnud võimalik ette näha, milleni need viivad. Need viivad ikkagi Eestis osade inimeste marginaliseerimiseni, halvustamiseni. See on see koht, täna on tegelikult ju juba tegemist tagajärjega. Ma arvan, et meile kõigile on olnud väga keeruline näha, kuidas osa Eesti tipp-poliitkuid arvab, et osa Eesti inimesi ei ole väärt olema teistega võrdsed.

Ja samal ajal ma arvan, et me olime kasvamas ühiskonnana sinnani, et kooseluseadus, ta on mõnda aega juba kehtinud, tema rakendusaktid võiks vabalt vastu võtta. Seda julgevad öelda täna väga erinevate – ka referendumi osas erinevatel seisukohtadel olevate erakondade esindajad. Ka Urmas Viilma on öelnud, et see võiks juhtuda. Ma näen, et me oleme kasvanud ja see oli see koht, kuhu me olime kasvanud. Nüüd liikuda siit edasi väga järsult ei ole minu meelest mõistlik, minna sellesse vaidlusesse täna.

Aga me oleme sellesse kistud ja nüüd peame pidama seda arutelu selle koha pealt, et kas kõik Eesti inimesed on ühetasased, ühetasavõrdsed, või nad seda ei ole. Nüüd on sellest saanud tegelikult printsipiaalsem küsimus kui see mõnda aega tagasi oli.

Me olemegi täiesti uues olukorras, sest me keegi ei oska käituda, kui poliitilist debatti juhitakse provotseerides, eskaleerides ja improviseerides, ainult oma agendat silmas pidades. Kuidas me peaksime reageerima? Ühiskond, riigikogu liikmed, ajakirjandus, president?

Aeg-ajalt tuleb soovitusi ignoreerida. Mina ei jaga seda. Ma arvan, et me peamegi ütlema, et see ei meeldi meile. See ei meeldi meile, kui riigikogu komisjonidesse kutsutud inimesed, kes omast ajast on südant valutanud millegi pärast, tulevad riigikokku kohale ja neile öeldakse, et nende seisukohad justkui ei väärigi kuulamist ja et neil ei olegi õigust tulla ja öelda. Neisse suhtutakse üleolevalt. Seda ei saa mitte millegagi õigustada. Halba käitumist ei saa mitte millegagi õigustada.

Minu arvates mida olulisem ja nähtavam on inimese roll ühiskonnas, seda tähtsam on see, et ta ei oleks ainult tark, terane ja kiire oma eesmärkide saavutamisel, vaid oleks ka inimene iga inimese vastu, et meist keegi ei saaks põhjendamatult haiget. Ka väidelda saab ilusti.

Aastalõpu intervjuu presidendiga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Poliitika mõjutab meid kõiki ja on jõudnud järjest rohkem inimesteni. Ma jäin jänni, kui mu 16-aastane poeg küsis, miks on meie riik kahepalgeline. Kui me räägime seksist, siis on 14-aastane võrdeline täiskasvanuga, kui me räägime psühhiaatrilise abi vajadusest, siis võetakse 16-aastast mõtlevat noort kui last. Ma ei osanud talle väga täpselt vastata, miks see nii on?

See on veel üks teema, mis on sel aastal teinud väga palju haiget. Samamoodi nagu kogu selles referendumidebatis, ma olen hästi palju mõelnud nendele noortele, kes avastavad enda seksuaalsust, leides, et see võib-olla erineb sellest, mida näiteks nende vanemad on arvanud, kes peavad minema ja suhtlema eakamate sugulastega selles küsimuses. See pole ühelegi noorele kerge olnud ühelgi ajajärgul, eriti meie konservatiivses ühiskonnas tervikuna.

See ei ole ju seksuaalsuse küsimus, see on ka muud probleemid – perevägivald, buliimia, kõik-kõik.

Jaa, minu arvates peaks noor inimene saama pöörduda arstile ilma, et ta peaks tingimata sellest oma vanemaid teavitama. Ja teine asi on see, et 16-aastane tohib Eestis isegi valida. Kuidas me siis neid üht pidi nii palju usaldame ja teist pidi ei usalda?

Nii et praegu ma pean tõdema ja ütlema poisile, et kahjuks nii on, me oleme kahepalgelised?

Ma arvan, et ka vigu on aus tunnistada. Ega ükski riik ei ole ideaalne, igal hetkel on meie seadusruumis mingisuguseid vastuolusid. Kui neid märgatakse, siis kenam oleks öelda, oi tõepoolest, ja need likvideerida, kui et nii me tahamegi.

Rasked ajad, probleeme palju. Viirus, millega tegeleda. Ometi on ka head ajad, meil ei ole mitte kunagi varem nii palju raha olnud jagada kui praegu. Kas me oleme piisavalt targad, et seda jagada mõistlikult?

Tegelikult ma pean nõustuma Ardo Hanssoni ja teiste rahandusekspertide seisukohtadega. Meil ei ole täna kindlustunnet, et me selle kulutatava raha eest saame struktuurseid muudatusi Eesti majanduses, mida meil oleks vaja esile kutsuda. Näiteks eelmises kriisis ma möönan, et olulise sotsiaalse hinnaga, mida ei märgatud ka hiljem tasuda, me võtsime sellest eelmisest kriisist suurima struktuurse muudatusena välja euro.

Kui Eesti täna ei oleks euroalal – ja võib-olla ta ei oleks, sest Eestil oli alati inflatsioonikriteeriumi püüdmine väga keeruline väikese avatud majandusena, mille ümber olid meist palju jõukamad turud, kasvasid meie hinnad-palgad väga kiiresti. Kujutame hetkeks ette, et me ei oleks euroalal. Siis ei oleks täna seda rahapidu, mitte mingil moel.

Täna ma ei näe, mis on see positiivne, mis me sellest kriisist kaasa võtame. Kas me väljume siit, olles ära teinud rohepöörde? Kas me väljume siit taaskord olles lisanud oma seadusruumi midagigi, mis arendaks edasi meie digiriiki, näiteks võimaldaks tehisintellektile head õppimisvõimalused, olla siin jälle kord Euroopa majakaks? Ma ei näe neid samme, ma ei näe seda vaadet 10-20 aasta taha, mis igas kriisis peab olema. Hea küll, me oleme kriisis, aga mis on see positiivne, mis me siit välja võtame?

Nii et te pigem kardate, et me väljume sellest kriisist mitte enesekindlana, vaid võlgadesse vajunud ja viletsena?

Võlgadesse vajunud on loomulikult palju öelda. Eesti on tõepoolest endiselt üks madalama võlakoormusega riike Euroopas. Probleem on selles, et kui sul on 400 miljonit ja pluss igal aastal jooksvalt kulusid, mis ei ole kaetud maksutuludega, siis on küsimus, et millal on õige hetk kulud koomale tõmmata, et ei peaks igal aastal sama palju laenama. Ma ei näe, et seda vastutust tahetaks ise võtta. Et need, kes on lubanud need kulud võtta, võtaksid ise ka selle vastutuse. Peale selle on arusaamatu, et kui me prognoosime tulevaks aastaks väga viisakat majanduskasvu, miks meie eelarve peab siis nii suures defitsiidis olema, seda ei ole võimalik majandusloogikast lähtuvalt seletada.

Aastalõpu intervjuu presidendiga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui tulevikust rääkida, siis räägime ka sellest, et järgmisel sügisel valitakse uus president. Oskate te erakondadele nõu anda, kui meenutate oma ametisse valimist neli aastat tagasi?

Tahaks soovida seda kokkuleppevaimu, mida mina nägin tol hetkel riigikogus, siis kui mina selle aruteluga liitusin. Tahaks seda kokkuleppevaimu soovida algusest peale. Võib-olla aitaks ka parandada selle probleemi, et meil nüüd valijameeste kogu kui ta kokku tuleb on väga pisike. Meil on omavalitsusi jäänud vähemaks ja kuigi pärast eelmisi valimisi olid kõik valmis hakkama valimiskorda muutma, seda tegelikult üldse ei juhtunud.

Ma hästi loodan, et riigikogu suudab selle koalitsiooni-opositsiooni piiri ületada nii nagu Põhiseaduse Assamblee on tahtnud, et nad see üks kord viie aasta jooksul suudaks omavahel kokku leppida.

Teie kandideerite OECD juhiks, soovin edu ja jõudu, aga kindlasti te olete arvestanud ka võimalusega, et see ei pruugi nii minna. Konkurents on väga tihe. Kas mingitel tingimustel või kui tehakse ettepanek, olete nõus ka teiseks ametiajaks kandideerima?

Ma ei osaleks sellel OECD konkursil, kui ma ei usuks, et sellest kampaaniast – nii nagu ka ÜRO Julgeolekunõukogu kampaaniast – on Eestile kasu. Meil on globaalse digitaalse teenusturu arendamiseks maailmas vaja leida meetmeid ja kohti. Panna see teema keset OECD lauda on väga oluline. Me näeme, et kliimamuutustega kohanemiseks, selle vastu võitlemiseks luuakse suletud mull meie muidu vabadel turgudel. Kuidas me hoiame turud toimimas, kui me peame hakkama kasutama piiril CO2 makse erinevates sektorites, isegi mitte ainult energiasektoris. Sotsiaalne õiglus. See, et väga paljud riigid maksavad sotsiaaltoetusi, sotsiaalkortereid kinni, isegi palgatoetusi. See on pikaajaline probleem, mis on kestnud väga kaua, mis on Lääne-Euroopas põlvkondade vahelise lootusetuse põhjus.

Ma loodan, et selle kampaania kaudu on mul õnnestunud OECD agendat nügida neile teemadele lähemale. Edasine on nüüd juba diplomaatide kätes. Intervjuud on lõppenud, kõik on oma ideed lauale pannud. Ma loodan, et sellest kujuneb OECD-le hea programm.

Läheb kuidas läheb, aga kas te oleksite valmis teiseks ametiajaks kandideerima?

See on küsimus, mida minu meelest ei tasu küsida üheltki inimeselt, keda me tahaksime näha või näeme Eesti presidendina. See on küsimus, mida täna tuleb küsida riigikogult: keda teie tahaksite näha? Ma väga loodan, et riigikogu oma töö suudab ära teha. 

Mõnes mõttes on see ju hirmutav kui mõelda sellele, et olete president elu lõpuni. Kuldsed käerauad institutsiooniga seotud. Olete enda jaoks lõpuni läbi mõtestanud mida see tähendab?

Ma ei ole selle nelja aasta jooksul näinud ei kulda ega käeraudu ja ma arvan, et ei näe ka edaspidi.

Ma olen Eesti rahvale väga tänulik selle eest, kuidas nad on mind vastu võtnud sellel neljal aastal ja ma loodan, et see sõprus jääb meie vahele alatiseks ja ma tunnen ennast väga privilegeerituna selletõttu.

Inimesed muutuvad, amet muudab inimest, institutsioonist rääkimata. Kas te tunnete, et see amet on teid ka muutnud inimesena?

Mingis mõttes kindlasti. Ma olen muutunud kannatlikumaks ja ma olen õppinud elama rohkem selle teadmisega, et isegi kui sa enda arvates tead, kuidas asju teha paremini, siis kõikidel meie võimalustel on piirid, isegi kui sa oled vabariigi president. Kõige parem on see, kui sa nendest institutsionaalsetest raamidest alati kinni pead. Muidu kaotad sa ettearvatavuse ja usaldusväärsuse. Ja sellepärast olen väga rangelt püsinud ka põhiseaduse piirides kõik see neli aastat väljaütlemistes ja ka otsustes. Oleks ju lihtne vahepeal käituda poliitilisemalt, aga ma ei luba seda endale.

Aastalõpu intervjuu presidendiga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Laiemalt vaadates ja teie kogemusele tuginedes, kas üldse peaks olema noor inimene president? Eestis oleks justkui lagi ees. Või on see vale mõtlemine, võiks teist saada näiteks peaminister või uue partei asutaja?

Ma arvan, et siin on küll probleem, kui me näeme presidendiametit kui lõppjaama. Esiteks ei ole nii, et saan presidendiks ja see ongi tehtud. Sa lähed igal hommikul tööle ja mõtled, mida ma teen sellega, et just mina olen Eesti Vabariigi president. Kuidas mina saan olla kasulik sellega, et olen Eesti Vabariigi president. See ei ole lõppjaam ja loomulikult ei peaks ka olema ootusi, et edaspidi miks mitte minna ka erialasele tööle. Ma olen enne olnud seotud Tartu Ülikooliga, ma olen seal olnud ülikooli nõukogu esimees, olen geenivaramuga töötanud, mul on tegelikult juhtimisarvestaja haridus lisaks mu esimesele diplomile. Miks ei peaks ma kõiki neid oskusi pretensioonitult rakendama?

Nii et kui see näide, et riigiametnik flirdib mõttega poliitikast peakski olema väikses Eestis normaalne? Mitte see, et poliitik tähendaks häbimärgistamist?

See on väga kurb kui me niimoodi mõtleme, ma tahaksin, et poliitika tegemise maine Eestis oleks hea.

Kahjuks ta ei ole seda.

Jah, ja see on meie kõigi poliitikute ühine mure. Ja ma loodan, et need inimesed, kes praegu arvavad, et poliitikas on liiga vähe pikka vaadet ja isetust, et need inimesed on ise valmis tulema ja seda pakkuma. Sellisel moel me saame oma poliitika kindlasti paremaks.

Lõpetame pisut helgematel toonidel. Jõulud on ukse ees, kuidas teie peres traditsioonid on, kas kingituse saamiseks ikka salmi peab lugema?

See on väga erinev. Tegelikult on neid väiksemaid, kes väga tahavad seda teha ja neid väiksemaid, kes seda üldse ei taha. Mõni eelistab olla pumba juures, ehk alati päkapikku mängida. Kõiki leidub ja kõikidele tuleb leida just see koht ja roll, kus nad ennast armsasti ja mugavasti tunnevad. Tänavu on muidugi seda arvutamist ja mõtlemist, et kellega te olete suhelnud, mitu päeva te olete rahulikult kodus olnud, kas me julgeme, keda me julgeme üleüldse kokku tuua. Minu pere on väga suur. Mul on vendi, mul on lapsi, mul on lapselapsed ja me kõik oleme mures eakamate pärast endi hulgas. See ongi hästi keeruline arvestamine praegu. Ja lõpuks teeb selle otsuse vanaema ise, millised valikud tema teeb.

Kui me alustasime, mis võiks olla see sõna, siis lõpetame ka – mis võiks olla see sõna, mis võiks defineerida aastat 2021?

Meie Eesti, meie kõigi Eesti. Mõtleme, mis on meie Eestile parim ja mitte ainult 2021, vaid ka 2041 ja 2061. Ja teeme seda kõik koos.

Toimetaja: Barbara Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: