Piret Räni: võimalustest lõpetada metsasõda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Piret Räni
Piret Räni Autor/allikas: Züleyxa Izmailova

Metsasõjas on vastamisi need, kes räägivad metsast kui ökosüsteemist ja soovivad säilitada elusloodust, pidades silmas nii inimeste kui ka muude liikide vajadusi, ning need, kes räägivad metsast raietihumeetrites, eeskätt inimese majanduslikke ihasid oluliseks pidades, kirjutab Piret Räni.

Teisel jõulupühal süttisid raielankidel KAH-alade mälestustuled. Interaktiivsele kaardile kogunes üle saja koha, kus põlesid küünlad – kohalikud näitasid nii oma kokkukuuluvust metsaga, mida enam pole.

Üle Eesti on inimesed vihased ning kurvad, sest Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) lageraiub nende marja- ja puhkemetsi. Samuti pole kaitstud ei looduskaitsealad ega ka looduslikud pühapaigad. Murekarjeid kostab kõikjalt. Käib metsasõda. Kuidas saaks seda sõda lõpetada?

Mis on metsasõda?

Juba kümmekond aastat räägivad teadlikud metsavaatlejad, et RMK on muutnud suunda ja tegeleb peamiselt lageraiemeetodil metsa majandamisega.

Ometi on just RMK hallata antud Eesti rahvuslik rikkus, mis peaks säilima üle inimpõlvede, mis kunagi oli Eesti krooni tagatiseks ja on jätkuvalt meie laste elukindlustus – see on riigimets. Mitte lihtsalt riigi mets, vaid meie kõigi mets. Looduskaitsealad ja rohevööndid, puhke- ja marjametsad, kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alad ja looduslikud pühapaigad. Mets, mis on mõeldud säilima ja metsaks jääma.

Metsasõja mõiste tekkiski selle olukorra kirjeldamiseks – loodusteadlased ja teised metsaga erialaselt seotud professionaalid peavad Eesti loodust Eesti riigi eest kaitsma. Rohekoridorid, mis on ette nähtud selleks, et loomad saaksid liikuda ühest metsast teise, on suuresti maha raiutud. Nüüd on järg juba KAH-alade ning looduskaitsealade piiranguvööndite käes.

Tegevuse õigustamiseks räägitakse majandusmetsajuttu – metsa on vaja uuendada, et ka tulevased põlved seda raiuda saaksid. Aga looduskaitsealad ei ole puupõllud, nende eesmärk ei ole tagada suurt puidutootlikkust. Looduskaitsealade eesmärk on säilitada ka teised liigid peale inimese.

Metsasõjas on vastamisi need, kes räägivad metsast kui ökosüsteemist ja soovivad säilitada elusloodust, pidades silmas nii inimeste kui ka muude liikide vajadusi, ning need, kes räägivad metsast raietihumeetrites, eeskätt inimese majanduslikke ihasid oluliseks pidades.

Kompromiss pole võimalik, kui ei räägita samade sõnadega samast asjast

Keskkonnaministri poolt laiali saadetud metsanduse arengukava juhtkogule heideti ette, et nad polnud võimelised leidma kompromissi. Samas olid nad pandud olukorda, kus kompromiss ei olnudki võimalik.

Kompromissi ei saa tekkida, kui ei räägita samade sõnadega samast asjast ega soovita samu lahendusi. Puidusektori esindajad nõuavad raiemahtu tihumeetrites – näiteks 12 miljonit tihumeetrit, mis teeb kokku umbes Hiiumaa-suuruse ala.

Raiuda tühjaks terve Hiiumaa, see on ju hullumeelsus. Aga kui rääkida tihumeetrites, tundub kogus ohutult abstraktne. Looduse kaitsjad jällegi räägivad välja surevates liikides ja vääriselupaikades, mida on vaja kaitsta, et säiliks kogu ökoloogiline elurikkus.

Elu ei saa mõõta tihumeetrites. Hiiumaa jagu palke metsast välja tuues ei saa jätta muud elu tühja kohta rippuma. Kotkapesad ja torikseened ei jää hõljuma sinna, kust tüved ära on võetud. Aga nemad tihumeetrites ei kajastu.

Niimoodi ei jõutagi lahenduseni. Ühed ütlevad: 12 miljonit tihumeetrit. Teised ebalevalt vastu, et kaheksa miljonit tihumeetrit on viimane piir, kuigi nad teavad, et loomi ja linde ja taimi ja pisimutukaid ei saa tihumeetrites mõõta. Ka kokkulepe viis miljonit tihumeetrit ei taga, et neid puid ei langetata looduskaitsealadelt või et sinna hulka ei satu ristipuid.

Kuidas lõpetada metsasõda?

Selleks, et oleks üldse võimalik metsandusest ilma tülita rääkida, on vaja uuesti kokku leppida need alad, mida ei ole lubatud majandusmetsana käsitleda. On vaja jälle panna ühiselt kirja, et looduskaitsealadel kaitstakse loodust, mitte ei kasvatata puitu.

On vaja täpselt ära määrata kõik (kaitse)metsad, kus lageraiet ei tehta – need kasvukohatüübid ja elupaigad, mis peavad säilima looduse jaoks ning need metsad, mida on kogukondadele vaja selleks, et inimesed oleksid õnnelikud ja puhanud. Oluline on, et kaitstavad alad määrataks ära enne, kui üldse järgmiste teemadeni liigutakse.

Puitu saab kasvatada ka alal, kus praegu ei ole mitmesaja aasta vanust elukooslust, aga vanade metsade liike põllule uut kasvukohta moodustama ei meelita. Kogukond ei tunnista hiiemetsana raiesmikku, mis Exceli-tabelis metsana paistab.

Metsasõja saab lõpetada, kui kehtestada metsade üleriigiline ruumiline planeering – sätestada, millistes metsades ei tohi looduskaitse eesmärkidel üldse raiuda, millistes tuleb inimeste ja teiste liikide vajadusi arvestades loobuda lageraiest (ent lubada püsimetsandust) ning millised jäävad majandusmetsadeks.

Oluline on seejuures, et osade metsade puhul võiks piisata lageraiest loobumisest, teistsuguseid metsamajandusvõtteid kasutades jääks alles lõhkumata mets, mis vähemalt inimeste jaoks pole oma metsaks olemist kaotanud.

Milliseid teadlasi ma kuulama peaksin?

Kui MTÜ Päästame Eesti Metsad aktiiv Jüri Ratase juures metsadest rääkimas käis, ilmnes probleem, mis peaministril metsanduse arengukava probleemidesse süvenedes tekkinud oli.

Nimelt kutsutakse nii metsaökolooge kui ka majandusmetsade spetsialiste ühtmoodi metsateadlasteks ning sellepärast on väga keeruline ausalt valida, millise teadlase seisukohti eelistada. Mõlemad räägivad ju teaduspõhist juttu.

Tegelikult on vahet teha väga lihtne.

Metsaökoloog on õppinud nägema metsas süsteemi. Ta uurib tervikut ja saab aru, mis mida mõjutab. Tema eesmärk ei ole metsa muuta. Metsaökoloog teab, kuidas metsa kaitsta, sest ta teab, mida antud kasvukohatüübi liigid vajavad.

Metsaökoloogid, bioloogid ja teised loodusteadlased ei mõtle metsandusettevõtjate kasule, vaid antud metsas toimivale kooslusele, mis on ärihuvidest kõrgemal seisev looduskeskkonna säilimise ühishüve.

Metsamajandusteadlane jällegi on õppinud nägema metsa toorainena inimese tarbeks. Tema oskab mõelda, mida peab metsas muutma, et inimestele sellest tooraine hankimisel rohkem kasu oleks.

Probleem, millist teadlast peaks kuulama, laheneb, kui esmalt lepitakse kokku selles, millised metsad säilitatakse puutumatuna.  Seda, millised metsad vajavad looduskaitselistel eesmärkidel säilitamist, peavad määrama metsaökoloogid.

Kuna Euroopa Liidus ja maailma tervikuna on vana puutumatu looduse säilitamisega juba ammu halvasti, tuleb meil kaitsta kõiki vanu loodusmetsi ja potentsiaalseid vääriselupaiku, rohekoridore ning kaitsealuseid liike, mis meil veel alles on.

Kui looduskaitse eesmärgil säilitatavad metsad ja inimeste heaoluks vajalikud metsad on kokku lepitud, saab ülejäänud metsade majandamisel kuulata metsakasvatuse spetsialistide nõuandeid.

Milleks meile üldse metsanduse arengukava ja keskkonnaminister?

Nii nagu on probleem metsateadlastega, on ka probleem metsandusega. See sõna tähendab ühest küljest kõike metsaga seotut, teisalt ainult metsandussektorit majanduses. Niimoodi on ka metsanduse arengukavale eri nõudmised – kas see peaks andma arengujuhiseid majanduslikel eesmärkidel metsa toorainena kasutavatele ettevõtetele või andma laiema vaate riigi suhtest metsaga.

Metsamajandussektor on pahane, kui metsanduse arengukavasse liiga palju metsa ökoloogilist ja kultuurilist väärtust toonitavaid argumente sisse tuuakse, kuna see mõjub töötlevale tööstusele piiravalt. Aga on paratamatu, et teistega peab ka arvestama.

Lähiaastatel hakkavad kehtima LULUCF-i kvoodid, mis muudavad üle normi raiumise kahjumlikuks. Kui Eesti suudaks kohe kõigil looduskaitse- ja KAH-aladel lageraiumise lõpetada ning käsitleks neid metsi süsinikufarmidena, võiksime pääseda trahvidest ja raiumise vähendamise pealt isegi teenida.

Eesti vajaks keskkonnaministrit, kes valvaks, et majandus ei rikuks keskkonda ära, mitte ei kuhjaks majandamiseks ressurssi kandikul ette. Kahjuks on meil kujunenud teisiti – keskkonnaminister on pigem majanduse agent, kes võimalikult palju keskkonda kaitse alt välja smugeldab.

Niimoodi kaob kapitalistlikus majandussüsteemis aga valve majanduse tekitatud looduskahjude üle. Ministri võimuses on lõpetada riiklik lageraietellimus ja suunata RMK tagasi metsa hoidvasse suunda.

Avaliku huvi poolelt toimuvat vaadeldes ootaksin, et MAK 2030 kehtestaks riikliku visiooni, millisena soovitakse metsa tulevikus näha ja seda mitte ainult kümne aasta kaupa, vaid vähemalt saja-aastase vaatega.

Kui visiooni mahutada ka eestlaste kultuuriline identiteet metsarahvana ja meie laste jaoks seenemetsade hoidmine, rääkimata looduskaitsest ning kõigi liikide säilitamisest, peab riik looduskaitsega tegelema tänasest palju aktiivsemalt.

Lõpetuseks soovitan lüüa Facebooki või Instagrami otsingusse sisse #puudetagaonmets ning vaadata kõiki neid küünlaid, mille inimesed üle Eesti süütasid kodumetsade mälestuseks. Me siiski oleme metsarahvas, meil on metsaga hingeline ja intellektuaalne side ning me ei soovi, et metsa käsitletaks lihtsalt ressursina.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: