Harri Tiido: õiguslikud võimalused Putini režiimi kohtu ette viimiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Kui varem on Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" käsitletud USA senise presidendi Donald Trumpi kohtualaseid muresid, siis seekord tuleb jutuks sama teema Venemaal, kus võimuritel sarnased probleemid.

Mullu tegi Vladimir Putini režiim mitmeid samme iseenese jätkusuutlikkuse kindlustamiseks. Kõigepealt muidugi põhiseaduse muudatused, mis võimaldavad Putinil soovi korral jätkata ametis ka pärast 2024. aastat.

Kuid muudatusi oli muidki ja nende olemus viitab sellele, et nii Vladimir Putin isiklikult kui ka niinimetatud "kollektiivne Putin" on mures oma saatuse pärast.

Jõustruktuurid

Kõigepealt isiklikult riigipea füüsilise keha eest hoolitsemine – seadustati presidendi elupõliseks senaatoriks saamise võimalus pärast ametist lahkumist ning tagati ka endiste presidentide eluaegne immuniteet kohtuliku uurimise ees. Elik endine president on puutumatu pea kõigi võimalike ja võimatute kuritegude toimepaneku korral.

Tõsi, teoreetiliselt on võimalik see immuunsus tühistada, kuid palju keerulisemalt kui seni – selleks oleks vaja nii duuma mõlema koja kui ka ülemkohtu ja põhiseaduskohtu otsuseid.

Kuid sellest jäi ilmselt väheks – vaja on ka tagada jõustruktuuride seismine nii-öelda "õigel poolel".

Juba aastaid tagasi moodustati Venemaal otse presidendile alluv rahvuskaart, mille koosseisu kuulub umbes 400 000 võitlejat ja mis teoreetiliselt oleks justkui endiste sisevägede õigusjärglane. Samas on ilmne, et neid üksusi, mis on varustatud parima saadaoleva relvastusega, saab kasutada eelkõige siserahutuste mahasurumiseks.

Eelmine aasta tõi jõustruktuuride esindajatele mitmeid häid sõnumeid – nende isikuandmete avalikustamine keelati seadusega, nende lapsed said kõrgkoolidesse astumisel erisoodustuse. Seega, jõustruktuure moositakse, et tagada nende huvitatus praeguse režiimi jätkumisest ükskõik millise nime ja millise isiku all.

Praegu torkab silma Putini järjest väiksem osalus ühiskonnaelus. Ta on küll pidevalt ekraanil, kuid seda oma punkrist, vähem elavalt avalikkuses ja see kõik jätab rohkem ruumi ülejäänud "kollektiivsele Putinile", kes saab nüüd rohkem tiibu sirutada ja seega ka vastutust võtta ning jagada.

Kuritöö ja karistus

Võimalik, et oma osa nende mulluste seaduste juures on ka asjaolul, et mõned opositsioonilised uurimiskeskused olid hakanud uurima võimalusi Putini režiimi tegelaste ja tema enese vastutusele võtmiseks toimepandud kuritegude eest.

Nii näiteks avaldas Venemaa Õiguse ja Avaliku poliitika instituut aasta lõpul raporti selle kohta, kuidas oleks võimalik uurida režiimi kuritegusid võimuvahetuse järel. Eks teave sellest raportist oli ka Kremlil olemas ja kindlasti aitas see kaasa seadusandlikele muudatustele, millega režiim end turvata püüab.

Praegustes oludes ei ole möödaniku kuritegude uurimine võimalik, sest võim kontrollib mitte ainult kohtusüsteemi ja õiguskaitseorganeid, vaid ka seadusandlust. Kuid mingil hetkel võib see muutuda ja antud raporti eesmärk ongi olukorra muutumiseks valmistuda. Lisaks käsitleb raport võimu kuritegusid laiemalt, kaasates sinna ka Stalini ajastu.

Üks probleem näikse olevat aegumistähtaegadega, kuna režiimi osad kuriteod võivad lihtsalt aeguda. Sellele võimalusele pakub raport lahendi – hakata aegumistähtaega lugema sellest hetkest, kui kuritegude ohvritel on võimalus asuda oma huve kaitsma, elik kui senine režiim on langenud.

Omaette teema on nende kuritegude määratlemine, mida niinimetatud "üleminekuaja õigusemõistmine" peaks menetlema hakkama. Raport pakub nendeks inimõiguste rikkumised, võimu kuritarvitamine ja valimiste võltsimine, vägivald relvakonfliktides, seda nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt, altkäemaksuvõtmine, korruptsioon, ebaseaduslik omandi võõrandamine ja nõukogude ajastu kuriteod.

Raporti autorid viitavad muide erinevate maade kogemusele ja näidiste seas on ka Balti riigid, pluss Argentiina, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tšiili, Tšehhi.

Autorite sõnul peaks õigusemõistmise põhimõte olema, et midagi ei tohi unustada, kuid eesmärk ei peaks olema ka kõige eest kätte maksmine. Seetõttu leiavad nad, et vahevariant peaks tuginema õiguse ja lepituse komisjonidele, millede siht peaks olema toimunu asjaolude selgitamine, kurjategijatele kahetsemisvõimaluste andmine ja tingimuste leidmine nende lepitamiseks ohvritega.

Vaat selles osas läheb autorite soovitustejada pisut idealistlikuks. Mul on teatavaid kahtlusi pakutud komisjonide tegususes. Öeldakse, et kui bürokraatias püütakse midagi vaiba alla pühkida, siis luuakse asja uurimiseks komisjon ja asi ongi umbes. Pakutud on kolm eri komisjoni, pluss Rahva Mälu instituut, mis peaksid tuvastama kuriteod ja nende toimepanijad.

Nii või teisiti, mõttesuund on õige, et tunnil X valmis olla õigusemõistmise käivitamiseks. Kuid, nagu öeldud, selliseks variandiks näikse valmistuvat ka see pool, kelle seas tõenäolised süüdlased end peidavad. Ja see võib tähendada, et rahumeelselt praegune režiim võimu käes ei anna, koos kõigi järelmitega.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: