Meie riigi lähitulevik, majanduse areng ja inimeste heaolu sõltuvad olulisel määral praegu kestvatest koalitsiooniläbirääkimistest. Kindlasti jälgivad tuhanded protsessi kulgu. Olen minagi nende hulgas, kellele tehtavad otsused korda lähevad ning seetõttu pöördun taas südamevaluga keskkonnateemade ja metsade oleviku ning tuleviku valdkonda.

"Riigi kontrolli all on RMK raiemahud, RMK ei peaks nii palju raiuma, sellega saaks vähendada raiesurvet," ütles peaministrikandidaat Kaja Kallas (Reformierakond) teisipäeval, 19. jaanuaril, pärast koalitsioonikõneluste järjekordset vooru, millel olid arutluse all muuhulgas ka keskkonnateemad.

Teadmata küll täpselt mehhanismi, kuidas see käib, julgen arvata, et hea tahtmise korral saaks valitsus ilmselt üsna lühikese ajaga võtta vastu otsuse, et RMK raiemahtu tuleb vähendada võrreldes eelmise perioodiga näiteks miljoni tihumeetri võrra.

See rahustaks mingil määral praegu end häälekalt väljendavaid ärritunud kogukondi, sest esmajärjekorras lõpetatakse tõenäoliselt uuendusraied paljuräägitud KAH-aladel (kõrgendatud avaliku huviga alad) ja kaitsealustes metsades. Esmapilgul tundub see plaan ju tore.

Aga millised on selle otsuse majanduslikud tagajärjed? Kas selle peale on keegi otsustajatest veel mõelnud?

Oma 45-aastasele metsamehe kogemusele toetudes väidan, et tulemus saab olema soovitule hoopis vastupidine – raiemaht suureneb veelgi ja seda just erametsades.

Miks? Põhjus on selles, et RMK metsade kvaliteet on võrreldes erametsadega konkurentsitult parem, sest neid on järjepidevalt majandatud. Parema puidukvaliteediga metsad lähevad veelgi rohkem hinda. Kui siiani on olnud raiesurve RMK-le riigipoolne – saamaks otsest tulu riigikassasse –, siis nüüd suundub see surve erametsadesse.

Erametsad on suures osas loodusliku päritoluga ja just sel ajal, kui oleks pidanud neis hooldusraieid tegema, on nad aastakümneid puutumatutena seisnud. Majandamata metsades on paberi- ja energiapuu osatähtsus tunduvalt suurem. Tagajärjeks on olukord, kus sama koguse kvaliteetse saepalgi ja vineeripaku saamiseks tuleb neis raiuda nii pindalaliselt kui ka koguseliselt rohkem kui kvaliteetsetes riigimetsades.

See on vesi pelletitööstuse veskile ning paberipuu eksport suureneb. Mõned meediaväljaanded saavad jälle põhjust hambaid teritada ning "spontaanselt" tekkinud MTÜ-d võtavad taas Eesti riiki välismaa ajakirjanduses maha teha.

Teine negatiivne majanduslik aspekt kiirustades tehtud otsuse puhul on RMK kui tööstuse jaoks stabiilse partneri tarnete vähenemine. See toob päris kindlasti kaasa puiduettevõtete sulgemisi koos nende juurde kuuluvate tagajärgedega.

RMK on olnud vaatamata riigi majanduslikule olukorrale ettevõtete kindel partner, tänu kellele jäid paljud praegused tugevad puidutööstuse ettevõtted ellu ka näiteks majandusliku surutise aastatel 2008 ja 2009.

Toona moodustas RMK metsade puiduvarumise kogus Eesti raiemahust ligikaudu pool. Käesoleva sajandi madalaim raiemaht 4,639 mln/tm on pärit aastast 2008, kui puiduturg oli äärmuslikus madalseisus ja erametsaomanikud raiusid oma metsi viimases hädas.

Keskkonnakaitsjatest oponendid, kelle sissetulekud pärinevad enamasti maksumaksja poolt riigile tasutud maksude arvelt, nimetavad seda muidugi metsatöösturite lobi tulemuseks.

Viimasel ajal levitatakse kõlavalt müüti, nagu raiuks RMK järgmise kümne aasta jooksul küpse metsa varu täielikult maha, jättes samal ajal märkimata, et igal aastal saab küpseks järjekordne kogus nooremaid metsi. Ja neid saab küpseks muuseas rohkem, kui raiutakse.

Remargi korras juhin tähelepanu, et see ongi paljuräägitud jätkusuutlik metsade majandamine. Täpsemalt saab numbreid lugeda tabelist "Majandatavate puistute jagunemine vanuseklassidesse enamuspuuliigi järgi" (SMI 2019 lk 27).

Selge on see, et metsanduse arengukava juba alanud kümnendiks tuleb kiiresti vastu võtta, sest oleme sõjas. Ma ei mõtle metsasõda, see on tegelikult tühine, võrreldes maailma vallutanud pandeemiaga.

Arengukava on vaja eelkõige selleks, et anda metsameestele ning metsa- ja puidutööstuse ettevõtetele kindlust areneda, investeerida ja tootlikkust tõsta meie kõigi huvides. Vajame just praegu tugevamat majandust, kui kunagi varem. Majandust, mis annab inimestele tööd ja kindlustab seeläbi riigile maksutulu.

Kellegi teise arvel elamine – olgu see siis Euroopa liidu toetuste, laenude või maksumaksja kulul – ei saa lõpmatuseni kesta. Tahame või ei taha, aga kuskil peab keegi kinni maksma ka need kulud, millega loodust kaitsta.

Aitab kraaklemisest, tehkem see metsanduse arengukava aastani 2030 valmis ja nõnda, et ilma emotsioonide ja poliitiliste mängudeta võetakse arvesse faktorid majandusest ökoloogiani ja metsakasvatusest kogukondadeni.