"Aktuaalne kaamera" tegi tagasivaate koroona-aastale tervishoius
Kui ma aasta tagasi oleks Aktuaalse kaamera aasta lõpu erisaadet alustanud sellisest omaette klaskuubikust, oleks see mõjunud äärmiselt müstilise kodeeritud sõnumina. Täna ei vaja see seletamist mitte kellelegi, mitte kusagil meie planeedil. Me oleme isoleeritud ja samas ühendatud enam, kui kunagi varem. Me oleme kogenud erakordset aastat, mis muutis maailma. Aasta tagasi, kui šampuseklaase kokku lõime, polnud meil veel õrna aimugi, kui pööraseks meie elu kohe kohe muutub.
Viroloogiaprofessor ja COVID-19 tõrje teadusnõukoja juht Irja Lutsar ütles, et
aasta tagasi ei arvanud temas mitte ükski rakukene, et tuleb niisugune pandeemia.
Biomeditsiinitehnoloog ja Icosagen Grupi juht Mart Ustav ütles, et terve Wuhani linna kinnipanek Hiinas viis mõtte sellele, et see ei ole tavaline gripiviirus. "Kui ta jõudis juba Euroopasse, kui Taanis hakati liikumist piirama, siis oli selge, et me oleme suhteliselt abitus olukorras," sõnas Ustav.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivraviarst Hans-Erik Ehrlich märkis, et Eestil oli siiski mõni kuu aega viiruseks valmistuda. "Esimesed haiged hakkasid märtsikuus tulema, kui oli juba ligi kolm kuud teada, millega tegemist on," ütles ta.
Justnagu ulmefilmis ründas meid tundmatu viirus, levides kiirelt üle kogu planeedi. Võib-olla ei ole inimkond kunagi varem sedasi üheskoos ühte valu tundnudki. Ja vaenlane oli meist paljudele hoomamatu.
"Mis või kes on viirus? Seda on väga raske öelda. Ta on mikroorganism. Selles oleme me kõik kokku leppinud, aga kui me bakteri kohta saame öelda, et bakter on elus, siis viiruse kohta on seda väga raske ütelda, sellepärast, et viirus ei ole iseseisvaks eluks võimeline. Aga viirus ei ole ka eluta olend. Viirus peab saama igal juhul mingisse peremehe rakku," selgitas Irja Lutsar.
Viirused on eksisteerinud kauem, kui inimkond ja meil on neid ka vaja. Näiteks treenivad nad meie immuunsüsteemi.
"Kõik need väikesed köhad-nohud, mida me kõik oleme korduvalt ja korduvalt põdenud - see kõik treenib meie immuunsüsteemi," rääkis Lutsar.
Aga see, mida me näeme Põhja-Eesti regionaalhaigla Covid-haigete osakonnas on kaugel väikesest köhast. Selles sõjas on haiglad kujunenud rindeks ja meedikud meie kaitsjateks. Tsooni sisenedes tuleb end kõigepealt nähtamatu vaenlase vastu kaitsta.
Iga päev loeb "Aktuaalses kaamera" ette, kui palju inimesi on juhitaval hingamisel.
Kolmanda astme intensiivravi osakonda sisenedes kaob ärevus täielikult. Valitseb vaikus ja on tunda, et inimesed teavad, mida nad teevad.
"Praegu meil on ravimitest Deksametasoon ja Remdesivir kasutusel, pigem viimaste uuringute kohaselt Remdesivir intensiivravi patsientidele nii kasulik ei ole. Me oleme pidevalt kirjandust järginud, teinud seda, mida maailma tippkeskused soovitavad, andnud tõenduspõhist ravi haigetele," lausus Hans-Erik Ehrlich.
Ükski arst, õde ega hooldaja pole seal osakonnas töö käigus nakkust saanud.
"Pigem on hirm selles, et ikkagi kusagil haiglast väljas saab selle Covidi. Sest meil on siin kaitsevahendid olemas, me teame täpselt, millega me tegeleme iga päev, haiglast väljas, tänaval, ühistranspordis kaubanduses ei tea ju, missugused teised inimesed on," rääkis Hans-Erik Ehrlich.
Enne koroonat jäi Tallinn viimati haiguse tõttu tühjaks katku ajal.
"See on teada kirjalikest allikatest, näiteks hästi teada on pühavaimukiriku abipastori ülestähendused 1603. aastal maeti püha Barbara kalmistule üle 11 000 surnukeha," rääkis arheoloog Raili Allmäe.
25 aastat tagasi tuli Tallinnas Vabaduse väljaku lähedal vanal Püha Barbara surnuaial välja kolm ühishauda, mis tõenäoliselt on katkuhauad. Samamoodi kõnnime üle katkuhaudade Stockmanni kõrval.
"Tallinnasse saabus katk veebruaris 1603. Väga suur suremus oli siis suvekuudel. See annab just märku sellest, et tegemist oli muhkkatkuga, sest muhkkatk oli just selline suveperioodi haigus," sõnas Allmäe.
"Kuidas sel ajal üldse elada sai? Sul tuli sõda ja sul tuli nälg ja meeleheide, me tegelikult ei kujuta ette. Ei kujutagi ette," liss arheoloog.
Raeapteegist võis toona katku vastu osta kärnkonna. Ka siis oleks palju kasu olnud kätepesust, mida keegi ei oleks uskunud.
Irja Lutsar lisas, et tõepoolest käsi ei pestud ja saunas käidi kord nädalas. "Neile inimestele öelda, et surijat aitab kätepesu - ilmselt oleks see arst maha löödud. Tookord reeglid olid palju selgemad," lausus Lutsar.
Käsi küll ei pestud, kuid maski kanti ka toona. Hirmsat linnunokka.
Siiski, meie praegusel pandeemial on katkuajaga rohkem ühist, kui tahaks.
"Me kasutame ju neidsamu meetodeid, mis 1600. aastal, et paneme inimesed eemale, sulgeme. Mul on natuke kurb, et maailm selle 400 aastaga ei ole millegi targemaga välja tulnud," sõnas Lutsar.
Samas on meil siiski katkuaegadega võrreldes rohkem teadmisi ja tööriistu. Me teame, kuidas nakatumine toimub. Enneolematus võidujooksu tempos on teadlased välja töötanud vaktsiinid. Kui stardipauk lajatas, siis kas Eesti teadlased ei hakanud selle peale mõtlema?
"Muidugi hakkasin, ega meil on ju kogemus olemas vaktsiinide tegemiseks. Aga vaadates, mis ülesanne see oleks ja millise lühikese aja jooksul seda oleks võimalik lahendada, siis Eesti tingimustes oleks see olnud ääretult keeruline," kommenteeris Mart Ustav.
Ustavi juhtimisel on uuritud immuunmolekule, mis võtavad koroonaviiruse ogalt tema võime inimrakku tungida.
"Me kutsusime viiruse nakkuse läbipõdenud inimesed omale appi, nad annestasid 15-20 milliliitrit verd, sellest me võtsime seerumi, teiselt poolt me võtsime vererakud. Vererakud on need, mis toodavad immuunmolekule, igasuguste nakkuste vastu, sealhulgas ka Covidi vastu. Ja meil on olemas tehnoloogia, millega me saame need rakud sealt välja püüda, B-rakud, ja neil on igas rakus oma molekuli komplekt. Ja nüüd me leidsime nendest B-rakkudest üles need õiged, mis kõige paremaid antikehi tootsid. Eesti inimesed ise tegid need molekulid valmis," rääkis Mart Ustav.
Immuunmolekul surub koroonaviiruse oga maha.
"Viirus on nagu kastanimuna, ja tal on ogad püsti, see oga koosneb tegelikult ühe valgu trimerist. Siin on üks, kaks ja kolm valgu molekuli, mis on otsast kokku pandud ja ta on ogana pallis sees, meie antikeha, mis on Y-kujuline, tema seondub kahele valgule, ja surub selle niiviisi alla ja ka kolmanda alla," selgitas Ustav.
"Kui me paneks selle antikeha ninaspreisse või teeksime temast aerosooli, mille inimene sisse hingab ja tema limaskestad kattuvad sellega, siis me sellega tekitame barjääri. Sisuliselt bioloogilise maski. Ja see oleks üks lisa, spetsiifiline tõke, mis viirusel takistaks siseneda meie organismi," ütles Ustav.
See ei oleks ravim. See oleks ennetusmeede, nagu kätepesu.
"Me oleme kokku pannud konsortsiumi, kuus partnerit: Tartu Ülikool, Maaülikool, Osaühisus Teadus ja Tegu, Chemi-Pharm. Me oleme käivitanud selle, Chemi- Pharm paneb selle lõpuks potti, ninasprei pudelitesse, ja ma arvan, et jaanuari lõpuks me saame sellise asja valmis," ütles Ustav veel.
Kuidas me oleme selle kriisiga hakkama saanud?
"Meil ei ole olnud suuri katastroofe. Kui ma vaatan liigsuremust, siis Eestis kunagi liigsuremust ei ole olnud. Minule teadaolevalt meie arstid ei ole pidanud kunagi tegema otsust, et mul on üks hingamisaparaat, aga kaks haiget seda vajavad, kummale ma selle annan. Aga muidugi, meie ühiskonna elu on olnud väga häiritud, me oleme väsinud sellest. Ja ma ei nimetaks seda, et see on edukuse lugu," kommenteeris Irja Lutsar.
Hans-Erik Ehrlich ütles, et kindlasti on see kriis olnud väärtuslik kogemus, kuidas meditsiinitööd organiseerida.
Uude aastasse läheme uue enneolematu väljakutsega: vaktsineerida tuleb võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju inimesi kogu planeedil.
Toimetaja: Aleksander Krjukov